PÄRANDIKOGUJA MIHKEL SILD – 140
2. novembril (vana kalendri järgi 21. okt) 1881. aastal sündis Mihkel Sild – Avinurme valla üks silmapaistvamaid pärandikogujaid, kelle pea 35 aastat väldanud kaastöö tulemusel on mitmetes Eesti mäluasutustes – Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Eesti Ajaloomuuseumis, Teatri- ja Muusikamuueumis jne –talletatud Avinurme piirkonna ajaloost ja paljude avinurmikute mälestustest sadu väiksemaid ja suuremaid infopalasid kohanimedest rahvajuttudeni, noodikirjadest hoonete skeemideni, rahvatarkustest talumajapidamise ja kohaliku eluolu kirjeldusteni.
Mihkel Silla isa, Toomas Sild (29.02.1844–11.06.1930) oli pärit Jõemetsa Salla talust, ema Mari Sild (neiup. Müür, 02.08 [21.07].1853–30.04.1935) Kõrve küla Müüri talust. Ta sündis kaheksalapselise pere kolmanda lapsena, esimese pojana.
Mihkel Sild õppis Piilsi (Jõemetsa) külakoolis, sündis ja elas Piilsis, täpsemalt Soldativäljal Ülesoo talus ning töötas põllumehe ja käsitöölisena. Ülesoo talu, mis oli “üle soo seal nagu sääre pial” (EKI), nimetati rahvasuus peremehe järgi ka Silla taluks. Seejuures on Mihkel Sild kirjeldanud oma kodutalu 1931/32. a. Eesti Rahva Muuseumile saadetud materjalides (vaata artiklit “Avinurme talu 19. sajandil“).
Talumajapidamise kõrvalt osales Sild aktiivselt kohalikus seltsielus, tegi kaastööd ajalehtedele, tegutses vabatahtliku rahva vaimuvara kogujana-korrespondendina ja looduskaitse usaldustegelasena – millede eest pälvis ka mitmeid tunnustusi.
1940. a. sai Mihkel Sild Avinurme vallavanemaks ning kohalik pärimus räägib, et just tema päästis dokumentide hävitamisega Avinurme piirkonna 1941. aasta küüditamisest.
Pärandikoguja Mihkel Sild evakueerus 1941. aastal Venemaale, Kuibõševi oblastisse, kus suri 1942. aastal.
Mihkel Sillast muueumitesse ja arhiividesse jäänud mahukad materjalid Avinurme kandi eluolust, mis ootavad veel läbi uurimist. Siinkohal mõnest olulisemast seigast tema korrespondenditöös.
(ERM Fk 718:7)
VAIMSE VANAVARA KOGUMINE
Eesti rahvaluule kogumise ja avaldamise käilakujuks on JAKOB HURT (22.07.1839–13.01.1907), ärkamisaja suurkuju, kes oli juba noorpõlves nõuks võtnud koguda ja kirja panna veel säilinud eesti rahva vaimne vanavara nii täielikult kui veel võimalik – ja see hiljemini korralikultläbi uurida ja trükis välja anda. Sellega asuski ta isiklikult tegelema 1860ndate alguses Tartu Ülikoolis õppimise ajal.
Hurt ei olnud küll esimene eestlaste vaimse pärandi koguja. Sellega olid juba algust teinud August Wilhelm Hupel (1737–1819), Mihkel Veske (1943–1890), Õpetatud Eesti Selts (asut. 1838) jt, ent seda märksa tagasihoidlikumate tulemustega. Ka Hurt mõistis peagi, et üksinda eesmärgiks seatud tööd ta ära ei suuda teha, selleks on vaja kaastöölisi. Esmalt teostas ta oma plaani 1872. a. asutatud Eesti Kirjameeste Seltsi kaudu, hiljem taas iseseisvalt oma korrespondentide abil. Tema teeneks saabki pidada seda, et vanavarakogumine kujunes Eestis rahvuslikuks harrastuseks.
Just kaastööliste-korrespondentide toel suutis Hurt kokku panna rahvaluulekogu, mis oma mastaapsuses sai rahvusvaheliselt kuulsaks juba tema eluajal. Hurda isiklikult kogutud materjal moodustabki tegelikult tema kogust väikese osa, valdava osa materjalist on kokku kogunud just tema kaastöötajad ja korrespondendid.
Esimese avaliku üleskutse Eesti rahva mälestuste kogumiseks tegi Hurt 1971. aastal, mil ta hakkas Eesti Postimehe lisalehes avaldama kirjutiste sarja „Mõni pilt isamaa sündinud asjost“, lõpetades selle palvega, et äratatud vaimuga eestlased saadaks talle rahva mälestusi – rahvajutte, -tarkuseid, -laule jm. –, mille abil saaks vana aega tundma õppida. Esimene üleskutse sai tagaihoidliku, ent poitiive tagasiside.
