MAETSMA KOOL 1860–1928

Kooli krunt oli välja joonitud juba 1848–53. a. koostatud mõisa kaardil seal, kus koolimaja hiljem ka asus ning kus täna asuvad Maetsma küla ja kooli mälestuskivid. Seega võib aimata, et kooli asutamist plaaniti juba pikemalt.

Võimalik, et üheks kooli asutamist edasi lükanud asjaoluks oli sobiva koolmeistri puudumine. Nii leiame Avinurme kogukonnakohtu protokolliraamatust (1854-1863) 24.02.1855. a. protokolli, mille kohaselt otsustas kogukonnakohus August Schulbachi (protokollis Schulpach) – kellest sai Maetsma kooli esimene koolmeister – koolitamise tarvis kolmeks aastaks “Kerriko koli” lubada, lisaks tema ülalpidamiseks igal aastal kaks vakka rukist anda ning tema pearaha pidi maksma vald. (EAA.1134.1.4) Sellest võib järeldada, et Maetsma kool avati viimaks just Schulbachi õpingute lõppemise järel.

Kool asutati viimaks kogukonna nõudmisel Avinurme vallakohtu liikmete poolt 1860. aastal. Koolimaja ehitas Avinurme mõis valla kohtumeeste ja kooli ehituse seltsiga.

Maetsma Koolimaja
pikkus 6 sülda (u. 13 m)
laius 4,5 sülda (u. 9,5 m)
kõrgus 9 jalga (u. 2,7 m)
hõlle kattusega
5 ukse hindede peal ja klinkwerkidega
6 aknad hindege peal
1 ahhi
1 pliita
wäärt takseeritud ……. 120 rubla

Lisaks on koolil kolm kõrvalhoonet: kivivindamendil õlekatusega karjalaut (mõõdud u. 8,5 x 6,4 m) ning kaks õlekatusega aita (mõõdud u. 8,5 x 4,3 m).

Teiste piirkonna koolidega võrreldes oli Maetsma koolimaja Piilsi (u. 111,5 m2) ja Vadi (u. 91 m2) omadest pisut suurem, Ulvi (u. 159 m2) ja Laekannu (u. 261,5 m2) koolimajadest väiksem. Ent kuna Ulvi koolimaja oli Maetsma omast vanem, takseeriti selle väärtus siiski madalamaks. 1868. aastal valminud Laekannu koolimaja aga oligi toona valla suurim ja uhkeim. Kõik valla koolimajad olid ühe ahju, ühe pliidi ja õlgkatusega puumajad ning teised koolimajad peale Ulvi ja Maetsma olid kivivundamendiga.

Ulvi ja Laekannu koolide juures on karjalaut ja ait, Piilsi ja Vadi koolidel vaid karjalaudad.

Juba järgmisel, 1875. aastal ehitati koolimajale elumaja otsa ning 1877. aasta takseerimisel selgub, et hoone sai 3 sülla ehk u. 6,5 m jagu pikemaks (u. 61 m2 pinda juurde) ning lisandusid üks ahi, kaks ust ja 5 akent. Kui eelnevalt oli kirjutatud, et aknad on hingede peal, siis nüüd tähendatakse, et aknad on hingede peal ja topeltraamidega. Varasema 120 rubla asemel on maja nüüd väärt 220 rubla. Kõrvalhoonetena on mainitud karjalaut ja üks ait. (Valla volikogu protokollid 1877, protokoll nr 11, 10.09.1877; EAA.3260.1.15)

1880. aasta takseerimisel on lisaks koolimajale, karjalaudale ja aidale loetletud veel õlekatusega rehi (7 x 3,5 sülda ehk 15 x 7,5 m, u. 111,5 m2) ja laudkatusega saun (4 x 3 sülda ehk 8,5 x 6,4 m). Ent rehi või rehetuba oli nüüd loetletud ka teiste koolimajade lisaehitisena. (Valla volikogu protokollid 1877–1881, protokoll nr 34, 4.09.1880; EAA.3260.1.15)

1886. a. 18. oktoobri protokollis nr 31 (EAA.3260.1.17) teatatakse, et Jaan Leben on maja hästi ehitanud ja see võetakse vastu. Ent Leben oli ka üle kauba töid teinud, mille eest ta 70 rubla lisatasu sai: kolm akent, üks sammas ja trepi käsipuud, kooli laudade ja trepi värvimine ja koolmeistri jung.

