ÜHE FOTO LUGU: AVINURME VÕITIS JALGPALLIS HÕBEKARIKA
Hiljaaegu saime kaupmees Johannes Raja perelt ühe foto, mis leiti endise Raja poe aidast paberite vahelt. Fotol on üles rivistatud – nagu taustal oleva värava järgi võiks aimata – üks jalgpallimeeskond ning pereliikme teada oli paremalt viimane selles reas Johannes Raja.
See ei ole kaugeltki võimatu, kuivõrd ennekõike kaupmehena tuntud Johannes Raja oli aastatel 1914–1920 Avinurme Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu esimees, hiljem juhatuse liige ja abiesimees ning Avinurme Vabatahtlikul Tuletõrje Ühingul oli aktiivne spordiosakond, millel oli muu seas ka jalgpallivõistkond. Raja Johannes oli ka suur jalgpallifänn, kelle kohta on märgitud, etta “iga jalgpalli maawõistluse puhul sõidab kähku “äriasjus” Tallinna” (Kaja, 3.01.1934).
Ent mis puhul on see pilt tehtud?
20. sajandi alguses toimub läbimurre jalgpalli populaarsuses. 1900. aastal jõuab jalgpall olümpiamängude kavasse, esmalt amatöörvõistkondade, ent 1908. aastal juba rahvusmeeskondadega. Sajandi alguses jõudis jalgpall Inglise meremeeste vahendisel ka Eestisse – ehkki mõnel andmel oli esimeseks jalgpallimängu kantsiks Eestis hoopis Narva, kus Kreenholmi vabriku töötajad juba sajandialguses Peterburi ja Jamburgi jalgpalluhuvilistega võistluseid pidasid (Vaba Sõna, 15.08.1934).
Suurema hoo saab jalgpall sisse iseseisvumise järel. Eesti rahvusmeeskond pidas oma esimese võõrkohtumise 1920. aastal ning 1924. aastal osaleti isegi olümpiamängude eelringis. 1921 luuakse Eesti Jalgpalli Liit, mis mõned aastad hiljem võetakse ka FIFA liikmeks. Esimese vabariigi ajal luuakse oma jalgpallimeeskond pea igas külas. Puhuti propageeriti jalgpalli karskusliikumise poolt ka spordi-pidude raames “kaine lõbu” vormina.
Avinurme kandis on kuulduseid viie jalgpallimeeskonna olemasolust: karskusselts “Edu” meeskond, Avinurme Tuletõrjujate seltsi spordiosakonna meeskond, Piilsi spordiseltsi jalgpallimeeskond, Vadi “Metsajaka” meeskond ning Ulvi jalgpallimeeskond. (Nende nimetustes võib ebatäpsusi olla)
Uudistes kirjutatakse jalgpalli võistluste korraldamisest Avinurmes juba 1925. aastal. Tookord mängijaks Avinurme karskusseltsi “Edu” spordiosakonna jalgpallimeeskond ja vastaseks Tudulinna spordiselts “Noorus”. Tähelepanu osutatakse ka sellele, et Avinurme spordivälja tase jätab soovida. (Waba Maa, 26.09.1925)
1920ndate alguses nappis Eestis jalgpalliväljakuid ja spordiplatse ning linnades ja alevites olla mängitud palli “laadaplatsidel ja kapsaaedades”. Avinurmes olla spordiväljak olnud nn “Avinurme aleviku maa-alal“, tänase Rakvere tänava ääres. Sealsamas peetud ka Avinurme laatasid.
Avinurme kandi jalgpallimängu ajalugu välja kaevates avastasime mitmeid seiku ja seiklusi, mis ümbritsevad seda fotot.
1925. aastal kirjutab Postimees:
Mustwee Eesti hariduse seltsi spordiring “Terwis” korraldas 23. aug. Mustwees, Torma-Lohusuu-Awinurme kihelkondade jalgpalli esiwõistlused, kust osa wõtsid: Wõtikwere, Piilsi, Mustwee A ja B meeskonnad. Esiteks kohtasid Piilsi Mustwee “Terwis’e” B meeskond, kus niäng lõppes 0 : 2 Mustwee B meesk. kasuks. Teiseks mängisid Wõtikwere meeskond Mustwee A meeskonnaga, kus Wõtikwere 0 : 7 Mustwee „Terwis’e” A meeskonnale kaotas ja 3 min. enne lõppu wäljalt lahkus. Seega järgneb 13. sept. s. a. mäng finaalis.
Rahvusarhiivi fotokogust, karsklusliikumise ja haridustegelase Eduard Kubjase arhiivist leiame 1926. aastal tehtud pildi järjekordselt Mustvee võistluselt:
1928. aastal kirjutatakse Postimehes, et kui seni oli Avinurme olnud jalgpallis vaenelaps, siis nüüd on energilise juhi käe all tulnud pöördepunkt – harjutatakse isegi varavalges ja hilisõhtul. Selle energilise juhi nime ei mainita, ent siit peale näib esile tõusvat Avinurme Vabatahtliku Tuletõrje ühingu jalgpallimeeskond.
