KESANEMISE JA LÕHKUMISE KUNST: PUURIISTADE MATERJALI ETTEVALMISTAMINE
Laudnõude – jännide, toobrite, tõrte, vannide, astjate, palide, kappade, kannude, püttide, tünnide jm – valmistamisel on oluliseks tööetapiks see, mis puunõude tarvitajate eest reeglina varjatuks jääb: materjali varumine ja ettevalmistamine. Töökindlate puunõude valmistamine ei sõltu üksi osavusest riista valmistamisel, vaid samavõrra või ehk enamgi kvaliteetsest materjalist, mille varumine ja ettevalmistamine on omaette kunst – kesanemise ja lõhkumise kunst. Traditsioonilise puukäsitöö puhul oli materjali ettevalmistamine pikk protsess: riistapuu varuti ette aasta enne puuriista valmistamist ning sellel olid omad põhjused.
Sellest, millised puud olid anuma- ehk riistapuud, kirjutasime juba varem ning sellest, kuidas toimus siinkandis materjali muretsemine, kirjutame edaspidi. Seekord uurime, millal ja kuidas toimus materjali ettevalmistamine. Ülevaate saamiseks pöördume taas ANTS VIIRESE uurimistöö poole, kes sellest oma 1947. ja 1949. aasta välitööde kokkuvõttes kirjutas.
1. TALVEL
Puutöö materjal, nagu igasugust tarbepuud, lõigatakse talvel, eriti sügistalvel, et muretsetud materjal saaks kuivada aasta aega ette järgmiseks sügiseks, mil põllutööde järel algas puutöö tegemise hooaeg. Laudnõud valmistati reeglina kuusest ning suvel lõigatud kuusk kippus vesisuse tõttu siniseks kuivama.
Vanemad meistrimehed eelistasid toona endiselt vana kombe järgi kuuski lõigata tingimata noore kuu ajal, uskudes, et vanal kuul lõigatud okaspuu kuivab halvasti, kuivab siniseks ja pakatab kuivamisel. Lehtpuuga on aga vastupidi. Ent
nooremad enamasti ei pea seda kommet enam miskiks.
Metsast toodud puu lõigati umbes paari meetri pikkusteks tükkideks. Need omakorda lõhestati kirve ja kiiluga lõhandikkudeks ning jämedamast puust saadud lõhandikud poolitati veel omakorda nellandikkudeks ehk neljandikkudeks.
Lõhandikud ja nellandikud kooriti ära – seda tuli kindlasti teha, sest koore all läheb puu siniseks ja koitama.
Kooritud lõhandikud laoti riita kuivama ehk kesanema.
Seejuures sõna ‘kesanema’ – õues aegamisi kuivama – on tuntud üksnes Ida-Eestis ehk idamurdes.
Ehkki kuusevitsasid sai koguda aastaringselt, eelistati ka selleks talveperioodi. Vitsapuu lõhestati tavaliselt juba metsas, et kontrollida, kas puu on sirge või keerd, ja vältida ebasibiva materjali koju vedamist. Kodus vesteti vitsa sisekülg vitsajäril siledaks, aga ei kooritud. Voolimise järel painutati vits järil või vitsapaenikul ära, pandi võrusse ja seejärel parsile kuivama. Seal võisid nad enne kasutamist aastaid seista. Ent kuusevitsu võis ka otse metsast toodult riistale peale panna.
2. KEVADEL
Kevadel, aprillis-mais, peale lõhandike paarikuist kesanemist jätkus materjali ettevalmistamine – riistalaudade toorikute lõhkumine.
Peale kesanemist lõigati lõhandikkudest paraja pikkusega pakud, jättes oksakohad välja. Paku pikkuse määras ära ka see, millise kõrgusega riista sellest teha plaaniti.
Seejärel lõhuti pakud kumerateks riistalaudadeks. Lõhkumisel kasutati kirvest või spetsiaalset töönõu – kõverat lõhkumise rauda (Viires lisab, et kohalikus keelepruugis nimetati küll puunõusid puuriistadeks, aga tööriistu hoopis töönõudeks).
Samuti märgib Viires, et ehkki Euroopas olid sellised lõhkumisrauad püttseppadel tavalised, siis Eestis olid nad väljaspool Avinurmet haruldased, mujal lõhuti riistalauad tavaliselt kirvega. Lõhkumisraua abil sai riistalaudadele juba lõhkumise käigus vajalik kõverus antud, selmet laudu hiljem kumeraks voolima hakata.
Selliseid lõhkumisraudu oli tavaliselt Avinurme riisturitel kaks: väiksemate riistade (panged, kapad jms) laudade jaoks kõveram ja kumeram ning suurte riistalaudade jaoks suurem ning õigem (ehk sirgem). Rauale pealelöömiseks kasutati (tavaliselt) kasetüvest vestetud laualõhkumise nuia.
Põline riistameister RUDOLF KARU on seda tööd 1983. aastal kirjeldanud:
Tünnilauad löödi suuremal tünnil kirvega ja kiiliga. Kirvega märk sisse – siia kiil –, ja siis nuiaga otsa, laud kukkus. Ja väiksemad lauad, siis on niske kõver raud, siis nuiaga peale ja tulid kõverad. Nii poolkuivalt või nii kesanenud puust lõhuti lauad ja siis lauad pandi veel kuivama ikka.