1887. aasta 14. märtsi protokollis nr 6 andis vallavanem Jüri Tomik nõumeestele Maetsma koolimaja ehitamise kuluartiklitest täpsemalt aru. Näiteks talad ja palgid osteti Kiissa ja Vadi peremeestelt, saelauad aga Lohusuust Josua saeveskist, ahjukivid Tartust, telliskivid Tarakverest jne (vt EAA.3260.1.17).

See jäi ka Maetsma kooli viimaseks hooneks, ehkki aastate jooksul tuli ette nii suuremaid kui väiksemaid parandustöid. Näiteks teatatakse 1894. aastal, et kooli põrandasse on jälle scwamm läinud, põrandalauad on ära mädanenud ning schwamm ka seinte sisse läinud. Et aga seda juba mitmendat korda juhtus, otsustati põrandaalune mullast tühjaks kaevata, vundamenti tuulutusavad teha ning uus põrand poolepunniga teha. Lisaks tuleb maja seest ja väljastpoolt takkudega ära toppida. Töid kaubeldi tegema Andres Kallaus. (EAA.3260.1.18)

1894. aastal palgatakse Ado Karro Lohusuust koolile uut pottahju ehitama. Järgmisel aastal palgatakse Karel Leben koolimajale laudvoodrit panema.

1912. aastal palgatakse Madis Jaani p. Vainu koolile uut katust tegema – pilpakatus, millel tollile 8 tükki läheb ning soomus peab olema 4 tolli. (EAA.3260.1.19)

Väikese seigana kooli ajaloos tasub veel ära mainida 1890. aastat, mil volikogu protokollis nr 8 (8. oktoober, EAA.3260.1.18) kirjutatakse, et Avinurme Metsvalla peremehed ja pobulid, kes ennast Lohusuu kiriku ehitamisest lahti ütlesid, soovivad Riia konsistooriumikohtusse palvekirja saata, et see lubaks Maetsma koolis kirikuteenistusi pidada, kuna Lohusuu kirikusse on kauge käia. Saadikuteks palvekirjade esitamiseks valiti Jüri Tomik ja Josep Pukk.

Hiljem, kirikutüli tulipunktis, pidaski õp. Nurm teenistusi kordamööda Maetsma koolimajas ja Laekannu vennastekoguduse palvemajas.

Erich Pukk on hiljem meenutanud (Jalakas 2009: 58):

1928. aasta sügisel, kaks päeva enne koolitöö algust põles koolimaja ära. Ületeel olid kartulivõtmise talgud ja õhtu peale töö lõppu löödi tantsu. Minu isa mängis kannelt ja noored tantsisid. Me läksime tantsu vaatama. Äkki koputati aknale ja kõigati: “Koolimaja põleb!” Tants jäi katki ja kõik läksid koolimaja juurde. Ma tulin koos emaga koju, nägin, kuidas leegid tõusid kõrgele. See oli laupäeva õhtul, esmaspäeval pidin kooli minema. Kooliminek jäi kaks nädalat hiljemaks, kuni Avinurme kõrgema algkooli juurde vallamaja ruumidesse paigutati Maetsma kool.

Õpetajate vara suudetakse kohalerutanud inimeste poolt suuremas osas päästa, ent maja koos kooli inventari (koolipingid, orel jm) ja kooli arhiiviga, rahvaraamatukogu ja seltsi raamatukoguga põlesid maani maha. Kõrvalhooned suudeti kohalike pritsumeeste abiga päästa.

