Avinurme Ajavakk
Üldteada on see, et Avinurme (Awwinorm) ja veel kuue siinkandi küla – Adraku (Adrakusz), Kärasi (Kieressza), Laekannu (Lagakunth), Maetsma (Madytuzma), Piilsi (wieś Pilioza) ja Vadi (Wadey) esmaminimise daatumiks on 1599. aasta. Ent millal ilmus Avinurme kaardile?

Maakaardid on tänapäevase maailmatunnetuse ja maailmas orienteerumise nurgakiviks ning küllaltki keeruline on kujutleda elu maailmas, kus poleks kaarte. Nii ei ole ehk ka imestada, et teadaolevalt vanim kaart, Saint-Béleci kivitahvel, millele on raiutud ühe Prantsusmaal asuva oru maastik, on umbes 4000 aastat vana.

Esimesed maailmakaardid koostati Vana-Kreeka filosoofide-matemaatikute-geograafide (Anaximandrose, Herakleitose, Posidoniuse, Ptolemaiose jt) poolt ning need põhinesid suuremas osas reisikirjeldustest, püüdes lõimida kirjeldatud maamärgid mingiks toonase maailmapildiga sobituvaks kujutletavaks tervikuks.

Ehkki juba toonased, 2000–2500 aastat tagasi tehtud kaardid sisaldasid kolme kontinenti – Euroopat, Aasiat ja Aafrikat –, olid nad muidugimõista äärmiselt ebatäpsed. Taolised kaardid said küll sajandite jooksul täiendusi ja täpsustusi, ent jäid siiski veel aastatuhandeks küllaltki skemaatilisteks või isegi sümboolseteks.

Tegelikkusele ligilähedasemaks hakkasid maailmakaardid muutuma alles 15. sajandil ning näiteks 1492. aastast pärineb esimene tänaseni säilinud, saksa tekstiilikaupmehe ja kartograafi Martin Behaimi valmistatud gloobus Erdapfel (Maa õun). Aga sellel ei olnud veel Ameerikaid, sest Kolumbus naases oma reisilt alles aasta hiljem. 

Ent pikale ajaloole vaatamata said kaardid igapäevaseks tarbeesemeks ometi alles hiljuti. Esimene eestikeelne atlas ilmus 1859. a., mõned aastad varem, 1855. a. ilmus Eestimaa, Liivima ja Kuramaa kooliseinakaart ning sajandi tagumises otsas avaldab ajaleht Olevik oma lisana Ado Grenzteini toimetatud esimese eestikeelse Eestimaa kaardi. Tarbekaubaks saab kaart aga pigem alles Vabariigi ajal.

Alljärgnevalt uurime Eesti, Avinurme ja Avinurme külade kaardile jõudmist 12. sajandist 19. sajandi alguseni.

EESTI (JA LIIVIMAA) KAARTIDEL


Eestit kirjeldas Aestland saare nimelisena esmakordselt oma 11. sajandi lõpul valminud kroonikas Saksa vaimulik Bremeni Adam ning kaartidele jõudsidki siinsed alad Põhjala ristisõdade ajal 12. saj. alguses. Seejuures moodustus ristisõdade vallutuste tulemusel ka osalt Eesti alasid hõlmav Liivimaa, kuhu kuulus ka Avinurme piirkond. Ent 12. sajandil kujutleti siinkandi alasid veel saartena – Taarakond (ilmselt Saaremaa) ja Rebala (Tallinna kandis) –, kuna siia tuldi Läänemere kaudu. Petrus Vesconte kaardilt (1306–1321) leiab Euroopa osana juba Estonia ja Liuonia. Ent Põhjamaade kaardid olid veel järgmisel paaril sajandil väga skemaatiliseds.

Genova geograaf ja kartograaf Petrus Vesconte kompasskaart, koostatud 1306–1321. Kaardilt leiab noolega märgitud kohas kohanimed Estonia ja Liuonia. (allikas: Wikipedia)

Maailmakaartide koostamine sai oluliseks 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil. Tõukejõuks olid laevaliikluse areng ja suurte maadeavastuse periood. 16. sajandist pärinevad ka esimesed Eesti, täpsemalt Liivimaa kaardid. Teadaolevalt esimene Liivimaa kaart oli Tartu ja Tallinna toomhärra ning humanisti Alexander Schulteti Mappa sive descriptio terrae Livoniensis 1529. aastast, mis aga ei ole säilunud.