Pakust riistalaud välja lõhkumine ei olnud muidugi päris niisama, et nuiaga kirve pihta ja laud kukkus. See, kuhu kiil lüüa, oli loomulikult omaette oskus. Lõhkumisraud võimaldas materjali ökonoomsemalt ette valmistada, ent üksnes juhul, kui riistameister oskas arvestada sellega, kuidas puit kuivamisel kuju muudab – kõmmeldab ehk kaardu kisub. Aga see oli loomulikul Avinurme meeste argiteadmine.
Noorte, peenemate puude lõhandikkudest lõhuti riistalaud tavaliselt lappe süüd, st lõhaniku lõhestatud küljelt nii, et puu südamik jääb hiljem laudnõu välisküljele.
Neljandikkudest aga lõhuti riistalaud servi ehk risti süüd, tänases kõnepruugis radiaalselt.
Peri süüd ehk piki aastaringe ei tohtinud riistalauda lõhkumisrauaga lõhkuda, sest kui laud hakkas kuivades kõmmeldama (keskelt sissepoole, servadest väljapoole kumerduma), siis selline laud kisub sirgu või nõust väljapoole kõveraks – ning nendest tehtud riist võib hiljem koost laguneda.
Kõige paremini hoiab kuju risti süüd lõhutud laud. Lappe süüd lõhutud laud kisub kuivades veel kõveramaks.
Ehk siis materjali kuivamisel toimuvaid muutuseid silmas pidades tuli pakk lõhkuda nii, et lõhkumisraua abil kerge kõverusega lõhutud laud kuivades sirgu ei kuivaks ega ka liiga kõveraks kõmmelduks.
Kasevitsade kogumiseks on parim aeg varakevadel, kui kasel koor lahti läheb, sest lehtpuuvitsad tuleb ära koorida – eriti just kasevits läheb koore all ruttu pehkima. Ning hiljem, kui puu mähka läheb, ei saa kasevitsasid enam kasutada, sest nad muutuvad rabedaks ja murduvad kergesti. Kooritud vitsad aetakse lõhki, seejärel seotakse kimpu ja pannakse ulu alla või lakka kesanema. Toored kasevitsad on kasutamiseks liiga pehmed ja lähevad pealepanemisel kergesti katki. Voolitakse ja painutatakse nad aga hiljem, peale kesanemist, pealepaneku eel.
3. SUVEL
Tavaliselt lõhuti riistalauad valmis aprillis-mais ning jäeti seejärel suveks riita kuivama ehk kesanema. Riita laoti riistalauad kumerused ülespoole, et nad vihmavett sisse ei tõmbaks.
Suvel oli ka muude lehtpuuvitsade kogumise aeg, sest siis on neil koor lahti. Aga pajuvitstel võeti koort lahti ka vitsasid aurutorus hautades.
4. SÜGISEL
Sügisel algas riistade tegemine. Ent enne tööleasumist lasti riistalaudadel veel nädal või kaks toas ahju peal või parsil, ent vahel ka saunas tulesooja või tulekuiva saada, et nad päris kuivaks saaksid.
Samas olgu juba lisatud, et sel viisil valmistati ette laudnõude küljelauad. Põhja- ja kaanelaudu ei lõhutud, vaid valmistati saelaudadest.
Ning Viirese välitööde ajaks oli hakatud saelaudu kasutama ka suuremate riistade küljelaudadeks, sellisteks, mis olidki peaaegu sirged. Ent võib loomulikult arvata, et ka saelaudade valikul vaadati võimalust mööda, et nad kohaselt lõigatud oleks ja ebasobivalt kõmmeldama ei hakkaks.
Kuid tänapäevaks on saelauad puunõude valmistamiseks põhiliseks toormeks saanud.
RUDOLF KARU kirjeldas 1983. aasta “Videvikutunnis” seda vana aja tööprotsessi uuema ajaga võrreldes, tuues esile kesanemise ehk aeglase kuivatamise hüved:
No enne sai käsitsi kõik teha ja hobusega metsast materjal vedada ja siis lõhkuda kodus nad lõhki ja ära koorida ja siis kesanesid suve otsa, kuivasivad õues. Ja siis sai tulikuiva anda kas rehetoas või saunas. Ja siis sai tünni valmis teha – suuremas jagu lõhutud laudadest, nii et saelaudada suuremale tünnile vaid põhjad ja kaaned. Küljelauad kõik lõhutud, pakust lõhutud.
Kui ägedast kiirkuivatis kuivatad, nii et puul vaik väljas, siis ei pea ka. Peab pikkamööda kuivatama. Ja see kesanend puu on palju parem veel. Aga nüüd ta nii hea ei saa, selle pärast et äge kuivatus. Aga meil [tünnitehases] kiirkuivatit ei ole, siis pole viga, peab ka. Ükskord Sondas kuivatati, need küll ei pidand. Need olid nagu ära keedetud. Puul on ju süü, aastaringide vahelt tuleb läbi, kui kiirkuivatis kuivatad.
Selline oli siis Awinurme meeste aastaring laudnõude valmistamisel – aastast aastasse ja põlvest põlve:
ALLIKAD
Ants Viires 1947/1949. Ülevaade kodutööndusest Avinurme vallas Jõgevamaal. Käsikiri. ERM EAp 210 EA 54:2/118-299.
Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
“Videvikutunnil”, 22.05.1983. Eesti Raadio. Intervjueeris Hubert Veldermann. ERR arhiiv.