SAARE-NIMELISED KOHAD AVINURMES

Tõepoolest, Avinurme kandis on kõige laialdasemalt levinud just saare-nimelised külad. See võib tunduda mandril asuvale alale kummaline, kuivõrd saared seostuvad siiski suuremate veekogudega, ent Avinurmes olid nendeks “ookeaniteks”, mille saartele talud ja külad kerkisid, metsad ja sood.

Hendrik Adamson kirjeldab 1921. aastal raamatus Eesti kodumaa Avinurme külasid: 

Põliste met­sade keskele asusid Awinurme esimesed emigrandid. Saare­kestena ulgumerel olid esimesed Awinurme asundused kesk põliseid mühawaid metsi ja põhjatuid soid, mille mälestus tänini säilinud kohanimestiku sagedais „saare“ lõppu­des. Tõiga, Kirbu, Kiissa, Punassoo ja Laurissaare külad on praegugi weel saared tihedas metsa raamistikus. Awinurme walla rohkearwulistest küladest wõiks peale ülemal mai­nitute weel nimetada: Änniksaare, Awinurme, Sälliksaare, Kaewussaare, Lepiksaare jne. 

Avinurme (mõisavalla) külade seast leiame 15 saare-nimelist, neist kolm asusid hiljem teistes valdades ning neist neli on tänaseni ametliku külanimena alles.

Jüri Haav on 1939. aastal jutustanud (kirja pannud tema poeg Richard):

Vanarahva jutu järgi olnud praeguse Avinurme valla maa-alad vanal ajal suurelt osalt veega ja soodega kaetud. Ainult üksikud kõrgemad kohad n.n. saared kerkisid veest. Läbi selle soise maa-ala voolas kalarikas jõgi, mis eriti kubises havidest. Sellepärast hakati seda jõge hiljem kutsuma Avijõeks ja jõe ümbruses olevaid madalaid heinamaid (nurmi), kuhu havid kevadetel kudama läksid Avinurmeks. See nimi sai hiljem laiema ulatuse ja jäi ka valla nimeks.

Huvitav on märkida, et suurem osa külade nimesid lõpeb saare nimetusega. Nii on siin: Sälliksaare, Änniksaare, Lepiksaare, Laurisaare, Kaevusaare, Kodasaare, Peebussaare, Tõnusaare, Rehesaare, Tammesaare, Jaanisaare ja Teadusaare. Need nimed on tekkinud siin asetsenud “saartest” kuhu asusid elama esimesed elanikud. Nime algosa on tekkinud esimese elaniku nimest (Sälliksaare, Änniksaare jt.) või mõnest iseloomustavast nähtest või asjast (Rehesaare, Kaevusaare jt.) (ERA II 249, 15/8 (1))

1. * Jaanis(s)aare (Saare -› Separa [Lohusuu])
2. * Jalaksaare (18. saj. lõpp; -› Võtikvere)
3. KAEVUSSAARE (1811)
4. KIISSA  (Kisasaare, 1758/1796)
5. Kirbu(saare) (1839)
6. Kodas(s)aare (1852)
7. * Kullis(s)aare (1827; -› Venevere)
8. KÄRASI (1599)
9. KÕVERIKU (Kõversaare, 1676)
10. Lepiksaare (1811)
11. Laurissaare (1811)
12. Peebussaare (1922)
13. Rehessaare (1811)
14. TAMMESSAARE (1722) 
15. Teadussaare (1793)
16. Tõnussaare (1811)
17. (Laekannu-)Saare (1834)
18. SÄLLIKAARE (1811)
19. ÄNNIKSAARE (1758)

On ka mõned saare-nimelised piirkonnas – Suuressaare, Väikesaare –, mis ametlikku küla staatust kunagi ei saanud.