Esimeseks säilinud Põhja-Euroopa kaardiks, millel on esitatud ka kohanimed ning mis on ka üldjoontes täpne, on rootslase Olaus Magnuse Carta marina aastast 1539, mille üheks aluseks oli ilmselt ka Schulteti kaart. Sellel kaardil on kujutatud Eesti saared, suur osa Liivimaa tähtsamatest asulatest, seejuures ka Laiuse, mille abimõisana luuakse umbes 100 aastat hiljem Avinurme mõis.

Väljalõige Olaus Magnuse kaardilt Carta marina aastast 1539 (allikas: Wikipedia: Carta Marina)

Järgmiseks oluliseks teoseks, mis Euroopas laialdasemalt levis, oli Abraham Ortelius atlas Theatrum orbis terrarum (Maailma näitelava) aastast 1570, millesse lisati 1573. a. ka Johannes Portantiuse kaart Livoniae Nova Descriptio. See on ka teadaolevalt vanim tänapäevani säilinud Liivimaa kaart, mille Eesti aladelt leiab juba üle 50 kohanime, küll mõningaste apsudega (nt Virumaa asukoht). Eesti Sõnas (28.07.1943) märgitakse, et see on ka vanim Eesti kaart Rahvusarhiivis.

Livoniae nova descriptio, Joanne Portantio amctore. (Rahvusarhiiv, EAA.2072.10.147)

Ent täpsustamise ruumi oli veel küllaga nii rannajoone, maastiku kui asutuse osas. 1628. aastal asutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Euroopa esimese maamõõtmisega tegeleva riigiasutuse, 1629. aastal algas Liivimaal Rootsi võim (mis kestis 1710/1721. aastani) ning geodeesiat asuti õpetama ka 1632. aastal avatud Tartu ülikoolis.

AVINURME KAARDIL


Avinurme kaardile ilmumist vaatleme Rahvusarhiivis ja Rahvaraamatukogus talletatud kaaride põhjal. Seega kuivõrd see hõlmab vaid osa maailma või Liivimaa kaartidest, on tegemist esmaste andmetega, mis võivad aja jooksul veel täieneda.

Umbes Tartu ülikooli asutamise ajast pärineb ka Rahvusarhiivis talletatud käsikirjaline kaart Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast, mis on asustuse osas kaunis rikkalik ning kaardilt leiab ka mitmed Avinurme lähiümbruse asulad ja mõisad: näiteks Mustvee (Musta killa), Ninasi (Nenna killa), Tammispää (Tumires pas), Tudulinna (Tudolinna).

Tudulinna läheduses olevad Fitinghofi ja Bremenhofi võivad olla Rannapungerja ja Oonurme, ehkki jõgede järgi asuks nad justkui Avijõe ääres. Mustvee lähistel olev Tsiernd (?) asuks justkui Piilsi jõe ääres – kaardi hilisemal, sajandi lõpul valminud versioonil (EAA.308.2.1) on selle nimeks Nirotshoff.

Ent asulate paigutus oli toonastel kaartidel sageli umbkaudne. Avinurmet veel sellelt kaardilt veel ei leia, ehkki “Avijõe” ääres on üks nimeta mõisa tähis; ka Lohusuu koha peal on asulat tähistav täpp, ent nimeta (sajandi lõpu kaardiversioonis Lähüse kyla). Seejuures võib olla tegemist eelmainitud asulate esmamainimisega kaardil.

‘Kikela’ (puhuti ka Kikelia) nime kohta kirjutatakse Studia Cartesiana Estonicas, et Johann Schreiber’i teosest Atlas selectus von allen Königreichen und Ländern der Welt (Leipzig 1730) leiab märkuse, et tegeist on Liivimaa põhjapoolse provintsiga, mis asub Peipsi ääres, Tartust põhjas.

Väljalõige: Karta över Estland, Livland och Kurland, hinnangliselt 1630. aastast, autor teadmata. (Rahvusarhiiv, EAA.308.2.2 leht 1)

AvinurmeAwenorm – koos Lohusuu kabeliga (abikirkuga?) – Lohusu Capell –, küll pisut äraspidise paigutusega, leiame Rahvusarhiivi kogudes olevate kaartide hulgast ilmselt esmakordselt 1684. aasta Eestimaa kubermangu kaardilt Geograph: Charta öfwer Hertigdömet Estland. Kaardi enda päritolu kohta täpsemat infot ei ole.

Teadaolevalt asutati 1666. aastal varasema küla asemele Avinurme mõis, ent kuivõrd kaaril ei ole tingmärgina mõisad ja asulad eristatud (üksnes kirikud ja lossid on erimärgistusega), ei saa öelda, kas kaardile jõudsid mõis või markeeriti ka asulat. Lohusuu kiriku rajamise aastaks on 1667, aasta peale mõisa asutamist.