12. augustil 1930. aastal kirjutatakse ajalehes Waba Maa aga Mustvee võistlustele teel olnud Avinurme jalgpallimängijaid tabanud õnnetusest:
Mustwee staadioni awamiswõistlustele sõitnud Awinurme meeskonnaga juhtus Ulwi külas autokatastroof. Libedal teekäänakul sõitis weoauto U 101 kogu meeskonnaga kraawi. Auto kukkus küljeli, kuid nii õnnelikult, et auto pinkide ja redelite alla jäid ainult paar sõitjat. Needki pääsesid wigastuseta. Teised sõitjad jõudsid õigel ajal autost wälja hüpata.
Mõnel sõitjal rebenesid riided, kuna üks wäänas põlwe. Meeskonnaga sõitsid kaasa ka paar naist, kes pärast katastroofi end elus leides pikema jututa jalgsi koju tagasi läksid. Sõitjad kukkusid täie hooga aialattide ja teiwaste wahele. Oleks kiirus weidi suurem olnud, siis oleks tulnud arwestada mitme ohwriga. Auto tõsteti ühisel jõul kraawist wälja ja jätkati sõitu.
Tegemist oli Mustvee “Tammesilla” staadioni avamisega.
Leitud foto looni jõuame me 5. juulil 1931, aasta peale autokatastroofi, mil Mustvee “Tervis” korraldab Põhja–Peipsi ringkonna spordiseltside vahel jalgpalli välkturniiril hõbekarika peale – mille Avinurme tuletõrje ühingu meeskond võidab.
Seega meie uuritaval pildil on jäädvustatud hetk, mil Avinurme jalgpallurid said Põhja-Peipsi parimateks pallimängijateks ning see ainus hetk, mil nad said võidukarikat käes hoida ja imetleda. Pildil on seega ilmselt just Tooming, Krivoborsky, Kaasik, Kanarik, Kilvits, Aun, Vogt, Aurik, Turkish ja Liivak ning juhendaja Johannes Raja.
Vaatame siis korraks seda silmahimu tekitanud hõbekarikat lähemalt:
Ent selle seigaga draama hõbekarika ümber ei lõppenud. 1932. aasta augusti Wabast Maast loeme, et Mustvee jalgpallivõistluse korraldaja “Tervis” järgmisel aastal avinurmikuid enam võistlema ei lasknud ning sai 1932. aastal ise karikavõitjaks:
Awinurme W. Tuletõrje ühingu jalgpalli meeskond wõitis pühapäewal 14. aug. Tudulinna “Noorust” 13:1 (6:0) ja wõrkpallimeeskond “Nooruse” wõrkpallimeeskonda 15:2, 15:7. Awinurme wõitis l. a. Põhja-Peipsi ringkonna karikawõistlused jalgpallis, kuid tänawu turniiri korraldaja Mustwee “Terwis” juhatus ei lubanud Awinurme meeskonda turniirist osa wõtta, ettekäändel, et ülesandmisega olewat hiljaks jäädud. Karika sai seekord Awinurme käest esmakordselt “Terwis” ise.
Tudulinna 13:1 on P.–Peipsi ringkonna uueks rekordiks. Senine rekord oli 6:0, mille Tudu sai paar a. tagasi Awinurmelt.
Seda, et Põhja–Peipsi parimat meeskonda ei lastud karikavõistlustele, meenutatakse veel ka sama aasta 3. septembri Uudislehes, kus märgitakse: “Jalgpall on siin weel ainus spordiala, mis ajab publikus hasartsuse westi all keema. Wõistlused (kohalikus shargoonis “matsid”) pole ju enesest kuigi kõrgeklassilised, kuid iga wärawa järele rõkkawad siinsed “staadionid” nii, et wäriseb Peipsi, taewas ja pool Tartumaad.”
Sellega muidugi jalgpallimängimine Avinurme kandis ei lõppenud, ehkki ajalehed räägivad juba sellest, et uue moena on maapiirkondasid vallutamas hoopis käsipall, mis on hakanud jalgpalli välja tõrjuma.
Aga näiteks 1933. aasta 27. mail Postimehest loeme, et 25. mail toimus Awinurmes jalgpalli võistlus Laiuse “Tasuja” ja Avinurme Tuletõrje seltsi spordi osakonna vahel. Võistlus oli olnud kaunis pinev ja lõppies 7:1 “Tasuja” kasuks.
MATERJALID:
Jalgpalli wõistlused Mustwees. Postimees, nr. 231, 28. august 1925.
Spordiwõistlused Awinurmes. Waba Maa, nr. 223, 26. september 1925.
Erakordne huwi spordi wastu. Awinurmes mängitakse ka eha ja koidu ajal. Postimees, nr. 212, 7. august 1928.
Jalgpallimängijad autoga kraawis. Waba Maa, nr. 186, 12. august 1930.
Jalgpallis osutus parimaks Avinurme tuletõrje ühing. Eesti Spordileht, nr. 27, 17. juuli 1931.
Jalgpall Awinurmes. Waba Maa, nr. 192, 17. august 1932.
Põhja-Peipsi spordikiri. Uudisleht, nr. 103, 3. september 1932.
Laiuse jalgpalli meeskonna wõidukas wõistlusreis Awinurme. Postimees, nr. 123, 27. mai 1933.
Awinurme ja awinurmikud. Kaja, nr. 2, 3. jaanuar 1934.
Narva–Tallinna linnadevõistlus Narvas. Vaba Sõna, 15. august 1934 .