Aasta peale Avinurme vallamajja ümberkolimist liideti Maetsma ja Avinurme koolid ka ametlikult ning Avinurme kõrgemast algkoolist sai 6-klassiline algkool. Sellega lõpepes ka Maetsma 4-klassilise algkooli tegevus. Ruumikitsikus pani juba järgmisel aastal valda mõtlema Avinurme uue koolimaja ehitamisele, ent praktikas jõuti selleni alles 40 aastat hiljem.

Esimeseks Maetsma küla kooli koolmeistriks oli AUGUST EDUARD SCHULBACH (23.03.1841–15.07.1894), Laekannu koolmeistri Tõnno Schulbachi (juuni 1793–29.10.1852) poeg. Augusti vend Johann Gottfried Schulbach (okt. 1829–1898) oli isa kõrval ja tema surma järel 56 aastat koolmeistriks Laekannus.

Nagu eelnevalt sai märgitud, saadeti Schulbach Avinurme kogukonna kulul Torma kihelkonnakooli õppima ning kooli lõpetamise järel tuli ta Maetsma koolmeistriks.

1863. aastal raporteerib Maedusma külla kooli noor koolmeister Schulbach Õpetatud Eesti Seltsile, et ta on 22 aastat vana poissmees, õpetajaametit pidanud 3 aastat ja oskab “üksipäinis ma keelt“. Lapsi koolitab üksi ja teist ametit tal ei ole. Sissetuleku kohta kirjutatakse: “Maad on koli palga eest ja külwan 6 wakka rukkid iggal aasta ja 10 wakka ma einamaad. Koggogond maksab igal aastal 3 1/2 Rubla rahha künalte tarwis”. Mõned aastad hiljem abiellus Schulbach Maetsmast pärit Ann Haavaga (10.09.1847–15.02.1919) ning neil sündis 7 tütart ja 4 poega. Hiljem aitas teda koolitöös poeg Johannes (sünd. 1870).

Torma kihelkonnakoolis oli Schulbach saanud sealselt õpetajalt Adam Jakobsonilt (13.07.1817–18.12.1857, koolmeistriks 1846–1857), kes muuseas asutas 1848. aastal ka Torma pasunakoori, hea muusikalise hariduse. Nii oli Schulbach väga hea muusika ja laulu õpetamisel ning tema ja ta esimeste õpilaste eestvedamisel alustas tegevust ka Maetsma laulukoor ja 1884. aastal pasunakoor. Lisandusid ka näitering ja raamatukogu. Nii saab Schulbachi eestvedamisel Maetsmast üks valla kultuurielu keskustest.

Maetsma koolis õpetas ta 34 aastat – 1860–1894. 1894. aasta aprillis jõuab valda Jurjevi ringkonna rahvakoolide inspektori kiri, mille kohaselt tuvastati revideerimisel, et Schulbach oskas “üksipäinis ma keelt“, aga mitte riigikeelt. Tema abi Johannes Schulbach oskab vene keelt samuti kehvasti ja pole eksamit teinud. Seetõttu kästakse Schulbachid oma kohalt lahti lasta ja Maetsma uus, riigikeelt valdav koolmeister leida. Nõumehed arutavad kirja peale, et Schulbach on nende lapsi aastakümnete jooksul eesti keeles väga hästi õpetanud, kool on alati kiitust saanud. Abi Johannes on lapsed vene keeles lugema ja kirjutama õpetanud. Nii otsustavad valla nõumehed, et Schulbach peab oma kohale jääma, talle tuleb lihtsalt hea riigikeele oskusega abi leida. Maetsma piirkonna taluperemehed vastavad inspektorile, et on vana koolmeistriga väga rahul. (prot. 2, 7.04 1894; EAA.3260.1.18)

Ent kogukonna toetusest ei piisanud ning vallavalitsusel paluti siiski uus koolmeister otsida. Paar kuud peale ametist lahtilaskmist hiljem, juulis Schulbach suri.

Nii sõnas ka Schulbachi lapselaps Kulno Süvalep (1989: 3):

Vanaisa oli kooli asutamisest peale, 18-aastaselt, selle esimene õpetaja kuni 1890, siis lasti lahti, kuna ei osanud vene keelt. See oli esimene venestamise aeg. Lahtilaskmine mõjus inimesele niivõrd, et ta lõi elule käega ja suri […].