Põhiliseks tõukeks sai tema 1888. aasta kuulus üleskutse “Paar palwid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” ning hakkas saabunud vastustest ajakirjanduses jooksvalt aruandeid avaldama. Järgneva 18 aasta jooksul ilmus temalt 156 aruannet. Nii kasvas juba paari aastaga tema korrespondentide arv 500-le, 1906. aastaks oli korrespondente 960, ent Viidebaum hindab, et nende arv võis ulatuda tegelikult 1400-ni. Paljud korrespondendid saatsid kaastöid korduvalt.
Seejuures oli viimaseks, 960. korrespondendiks, kes avalikes aruannetes sai äramärgitud toona 24-aastane Mihkel Sild, kelle esimene korjandus saabus Hurdale 1906. a. augustis ja jõudis 155-ndasse aruandesse (viimases, 156. aruandes esmakordseid saatjaid enam ei olnud).
Ent Hurda surm ei tähendanud vanavara kogumistöö lõppu. Seda jätkasid tema kaastöölised ja mõttekaaslased ning ka Mihkel Silla kogumistöö alles algas. Järgnevalt võib leida pea igast aastast kaastöid mõnele vanavara kogumise üleskutsele. Sild asus kaastööd tegema ka Hurdaga samaaegselt kogumistööd teinud Matthias Johann Eisenile (1857–1934), Eesti Üliõpilaste Seltsile, Eesti Rahvaluule Arhiivile (asutati 1927, hiljem sai Eesti Kirjandusmuuseumi osaks), Eesti Rahva Muueumile jne.
Koit, 18 oktoober 1906 (allikas: Digar)
960. Mihkel Sild A w i n u r m e s t: 2 wanasõna, 3 wana jutuket, 7 punkti wana usku, tontidest ja linnuteest (1 kirj. poog.)
Jakob Hurda surm 1907. a. sai tõukeks Eesti Rahva Muuseumi loomisele 1909. aastal – väärtuslik kogu vajas uut hooldajat ja edasiarendajat ning juba mõnda aega õhus olnud idee rahvakultuuri koguvast ja uurivast asutusest sai teoks. Samas hakati vaimse vanavara kõrval ERMi loomise järel suuremat rõhku panema ainelise vanavara kogumisele. Kogutud esemed vajasid aga selgitamist ja mõtestamist, mistõttu alustati 1920ndatel uue hooga ka teabe kogumist. Esmalt anti see töö vanavarakogujatele, seejärel, saamaks teavet üle Eesti, alustati koostööd koolidega.
1931. aastal asutati ERMi korrespondentide võrgustik. Üleskutse avaldati ajakirjanduses ning esimese aasta lõpuks oli võrgustikus juba 241 vastajat. Neist 24 olid kaastööd teinud juba Hurdale või Eisenile – nende seas ka Mihkel Sild.
1935. aastal otsustati “hoola ja kestva koostöö eest” tunnustada kuut kirjasaatjat aukorrespondendi tiitliga. Nendeks olid Jaan Gutves Rõugest, Karl Kivi Petserist, Hans Mesikäpp Hagerist, Jaak Tamm Harglast, Jaak Sõggel Saardest ja Mihkel Sild Avinurmest. Kõik nad olid kaastööd teinud juba Hurdale, Eisenile jt.
ERMi korrepondente tutvustavas raamatus Mälu paberil (2006) märgitakse, et lisaks varasemalt Hurdale ja Eisenile tehtud kaastööle oli Sild ERMi korrespondendina saatnud vastuseid alates 3. küsitluslehest, pea 10 aasta jooksul kokku paarikümnele küsitluslehele. Lisaks tegi Sild kaastööd ka teistele organisatsioonidele.
1937. aastal antakse välja iga-aastased Riigivanema auhinnad (rahalised preemiad) parimaile rahvaluule kogujaile, st Eesti Rahvaluule Arhiivi tublimatele kaastöölistele, ning Mihkel Sild saab ergutusauhinnaks 5 krooni. Muuseas, samal aastal saab II auhinna (25 krooni) teine usin rahvaluulekoguja Avinurmest – Meinhard Särg.
Waba Maa, nr. 306, 31. detsember 1935
35 aasta jooksul saatis Mihkel Sild Eesti mäluasutustesse sadu lehekülgi materjale Avinurme kandist: rahvajutte ja pärimusi, rahvatarkuseid ja muinajutte, vanasõnu ja ütlemisi, kohanimede selgitusi ja kohapärimust, arvestatavates kogudes rahvalaule ja noote, teavet kohaliku eluolu, rahvakommete, esemete ja nende kasutuse jne kohta.
LOODUSKAITSE
11. detsembril 1935. a. allkirjastas riigivanem Konstantin Päts looduskaitseseaduse, mis avaldati sama aasta 17. detsembri Riigi Teatajas nr 106. Seadus nägi ette ka looduskaitse usaldusmehe ameti, mis oli tasustamata auamet neile, kes tunnevad huvi looduskaitse vastu. Usaldustegelaste ülesandeks on teavitada leidudest, hoiada silma peal oma piirkonna looduskaitsetegevusel ning olla inspektoritele toeks looduskaitse propageerimisel.