Samuti oli/on rohkelt saare-nimelisi talusid, nagu Aunasaare, Eessaare, Kaunissaare, Lambassaare, Lillaksaare, Maretsaare, Pillessaare, Põdrasaare, Regisaare, Saarepoolse, Saarevälja, Soosaare, Savisaare, Tagasaare, Tihasaare, Umbsaare, Väikesaare mitmes külas oli ka Saare talu. Ehkki nende nime saamise põhjused võivad olla omakorda erinevad külade omast. Ent kuivõrd saare-nimelised kohad said nii mõnigi kord alguse just üksiktalust, oleks omal moel mitmest neist taludest ehk võinud välja kasvada külad, kui asjaolud oleks teisiti läinud.

Ning lisaks on muidugi ka hulk saare-nimelisi loodusobjekte (heinamaad, sood jm).

Kas -SAARED või -SSAARED?

Üks küsimus, mis ehk arutamist vajab, on saare-lõpuliste kohanimede kirjapildi küsimus: kas ühe või kahe s-iga? Mitmed neist külanimedest esinevad mõlemal kujul ning osa segadusest kulmineerus 1920–1930ndail, mil iseseivunud riigis hakati kohanimede kirjapildis korda looma, võõrkeelest või puudulikust kirjaoskusest mõjutatud kirjapildile õiget omakeelset kuju otsima. Põrkusid õigekirjareeglid, mis pidasid -ss-i kohaseks vaid liitsõnades, mille esimene sõna on s-lõpuline, ning rahvapärane hääldus ning hea tava kirjutada kohanimi nii nagu kohalik rahvas nime hääldab. Kuidas leida hea tasakaal õigekirja ja murdejoonte vahel?

Nagu Jüri Haav selgitas: sõna keskel asetsev -s- hääldatakse kohalikus murdes kahekordselt (Kaevussaare, Tammessaare jne). Ent eks rahvapärastes nimedes oli muidki murdejooni – räägiti ju kohalikus kieles Kirbosuarest, Kõdassaarest, Peebossuarest, Tõnossuarest, Kaivossuarest Teado– või Tiatsaarest jne.

1920ndail arutleti näiteks pikalt, kas Kuressaare ei peaks olema siiski Kuresaare, kas õigem on Kuussalu või Kuusalu. Avinurme külade puhul eelistasid keelepuhastajad nimevorme Kodasaare, Laurisaare, Peebusaare, Rehesaare, Tammesaare, Tõnusaare jne. Isegi Kiissa kirjavormiks pakuti puhuti Kiisa.

Oli ka neid, kes arvasid, et sellised õigekirjalised parandused võivad olla ennatlikud – kohanimede kujunemine ja taust on veel läbi uurimata, otsustamaks, millise reegli alusel neid kirjakeelseks muuta.

Nii on aja jooksul neil küladel erinevaid kirjapilte, ehkki valdavaks jäi rahvalik rõhuasetus.

JALAKSAARE

Rahvapärimuse kohaselt on seotud küla nimi metsaga, kus kasvas erinevaid puid, k.a. jalakaid. (EKI)

20. sajandil esimesel poolel kirjeldatakse Jalaksaaret Ulvi osana, kus hiljem asus 2 talu (Jalaksaare Mihkli talu ja Jalaksaare Miku talu ) ning Ulvi külameeste heinamaad. Nime olla aga küla saanudki Jalaksaare talult. (EKI J.J. 76)

KAEVUSSAARE

Nimi võis tuleneda talu nimest, sest külas on ka samanimelisi talusid. Talu nimest tulenemist on mäletatud ka rahvasuus (EKI LN 49).

Rahvajutu järgi oli Kaevussaares kaks kõrgendikku – Liivaku ja Kaevusaare, nime oli küla saanud arvatavasti teise kõrgendiku järgi, kui seal talu asutati ja kaev tehti (EKI J.J. 76)

Kaevusaare küla Kaevussaare talu nime saamise kohta on öeldud: “mäe serva mööda läksivad allikad, meni on nagu kaevu moodi tehtud” (EKI LN 49)

Nii on rahvasuus räägitud sedagi, et nimi tekkinud seal esinevate maapinnavormide tõttu, kus augud meenutavad kaevusid (EKI-ab; ERA II 249, 15/8 (1)).