Schulbachist jäi maha lesk kaheksa lapsega, neist viis alaealised, kes pidid nüüd uue elukoha leidma. Vald otsustas anda armastatud koolmeistri lesele kooli krundist tüki maad, kuhu maja ehitada või kui see ei ole võimalik, siis võimaldati eluase valla abiga. Ann suri Avinurmes 1919. aastal.

Ent vanemad inimesed teadsid meenutada, et koolmeistrile ei saanud saatuslikuks üksi riigikeele mittetundmine, vaid ka vennastekogudusse kuulumine (Valter Jõgi 1978, ERM KV 329/26). Olid ju paljud toonased vaimuelu eestvedajad ja ärkamisaja suurkujud ning ka kihelkonna koolmeistrid, nende seas näiteks Adam ja Carl Robert Jakobson ja Schulbachid, hernhuutlased. Ristirahwa Pühhapäewalehe (11.09.1894) järelhüüdes märgitakse, et hea mõistusega ja hea kõnemees August Schulbach oli jumajasõna jaganud nii lastele kui vanadele ning pühapäevadel ka lugemistundi pidanud. Ning sooviti vallas ju hakata Maetsma koolis ka teenistusi pidama.

Oli põhjuseks üks või teine, ent Schulbach ei olnud ka ainus vana koolmeister, kes puuduliku riigikeele oskuse tõttu ametist priiks sai. Sama saatus ootas ka nt Ulvi koolmeistrit Andres Sälikut, kelle asemel sai uueks koolmeistriks tema poeg.

Ajalehes Olewik avaldatakse 1894. aasta 1. augustil Maetsma kooli esimesele koolmeistrile järelhüüde:

K.R. Awinurme wallas oli 20. juli kp. kurblik leinapäew. Sel päewal kanti Maedusmaa küla kooliõpetaja August Schulbachi põrm wiimasele hingusele. 34 aaslat oli Schulbach selle koha pääl wäsimata töötanud ja waewa näinud, ja ta kool on alati kõige paremate hulgas seisnud. Tema oli esimene kooliõpetaja selle koha pääl. Kui ta ametisse hakkas, walitses selles wallas pimedus, ja ehk ta küll õpetades ja manitsedes töötas, pidi ta siiski omaks suureks kurwastuseks nägema, et see paha kergelt ei tagane.

Kui ta terwis seda rasket ja waewalist ametit pidades nõrkema hakkas, pidi tema weel seda nägema, et tema elu õhtut kõiksugu laimuga ja tagakiusamisega kibedaks püüti teha. See murdis tema elu! Aga et ka tänulisi meeli on, kes oma isalikku kooliõpetajat südamest taga leinasiwad, tunnistab see, et matuse päewal rohkem kui 200 inimest teda saatma tuliwad. Kui pikk matuserong Lohusu kiriku juurde jõudis, wõttis teda kadunud kooliõpetaja peolt asutatud ja õpetatud mängukoor leinamarssi puhudes wastu, kus kiriku kellad ja pasunad haledalt kokku kõlasiwad. Igast häälest kuuldus nutt ja leinamine wälja. Pääle matusekõne pidasiwad weel mitmed kadunud tegelase ametiwennad ja sõbrad tema elust ja waewarikkast tööst kõnesid. Kõnede wahel laulis tema enesest asutatud ja õpetatud segakoor.

Parajas mehe eas, 53 aasta wanaduses, lahkus see hoolas töötegija omalt põllult. Temaga on wäetimad lapsed ja lesk oma armastaja isa ja abikaasa, Maedusmaa kool oma asutaja ja kauaaegse juhataja, Awinurme wald oma isaliku nõuandja ja kooliõpetaja, ja Eesti rahwas ühe oma wirgematest poegadest kaotanud. Oma rahwast on lahkunud luguwend alati palawalt armastanud, tema wõitlemistest, püüdmistest ja töödest elawalt osa wötnud. ja mitugi korda kurb olnud, kui ta sääl erakondade tüli nägi, kus ainult üksmeel ja ühendus eesmärgile wõiwad wiia. Hinga rahus, hoolas wõitleja! Tänamata meel ja tagakiusamine on maa pääl su palk olnud, parem palk on sulle taewas walmistatud.