Usaldusmeesteks, keda oli igas maakonnas pealt kümne, olid valdavalt õpetajad ja metsaülemad, aga ka teised ärksad inimesed maapiirkondades. Piilsi piirkonna looduskaitse usaldustegelaseks oli Mihkel Sild, Avinurme metskonna metsaülemana 1936–1939 August Mihelson (ka Michelson, 1897–1953) ning Avinurmest samuti O. Kask (1893–1959, kes küll tegevusetuse eest peagi noomida saab).
Looduskaitseseaduse vastuvõtmisega samal ajal hakati välja töötama ka looduskaitsemärki – riiklikku teenetemärki hoolsa ja tulemusrikka tegevuse eest looduskaitse vallas. Ent selle statuudi üle vaidlemine võttis mitu head aastat aega ning see kinnitati Pätsi poolt viimaks 1940. aasta 27. veebruaril. Plaan oli hakata looduskaitsemärki välja andma kord aastas 1. mail, aga nii see ei läinud. Seda õnnestus teha üksnes 1940. aastal, mil teenetemärk omistati 25 inimesele.
Teenetemärgil oli 3 järku, neist esimene omistati 1940. aasta 24. aprilli otsusega Konstantin Pätsile teenete eest looduskaitseseaduse jõustamisel ning aianduse ja parginduse valdkonnas. II järk omistati 7 inimesele, kes olid ametialaselt looduskaitsega seotud. III järk omistati 15 inimesele, kellest suurem osa olid usaldusmehed.
Viimaste seas sai looduskäitsemärgi ka Mihkel Sild, keda tunnustati selle eest, et tema tegevuspiirkond on looduskaitse vaatepunktist üks paremini läbi uuritud alasid.
(Vikipeedia: looduskaitsemärk)
Tõepoolest, 4. märtsil 1939. aastal sotsiaalministri määrusega kaitse alla võetud loodusobjektide (ülsikud puud ja rändrahud) nimistu 44-st objektist on lausa 12 Avinurme vallas. Ent samas usaldusmees Silla tegevuspiirkonda arvestades ei ole ka imestada, et need asusid justament Piilsi piirkonnas. Seejuures teadaolevalt ei ole neist ükski puu täna alles, küll peaks alles olema 4-meetrise läbimõõduga Värava kivi Piilsi Värava 306 krundil, toona Richard ja Johannes Reisenbucki talus.
Muuseas, tollessamas 1940. a. Loodushoiu ja turismi numbris, kus teavitatakse looduskaitsemärkide nominentidest, avaldab Mihkel Sild teate:
Must toonekurg Avinurmes.
Juulikuus 1939. a. on J. Lille Avinurmes Ulvi-Kõrvemetsa külas näinud musta toonekurge, üks kord oja ääres, teine kord lennus. Musta toonekurge on Avinurmes väga harva nähtud.
ALLIKAD
ISIK = Eesti biograafiline andmebaas: Mihkel Sild.
Mihkel Silla isiku ja kaastööde ülevaade Eesti Kirjandusmuuseumis.
Jakob Hurt 1906. Sada wiieskümnes wiies aruanne Eesti wanawara korjamisest ja keelemurrete uurimisest. 22. septembril 1906. Koit (Päevalehe lühendatud väljaanne), 18 oktoober.
R. Viidebaum 1933/34. Jakob Hurda kaastöölistest. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat IX–X, 1933/34. Tartu: SA Eesti Rahva Muuseum, lk 230–254.
Eesti Rahwa Muuseumi korrespondentide wõrk. Waba Maa, nr. 231, 1. oktoober 1935.
Esimesed Eesti Rahwa Muuseumi aukorrespondendid. Waba Maa, nr. 306, 31. detsember 1935.
* Samal teemal: Päewaleht, nr. 358, 30. detsember 1935; Postimees, nr. 354, 30. detsember 1935; Uus Eesti, nr. 101, 30. detsember 1935.
J. Lang 1937. Muuseumi tegevus. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XI 1935, Tartu: SA “Eesti Rahva Muuseum”, lk 182.
Riigivanema auhinnad parimaile rahvaluule kogujaile. Uus Eesti, nr. 65, 6. märts 1937.
* Samal teemal: Oma Maa, 8. märts 1937; Postimees, nr. 66, 8. märts 1937; Põhja Kodu, 8. märts 1937.
G. Vilbaste 1939. Korraldusi ja teateid usaldustegelasile. Eesti Looduskaitse, 4 ,1939, lk 146.
G. V. 1940. Esimesed teenekad tegelased looduskaitse alal. Loodushoid ja Turism: Loodushoiu ja Turismi-instituudi informatsiooni-ajakiri, 3, 1940, lk 44.
* Samal teemal: Postimees, nr. 115, 30. aprill 1940.
Veera Pino 1989. Eesti rahvaluule suurkogumine 1888–1906. Keel ja kirjandus, 7, lk 409–416.
Tiina Tael (koost.) 2006. Mälu Paberil. Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide võrgu 75. aastapäevaks. Tartu.
Mall Hiiemäe 2018. Eesti Rahvaluule Arhiiv 90. Tagasivaade. Lee : Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne, nr. 24, mai, lk 54–65