Aga Jaan Lauringson on 1939. aastal jutustanud, et Kaevussaares leiti vana suur kivikaev ja kaevust puu krap, mis lehmadele kaela pannakse (ERA II 249).

KIISSA

Eeldatakse, et nimi pärineb isikunimest, mis varasemates kirjapanekutes esineb kujul Kiss, Kies, Kys jms.  

Ka rahvasuus räägiti, et Kiissa oli kolinud üks Kiissa-nimeline mees, kelle nime järgi hakati küla hüüdma. (rääkinud Jaan Lauringson Kõrve külast, ERA II 249)

Kiissa nime kujunemisele isikunimest viitab ka Allise Moora, kes mainib raamatus „Peipsimaa etnilisest ajaloost“ 17. sajandi lõpul antud piirkonnas asuvat üksiktalu, millest hiljem Kiissa (Kiesosahr) küla moodustus. August Rummel kirjutab oma koduloo-uurimuslikus töös, et Avinurme kiriku esimene õpetaja kuulnud Avinurme elanikelt, et Kiissa küla asutasid Rootsi sõjaväelased, kellele oli antud riigimõisa poolt maad eluksajaks kasutada ning kes jäidki sinna elama ja rajasid eluasemed, abiellusid eestlastega.

KIRBU

Kirbu küla ehk Kirbosaare nime seostatakse sealses metsas kasvanud kirburohuga.

Mujal Eestis on Kirbu-nimelisi kohti seostatud talupojanimega – Kirbu nimi tuli käibele talupoja lisanimena. On arvatud, et tegemist on levinud võrdlusega väikest kasvu või väga liikuva inimese kohta.

Kohalikus pruugis ka Kirbosoare.

KODASAARE

KODASSAARE

Nime algusosa tuleneb sõnast koda : koja (Tormas kõda : kõda ’lattidest (püstkoda) või palkidest suveköök’). (V. Palli)

Kohalikus keelepruugis Kõdassaare.

KULLISAARE

Liitnimi on Avinurmele omaselt saare-lõpuline ning nime algosa võib tähistada inimese või talu nime. Esinenud ka loodusnimena (heinamaa ja metsa nimena).

Täna jääb Lääne-Virumaale.

KÕVERIKU

Kõveriku on karjamõisa nimi, mis on ilmselt mõjutatud varasemast külanimest Kõversaare. Viimane on tõenäoliselt lähtunud loodusnimest – nt kõverakujulisest künkast (V. Pall).

Rahvapärimuses seostatakse küla nime vanasti sealkandis olnud kõverate teedega. (EKI LN 49)

* LAURISSAARE

LAURISAARE

Üldiselt ollakse üksmeelel, et küla nimealgosa pärineb isikunimest Laur.

Rahvalegend räägib, et antud paika tuli elama üks mees Laur kahe pojaga ning eluase ehitati oja äärde kõrgemale kohale, mistõttu hakati paika nimetama Laurissaare (EKI LN 49). Teises versioonis oli esimese asuka nimeks Laur Saarkelle järeltulijate kuuespõlv veel 20. sajandi keskel samas metsatalus elas (EKI MS.S.).

kohalikus pruugis Laaris‿soare.

LEPIKSAARE

Külanime kohta öeldakse rahvasuus, et see saanud nime selle järgi, et Lepiksaare küla endise Lepiksaare talu maadel oli palju leppi ja saari. (EKI J.J. 49) Kuna nimi on esinenud ka loodusnimena District Leppiksaare Mötz, võib nimi olla seotud just puuliigiga. Samas on tegemist künkliku alaga, kus rahvasuus nimetati 11 mäge ja küngast, mistõttu on usutav, et –saare tuleneb siiski teistele saare-nimelistele omaselt kõrgemast pinnavormist, mitte puuliigist.

Seejuures Lepiksaare küla seda osa, mis jäi teisele poole maanteed, nimetati seal asunud talu järgi Vahemetsa nukaks. (EKI J.J. 49)

Vanas häälduses ka Lepiksuare.

PEEBUSSAARE

PEEBUSAARE

Ka Peebussaare nime algosaks võib olla isikunimi Peep – Peebu (Peebo), kuna kohanimede päritolu seotud sageli isiku- või talunimedega – ja viimased said sageli nime peremehe järgi.