Valla nõumehed soovisid Maetsma kooli uueks koolmeistriks Hindrik Jüri p. Manni (hiljem Vellenurm, 19.09.1864, Tarakvere – 23.10.1925, Torma), kes oli Schulbachi juures abikoolmeistriks olnud ning nende lapsi hästi õpetanud, aga toona, 1894. aastal Roela vallas Aruküla koolmeistriks. Vald esitas Mannile oma pakkumise, kes selle vastu võttis. Seepeale teatati Rahvakoolide inspektorile, et vald on Maetsma uueks koolmeistriks valinud Manni. (Volikogu protokoll nr 9, 23.06.1894; EAA.3260.1.18)

Ent Rahvakoolide inspektor vastab oma 3. septembri kirjas, et ei ole mingil juhul nõus Manni Arukülast Maetsma kooli üle viimisega, pakkudes asemele riigikeelt hästi oskava Laekannu koolmeistri abi August Liiva. Liiva pidasid aga nõumehed liiga nooreks.

Nii otsustasid nõumehed, et kui inspektor tõepoolest nende valitud Manniga ei nõustu, siis võiks teiseks kandidaadiks olla kadunud A. Schulbachi poeg Johannes. (protokoll nr 12, 22.09.1894; EAA.3260.1.18) Mõned päevad hiljem mõtlesid nõumehed siiski ümber ja palusid protokolli muuta nii, et valituks jääb Mann, tema kõrval kandidaadiks Roela valla Omedu koolmeister Kusta August Ernits, ent August Liiv ja Johannes Schulbach kandidaadina kõrvale jätta. (portokoll nr 15, 2.10.1894; EAA.3260.1.18)

Edasisest protokollid ei pajata, kuid ajalugu näitab, et Manni Maetsma koolmeistriks ei lastud, ent August Ernitsa kandidatuuriga jäi Rahvakoolide inspektor rahule. Mannist aga sai peagi hoopis Laekannu koolmeister.

August Ernits lõpetas Tartus Treffneri gümbaasiumi 6 klassi, misjärel sooritas Rakveres vallakooliõpetaja kutseeksami. Avinurme tuli ta 1894. aastal. Enne seda töötas aasta õpetajana Omedus ning seejärel tuli Maetsma algkooli õpetajaks. Õpetajana tegutses ta 32 aastat ning 1932. aastal läks pensionile. 1896. aastal abiellus ta Lena Rosenthaliga ning perekonda sündis neli last.

Et Ernits oli õppinud organist, sai temast ka Avinurme kiriku köster–organist (Ernitsa sõnul aastatel pidas ta köstriametit 1896-1927, mõel andmel 1906 või 1909–1929).

Ernits oli ka aktiivne tegelane kohalikus seltsielus. Schulbachilt võttis ta koolmeistri ametile lisaks üle kohalike laulukoori ja näiteseltsi juhendamise (pasunakoori hakkas juhendama J. Paljak) ning juhatas 1903. aastal asutatud Maetsma karskuse seltsi “Waprus” tegevust.

Ernits tegi ka kaatööd Eesti Rahva Muuseumile Maetsma kandi vanavara kogumisel.

1902. aasta vallakassa pearaamatust saame teada, et palka maksti kolmele abikoolmeistrile, täpsustuseta, millises koolis nad töötavad: Johannes Lepp, August London ja Jakob Traks. (1904. a. saab abikoolmeistri ka Ulvi kool – August Sommeri).