Geograph: Charta öfwer Hertigdömet Estland. Koostamisaeg 1684, käsikirjaline originaal, koostaja kohta andmed puuduvad (Rahvusarhiiv, EAA.3724.5.1237 leht 1)

Tartu Ülikooli kogus on selle kaardi korrigeeritud ja värviline koopia aastast 1760:

Geographisk Charta öfwer Hertigedömet Estland aastast 1740. Autor: Olof Bergenson (1732-1797). (Tartu ülikooli digitaalne repositoorium Dspace)

See, kas Avinurme jõudis kaardile mõisa või külana, on lahtine seetõttu, et 1686. aastast pärineb Liivima “uus ja täpsem” kaart, kust leiame märke: Avinorms hoff und Dorff – Avinurme mõis ja küla. Kaardil on ära märgitud ka Lohusuu kirik ja pastoraat ning Mowass (Morass?) keset kaardi väljalõiget tähistab ilmselt sood. Ent hiljem leiame kaartidelt tüüpiliselt mõisa – Awinormhoff, Hoff Awwinorm vmt. Mäletatavasti sai Avinurme mõisast omakorda Mõisaküla ja alevik alles 20. sajandi alguses.

Väljalõige: Delineatio Nova et accurata Livoniae Svetica. Koostamiseaeg: 1686. Käsikirjaline originaal. (Rahvusarhiiv, LVVA.6828.2.189 leht 1)

AVINURME KÜLAD KAARDIL


17. sajandil ja veel 18. sajandi I poolelgi on Avinurme mõisa alal kaardile kantudki tüüpiliselt vaid mõisa asukohana Avinurme ning kiriku asukohana Lohusuu. Sageli on 17. saj. lõpul ja 18. saj alguse kaartidel ka üksnes Lohusuu koos Ninasi ja/või Tammispääga. Mitmed külad ilmuvad ilmselt esimakordselt 1688. aasta käsikirjalisele kaardile Charte von das Hertzogthum Lieflandt, nende seas Metspiilsi (Melts), Adraku (Adrekas), Kõveriku (Kawersar), Vadi (Waddy), Kiissa (Kiesaga), Änniksaare (Hanniksar), lisaks on nimeta ära märgitud Pärniku ja Ninasi kõrtsid ning kaardil on ka Pelleny, mille tänast vastet ei oska määratleda; samuti rannaäärsed külad Lagedi, Tammispää, Kalmaküla, Piilsi (Pills, = Rannapiilsi) ja Vilusi.

Väljalõige: Charte von das Hertzogthum Lieflandt … verfertiget Anno 1688. (Allikas: Digar; Originaali asukoht: Venemaa Riiklik Sõjaajaloo Arhiiv)

Trükitud kaardile ilmuvad mõned Avinurme mõisa küladest pea sajandi jagu hiljem, 1772. aastal: Kiissa (Kizakar), Tammesaare (Tammisari), Kõveriku (Kowerck, ühel 18. sai. II poole kaardil ka Kõversar), Piilsi (Pillis), Raadna (Raden) ja Lagedi (Lageda).

Väljalõige Liivimaa kubermangu kaardilt Tabula Geographica Gubernii Rigensis in suos circulos Divisi. Koostanud Jacob Friedrich Schmidt 1772. a. (Rahvusarhiiv EAA.1373.1.2)

Üheks põhjalikumaks ja täpseimaks, ehkki ka mitmeid vigu sisaldavaks kaardiks, kust leiab juba rohkemal arvul Avinurme mõisa külasid, on 1793. aastal Tuhalast pärit krahv Ludwig August Mellini koostatud Liivimaa kubermangu Dorpati kreisi (Tartu maakonna) kaart. Mellin oli 1792. aastal loodud baltisaksa uurijaid-kartograafe ühendava Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi asutajaliikmeks ning tema lõplik Liivimaa atlas, mis oli mõeldud A. W. Hupeli teose Topographische Nachricten von Lief- und Ehstland saateks, ilmus 1798. aastal.