Ent rahvasuus on kõneldud ka teisest nime allikast:

Seal oli kord mägi ja mäel lagedam koht, kus kasvasid piibuskid (põldosjad), sellepärast öeldi varem Piibussaare. (EKI LN 49)

Kohalikus murrakus Peebussoare või Peebossoare.

REHESSAARE

Küla nime päritolu kohta räägitakse rahvasuus, et kuna Vadi meestel olnud praeguse Rehesaare Mäe talu piires künkal rehi, siis hakatigi küla nimetama Rehesaare. (nimelegendi on kirja pannud Valter Sõber (sünd. 1921) 

„Rehesaare küla“ raamatus nimetab ka antud küla kunagine elanik ja raamatu autor Mare Russak, et küla on saanud nime suurest rehielamust, mis seal algselt asus.

Kohalikus pruugis ka Rehes‿soare

SAARE

JAANIS(S)AARE

Hiljem Lohusuu valda kuulunud Saare küla tekkimisest räägib rahvas:

Kudina vallast tulndki seije, kes selle Soare küla asuttas. Sel isal õlnd viis puega. Üks jäänd peremehest, teine jäänd sulasest, kolm tükki rändasid välja: Soari külasse, teine Lohusuu, sinna Kõmpu nukka ja kolmas Paadenurme, Avinurme valda. See, kes seije [Saarele] asund, selle nimi oli Andres ja Andresel üks ainuke pueg oli. Selle nimi oli Jüri ja Jüril õli neli puega .. (EKI K 47)

SAARE

LAEKANNU-SAARE

Laekannu-Saare oli Laekannu naaberküla, mida kohalikud nimetasid lihtsalt Saare külaks ning viimane muutus aja jooksul peamiseks nimeks.

1854. aasta andmetes on kirjas Saare Talloalune Möts Avinurme piiri lähedal, mis viitab, et hilisem küla nimi võib pärineda sealkandis asunud Saare-nimelise talu nimest. Samas esineb Laekannusaare Torma meetrikas lisanimena juba 1796. a.

Osa Saare külast, mis hiljem oli asutatud, oli nimetatud Saare-muru külaks (Andrese, Epura, Mihkli, Muru, Tooma, Uuetoa ja Võsu talud). (EKI LN 49)

SÄLLIKSAARE

V. Pall kõrvutab nime algusosa soome taimenimetusega sälli ’soo-alss’ (Eleocharis palustris) või perekonnanimega Sällik, Säälik.

Jüri Haav on 1939. a. rahvapärimuse kohta öelnud, et Sälliksaare nimi tekkinud rootslase Sälliku nimest. (ERA II 249, 15/8 (1))

Aigi Tammiku sõnul on sünnimeetrikas andmed antud paigas 1722. aastal elanud talumehest nimega Selliko Jaan (Jahn). Seega võib küla nimi pärineda küla asupaigas elanud esimese taluniku perekonnanimest Selliko (Selliko- Sellik- Sällik; Selliko- Selliksar- Sälliksaare),

TAMMESSAARE

Eeldatakse, et nimi pärineb loodusnimest – küla on asutatud kunagisele soosaarele, kus kasvas tammesid. (EKI LN 49)

Samas on külas elanud läbi aegade palju talunikke, kelle perekonnanimeks on Tamm. Mistõttu võib eeldada, et küla nimi võib olla seotud ka sinna algselt elama asunud talumehe perekonnanimega. Näiteks on andmed, et perekonnanimede paneku ajal elas külas kolm Tammede peret. (AKK)

TEADUSSAARE

96-aastane K.K. on [EKI UK 58] öelnud:

Teadusaare oli ta enne minu, Teadusaare on ta nüid.