Maetsma kooli abikoolmeistrite (II kooliõpetaja, nagu neid mõned aastad hiljem nimetati) nimekiri on lünklik ning vajab edasist täpsustamist, ent kassaraamatutest võib välja lugeda, et 1903. aastal makstakse Maetsma koolmeistri abi palka juba Karl Sildnikule, 1904. aastal on abikoolmeistriks Jaan Vaher, siis aasta jagu Johannes Paju, misjärel naaseb Vaher (ilmselt 1906–1908 või 1909). 1909. aasta lõpus nimetatakse Maetsma kooli II õpetajana Abel Lipasaart; 1910. aastal saab II õpetajaks Kaarel (Karl) Pukk, 1912. aastal H(einrich) Raudsepp, 1913.–1914. aastal Helmi Roswald. Seejärel on andmetes lünk.

1922.–1928. aastani oli Maetsma kooli teiseks õpetajaks AUGUST POMM (hilisema nimega Põldvere, 7.05.1898, Adraku – 15.11.1967, Avinurme). Tema jäi ka kooli viimaseks abiõpetajaks.

Pomm oli õppinud Ulvi koolis ja Mustvee Ministeeriumikoolis. Aastatel 1918–1920 osales ta Vabadussõjas ning pärast sõda täiendas end õpetajate seminaris, omandades kooliõpetaja kutse.

Pomm abiellus Maetsmast pärit Amanda Alviine Rajaga ning neil sündis 5 last. Nagu hiljem meenutatakse, elasid nii Ernits kui Pomm peredega koolimajas.

Hiljem, 1928.–1940. a. ehk peale Maetsma kooli sulgemist töötas Pomm Laekannu koolis õpetajana. Ning nagu eelpool sai märgitud, sai ta Maetsma koolist järele jäänud hoonete omanikuks.

Kooli läksin üksi, sest vanem õde oli juba kooli läbi käinud. Kui kooli suure rehealuse nurga tagant välja jõudsin, jooksid mulle hõigates vastu mu täditütar ja üks Ilvese tüdruk Kasikult, nemad olid juba varem kohal. Rohkem tuttavaid tüdrukuid kooli ei läinudki, teised olid kaugamatest küladest.

Koolimajas oli kaks klassituba. Esimeses toas õppisid koos esimene ja teine ning teises ruumis kolmas ja neljas klass. Kooliõpetajaid oli kaks, vana õpetaja (koolijuhataja) August Ernits ja noor August Pomm (Põldvere). Mõlema pered elasid samuti koolimajas. Ega nad väga hästi isekeskis läbi saanud ja naised olid koos nagu tuli ja vesi. Tunde andsid mõlemad, Ernits usuõpetust, eesti ja saksa keelt, looduslugu ja laulmist. Pomm matemaatikat, joonistamist, käsitööd ja kehalist kasvatust.

Kaugemalt lapsed olid taludes korteris või ööbisid koolimajas. Tüdrukutel olid voodid ja väike kamber, kust Pommi tuppa pääsemiseks tuli läbi minna. Poistel oli magamiseks pime kamber lae alla ehitatud asemetega. Riides käis igaüks nagu tal oli võimalust. Oli ka takuste pükstega poisse. Kaks last olid koguni pasteldega, Võsa omad. Nende pere oli hiljuti Venemaalt tagasi tulnud ja elati vaeselt.

Klassidas olid pikad kolme lapse pingid, aga istusime kahekesi, sest ruumi oli. Ainult neljandas klassis olime kolmekesi pingis. Koolitarvetest kasutasime krihvlit ja tahvlit, hiljem ka sulge ja sulepead. Kooliraamatuid sai nii koolist laenata kui ka omale osta, kel võimalus oli.

Kahe klassitoa vahel oli uks. Hommikul tuli Ernits alati enne klassi, hoidis seljaga vaheust lahti ja lugesime hommikupalvust. Ernits valis ühe õpilase, kes luges ühe lauluraamatust pähe õpitud hommikupalvuse ja laulu saatis Ernits ühes klassitoas asuval orelil.

Ernits õpetas meile ka näidendeid ja koorilaulu. Üks selgemaid mälestusi ongi see, kui teises klassis jõulupüha ajal kooli kooriga Avinurme kirikus altari ees laulsime. Näidendeid esitasime koolipidudel vanematele. Jõulupidudelt näidendeid ei mäleta, siis olid ikka salmid ja laulud ja klassitoas oli kuusk. Kingitusi ega pakke polnud.