Mellini kaardilt leiame Avinurme mõisa 32 küla (koos Avinurmega). Juba varem kaartidele jõudnutest:

  • Avinurme
  • Lohusuu
  • Kiissa
  • Änniksaare
  • Vadi
  • Piilsi
  • Tammessaare
  • Kõveriku
  • Adraku
  • Ninasi
  • Tammispää
  • Lageda
  • Raadna
  • Kalmaküla
  • Vilusi

Lisaks:

  • Paadenurme
  • Laurissaare
  • Rehessaare
  • Maetsma
  • Kärasi
  • Ulvi
  • Alekere
  • Laekannu
  • Laekannusaare
  • Teadussaare
  • Tõnussaare
  • Raja
  • Tiirioja (Tirikoja)

Ning nendele lisaks veel mõned külad, millele on keeruline vasteid leida: Pellewi, Kerro, Liiwa.

Avinurme mõisa alal asunud Liivoja on sellel kaardil paigutatud mõisa piiridest väljapoole.

1800. aastal jõuab kubermangu kaardile ka Kaevussaare (EAA.3724.5.1580 leht 6), 19. sajandi I poolel Kirbussaare, Sälliksaare ja Rannapiilsi (LVVA.6828.4.506)

Ka ülejäänud mõisavalla külad ilmuvad kaartidele 19. sajandil, välja arvatud 20. sajandil tekkinud Kolgavälja ja Peebussaare.

Väljalõige: Der Dörptsche Kreis. Koostaja Ludwig August Mellin, 1793. (Rahvusarhiiv EAA.854.4.470 leht 5)

Ent Mellini kaart on eriline veel ühel põhjusel. Nimel see on ilmselt esimene kord, kui Avijõele annab nime Avinurme – Awwinorme jõggi.

Ehkki mingisugusel kujul on see jõgi olnud mitmetel kaartidel vähemalt 1630. aastast, lisatakse sellele nimi alles 1695. aasta Tartumaa teede atlases ning toona, nagu ka mitmel 18. sajandi kaardil kannab see hoopis Lohusuu jõe nime. (vt ka 18. sajandi II poolest pärineval Eesti kubermangu kaardil (EAA.854.4.732) ja 1772. a. Liivimaa kubermangu kaardil (EAA.1373.1.2))

Seejuures Piilsi jõgi (Pilisioki) ja Mustvee jõgi (Mustaioki) jõuavad kaardile juba varem, 1680 (Tabula Ducatuum Livoniae et Curlandiae, Digar) ning 17. sajandi ja 18. sajandi I poole kaartidel enamasti Avijõge ei ole esitatudki, jõestik piirdub Piilsi ja Mustvee jõgedega.

Väljalõige Tartumaa teede atlase Tartu-Narva teekonna kaardilt: Ny Inrättad Mätning Öfwer Landzwägar och Broar uthi Dörptska Kreyszen i Liffland. Landzwägen ifrän Dörpt äth Narwen, 1695. Käsikirjaline originaal. (Rahvusarhiiv EAA.308.2.70 leht 94)

Ehk siis kaardile ilmumise hetkel teadaolevaid daatumeid kokku võttes:
  • Ninasi – u. 1630
  • Tammispää – u. 1630
  • Avinurme – 1684
  • Lohusuu – 1684
  • Adraku – 1688
  • Kõveriku – 1688
  • Vadi – 1688
  • Kiissa – 1688
  • Änniksaare – 1688
  • Metspiilsi (Melts) – 1688
  • Lagedi – 1688
  • Kalmaküla – 1688
  • Piilsi (Pills, = Rannapiilsi) – 1688
  • Vilusi – 1688
  • Raadna – 1772
  • Raja – 1786 ja 1793
  • Paadenurme – 1793
  • Laurissaare – 1793
  • Rehessaare – 1793
  • Maetsma – 1793
  • Kärasi – 1793
  • Ulvi – 1793
  • Alekere – 1793
  • Laekannu – 1793
  • Laekannusaare – 1793
  • Teadussaare – 1793
  • Tõnussaare – 1793
  • Tiirioja (Tirikoja) – 1793
  • Liivoja – 1793
  • Kaevussaare – 1800
  • Kirbussaare – 19. sajandi I poolel
  • Sälliksaare – 19. sajandi I poolel

ALLIKAD

Meie kodumaa vanim kaart. Eesti Sõna, nr. 170, 28. juuli 1943.

Sedelid (51): Kikeland-Kikelia-Kikela. Studia Cartesiana Estonica.

Tõnu Raid 2008. Raffaello Barberini teedekaart aastast 1564. Tuna 2, lk 7-20.

Irja-Gea Kukk 2019. Eesti ala jõudmine kaardile. Verstaposte teekonnal müütilisest saarest Euroopa kultuuriruumi. Maa-amet. Tallinn.

Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem.

Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi Digar kaardikogu.