Nime algusosa jääb usutava seletuseta. See on algselt olnud pika täishäälikuga (ää, mis idamurdes on ea või ia) ja üks võimalus on V. Palli arvates seda siduda tegusõnaga teadma. Samas näitavad varasemad kirjapanekud võõrapärast d-d nime alguses, mistõttu välistatud pole ka isikunimeline lähe (nt Teet ‹ Detleg) ning sel juhul oleks Teadussaare hilisem rahvaetümoloogiline mugand. Kolmanda variandina näeb sõna täto~tätu (taadi?).

Kohalikus pruugis ka `Tiatsare, Tiadussaare.

TÕNUSSAARE

TÕNUSAARE

Eeldatakse, et nime algusosa pärineb isikunimest Tõnu.

Rahvajutt räägib nii, et kord aetud teisest külast ühe Tõnu nimeline mees ära. Ta rändas kaua mööda metsa kuni jõudis väikesele lagentikule. Sinna jäänud ta elama. Varsti saadi teistes külades teada et seal elab üks mees nimega Tõnu. Siis hakati seda paika kutsuma Tõnu saareks. Varsti tekkis sinna ka talusid metsa raiuti maha ja nii tekkis sinna rahva jutu järele sinna Tõnusaare küla. (Jakob Unti (sünd. 1890) jutu kirja pannud 1939. aastal poeg Edgar Unt (sünd. 1925), Ulvi algkooli õpilane, ERA II 239, 195/6 (2))

Teise jutu järgi, mille jutustas 1939. aastal Mari Pärn Tõnussaarest, oli Tõnu mõisast põgenenud ja ilusale lagendikule elamise teinud, millest aja jooksul Tõnussaare välja kasvas (ERA II 239).

ÄNNIKSAARE

ENNIKSAARE

Nime esimene pool tuleneb V. Palli järgi isikunimest Hennik, mida XV saj on kirjutatud nt kujul Hennick, Henneck, Henneke jms. Sarnase nime Ennikvere (Enivere) on aga L. Kettunen ühendanud muistse isikunimega Enikkoi või (H)ennikka~(H)ennikke (Henno, Enno), mis on ehk hiljem vastava germaani nimega kokku sulandunud. V. Pall ei pea seda siiski usutavaks, sest soome nime Hännikkä on peetud saksa laenuks.

Rahvasuus on öeldud: “Esimene, kes on seija tuld, on õllud Ennuk” (EKI LN 49) või et “Praeguse küla koha peal olnud üksik taluperemees Ännik” (EKI A.K.65 – J.J. 79)

Jüri Haav on 1939. a. rahvapärimuse kohta öelnud: “Änniksaare nimi tekkinud tema asutaja soomlase Änniku nimest, kes asunud elama ühele “saarele” pärast Põhjasõda.” (ERA II 249, 15/8 (1))

Änniksaare küla elanik ja koduloo-uurija Elle-Vaike Kiik selgitab küla nime päritolu oma raamatus „Piimapuki künnapuu“ läbi kahe loo. Esimese kohaselt olid esimesed asukad külas Soome merehädalised Änn ja Jaak, kes jõudsid siinsele kõrgemale metsalagendikule, rajasid siia oma kodud ning kelle järgi nimetati vastavad paigad Änniksaareks ja Jaaguväljaks. Teise seletuse järgi on Änniksaare nimi seotud asjaoluga, et Peipsi järv oli kunagi külani ulatunud ning siin elutsesid suured veeäärsed linnud ännid. Kolmanda nime päritolu versioonina Avinurme kirikuõpetaja Nurmele teadaolnud lugu, mille kohaselt kinkis üks Rootsi kõrgem sõjaväelane, kellele oli kasutada antud Avinurme riigimõisa poolt maad, oma kõrgemal metsalagendikul asuva maatüki truule sulasele nimega Claus Änn(ik). Antud sulase nime järgi hakatigi antud paika nimetama Änniksaareks. Sarnasele versioonile viitab oma kodu-uurimuslikus töös August Rummel ning Avinurme riigimõisa eluaegset rendile andmist Rootsi sõjaväelastele või ametnikele kinnitab ka Kersti Kuuse raamatus „Lohusuu läbi aegade“. 

Oli siis Ännik eestlane, soomlane või rootslane, külanime esimest osa võib seostada isikunimega.