Tööõpetuses nikerdasid poisid enamasti puutööd, meile tõi Pomm oma naise käest käsitöömustreid ja tikkisime neid. Kui muster oli maha aetud, käis Pommi proua vahel ka näitamas, kuidas teha, kui raskem muster oli. Mõlemal õpetajal olid kindlad õpilased, kes käisid naistel abiks lapsi hoidmas. Mina olin Pommi lapsehoidja. Vahel tuli ka tundidest ära käia. Kaks tüdrukut, Helmi ja Ida, puudusid lapsehoidmise pärast nii palju, et ei saanudki suurt tundides käia ja jäid kolmandasse klassi meist maha. Need lapsed, kes külasse karja läksid, jäid kevadel koolist varem ära.

Neljanda klassi lõpetasime seitsmekesi: Anella Tooming (Maetsma Servalt), Loreida Jalak (Maetsma Kopralt), Linda Kaasik (Änniksaare Allikupealselt), Meeta Kaasan (elasid Uuetalu veskis), Helmi Ilves (Maetsma Kasikult), Meinhard Kask (Uuetalu Kaarlilt) ja Oskar Reisenbuk (Maetsmast, maja Untaugu ja Vana-Liivaku vahel). 

1927. aasta suvel sain kaheksa aastaseks. Sügisel oli aeg kooli minna. Ma ei olnud varem koolimajas käinud ega nii suure lastehulga sees viibinud, kõik tundus esialgu võõras. Esimese koolipäeva algul läksin koos emaga kooli. Õpetaja Ernits oli vastas ja võttis meid lahkelt vastu, ta oli meie perekonnale hea tuttav. Meil oli esimeses klassis ainult viis õpilast, kolm poissi ja kaks tüdrukut.

Maetsma koolis olid kolme õpilase pingud. Poisid mahtusid kõik ühte pinki. Üks poiss oli Raul Raja Kiissast, teine August Kukk Avinurmest. Meie ees olid tüdrukus Meeta Liiv Avinurmest ja Aino Pihkva Änniksaarest.

Kui ema hakkas ära minema, ei tahtnud mina üksinda kooli jääda. Tahtsin emaga koju minna. Õpetaja Ernits oli nõus mind koju lubama, kui järgmisel hommikul üksinda kooli tulen. Lõpuks leppisime kokku, et Kivistiku Elmar, kes oli teises klassis, tuleb homikul meie juurest läbi ja tuleme koos kooli. Nii läkski, seekord tulin emaga koos koju ja järgmisel hommikul koos Elmariga kooli.

Kolmandal hommikul läksin juba üksinda ja hakkasin uue eluga harjuma.

Maetsma koolimajas oli kaks klassiruui, ühes olid esimene ja teine klass ning teises kolmas ja neljas klass. Õpetajaid oli kaks: August Ernits ja August Pomm. Ernits oli kooli juhataja.

Ükskord jäin ootama oma tädipoega, kes oli neljandas klassis. Meie tunnid olid lõppenud, aga neljandal klassil oli veel saksa keele tund. Koolide inspektor oli ka tunnis. Meid ootajaid oli teisigi ja ega me saanud vaikselt olla. Ernits käis meid kaks korda keelamas. Tema ütles ikka: “Olge vakka!” Kui siis tund lõppes, oli Ernits enne, kui me minna saime, ukse peal vastas ja jättis kõik need ootajad karistuseks kaheks tunniks istuma. Mina läksin tädipoja kutsel ära. Järgmisel hommikul Ernits küsis: “Miks sa ära läksid?” Mina vastasin: “Tädipoeg kutsus, ütles, et tule ära, mis ta sulle ikka teeb.” Ega Ernits teinudki midagi, ütles ainult, et teinekord ära mine.

Teise klassi sügisel oli koolimaja põlend ning Erich Pukk jätkas õpinguid juba Avinurmes.