EESTI KEELEST JA MURRETEST

Teatavad keelelised erinevused olid ilmselt juba muinasmaakondade vahel. Idamurde levikuala kattub näiteks suuresti muistse Vaiga maakonna territooriumiga. Siiski peetakse kohamurrete, nagu me neid tänapäeval tunneme, väljakujunemise ajaks 14.–16. sajandit ning nad said oma lõpliku kuju 18. sajandiks. Põhjaeesti ja lõunaeesti murrete vahelist erisust kinnistas ka Eesti jaotumine Eestimaaks ja Liivimaaks.

Murrete kujunemist soodustas ka 19. sajandi algupooleni kehtinud talupoegade sunnismaisus ja liikumispiirangud. Nii oli talupoegade peamiseks omavahelise läbikäimise alaks mõis, mistõttu sunnismaisus tingis omakorda ka murrete jagunemise väga väikesteks piirkondlikeks murrakuteks.

Ent murrakute eristumist on tinginud või soosinud ka looduslikud piirid – kogukondi eraldavad veekogud, sood või metsad. Näiteks üheks konkreetsemaks põhjaeesti ja lõunaeesti murdepiiriks on Emajõgi. Ka Avinurme puhulosutatakse metsadele ja soodele ning kehvadele teeoludele, mis ümberkaudsete aladega läbikäimist pärssisid ja kohaliku murde kujunemist soodustasid. 

Samas on aga suuremad ühendusteed, ent ka inimeste ümberpaiknemist põhjustanud sõjad ja näljahädad tinginud murrete segunemist. Näiteks idamurde leviala läbis ajalooliselt oluline Põltsamaa-Laiuse-Torma–Mustvee liiklustee, mis soodustas ka prestiižsema keskmurde liikumist idamurde alale. 

Seega Eesti kirjakeele kujunemist saab ühelt poolt siduda eesti keele kirjapanemise ajalooga, mis algas tinglikult 13. sajandil, mil esimesi eestikeelseid sõnu ja kohanimesid võõrkeelsetes dokumentides kirja pandi. Jõulisemalt mõjutas seda trükikunsti levik, mis kirjalike tekstide, sh eestikeelsete arvu suurendas. Ent kuivõrd esimeste eestikeelsete tekstide kirjapanemise ajal kõneldi Eesti eri piirkondades erinevates murretes, on esimesed eestikeelsed kirjutised tegelikult murdetekstid. Nii märgiti juba Wanradt-Koelli katekismuses, et erinevates Eesti piirkondades räägitakse eesti keelt isemoodi. Seejuures 16. sajandil loodi erinev kirjakeel põhjaeesti ja lõunaeesti keeltele.

Kuna esimeste eestikeelsete tekstide autoriteks olid baltisakslased, võeti eesti keele kirjapanemisel aluseks ladina või saksa keele ortograafia. Ülemsaksa keele kirjutustavale toetudes pandi näiteks eesti keel kirja nii, et kui lahtise silbi täishäälik tuli hääldada lühikesena, kirjutati järgnev kaashäälik kahekordselt (temma ’tema’), kui pikana, siis ühekordselt (teme ’teeme’) – niimoodi kirja pandud teksti oli saksa haritlastel mugav lugeda. 

Tänasele kirjakeelele aluseks oleva, soome keele ortograafia eeskujul loodud uue kirjaviisi, mille järgi ka eesti keeles tuleks kirjutada pikk vokaal alati kahe, lühike aga ühe tähega, pakkus välja Eduard Ahrens 1843. aastal, peale seda, kui oldi selgusele jõutud, et eesti keel on soome keele sugulane. Ent selle kirjaviisi üldiseks saamine võttis veel paarkümmend aastat aega. Pärast algset kõhklust võttis uue kirjaviisi 1850ndatel omaks Friedrich. R. Kreutzwald ja tema innustusel 1860ndatel ka Carl Robert Jakobson. 1870. aastatel läksid uuele kirjaviisile üle Eesti Kirjameeste Selts ja Johann Voldemar Jannseni Perno Postimees.

Rahvusliku liikumise tärkamise ajaks oli põhjaeesti kirjakeel saavutanud lõunaeesti kirjakeele kõrval ülekaalu, mistõttu saigi just esimene rahvuslikuks kirjakeeleks. Ning see on muuseas ka üks koht, kus trükikunsti arengud Eestis – nii trükkimisõiguste omajate kui ka trükikodade asukohad ja nende tegevus – oma rolli mängisid.

Samas osutavad keeleteadlased, et ehkki tänapäevane eesti kirjekeel põhineb eelkõige ajaloolisel põhjaeesti ehk tallinna keelel, on enamik tänase eesti keele iseloomulikumaid jooned (nt kolm väldet, õ-häälik, rajav kääne, ga-tunnuseline kaasaütlev kääne) omased ka lõunaeesti murretele ning sealt omakorda pärinevad ka mitmed kirjakeelde viidud olulised uuendused (de-mitmus, vat-tunnuseline kaudne kõneviis jm).

Uuele kirjaviisile üleminek ning kirjaviisi ühtlustumine toimusid 19. sajandi teisel poolel. Olulist rolli mängis siin Eesti Kirjameeste Selts eesotsas Jakob Hurda ja Mihkel Veskega, ent kõige mõjukam oli August Hermanni kirjutatud esimene eestikeelne grammatika, mis ilmus 1884. aastal.

Ehkki 19. sajandi lõpu venestamise periood aeglustas keelekorraldustegevusi, on osutatud, et selle positiivseks tahuks oli saksa keele mõju vähenemine eesti keelele. Ning 1905. aasta revolutsiooni järel anti eesti keelele juba suuremad õigused.

Jõuline eesti keele arendamise aeg oli 1912.–1930. aastal, mil eesmärkideks seati eesti keele muutmine euroopalikuks kultuurkeeleks ja eesti kirjakeele ühtlustamine. Sel perioodil avaldati ka kolmeköiteline „Eesti õigekeelsus-sõnaraamat“ ja hulk keeleõpetuse raamatuid ning samas hakati kirjalikest tekstidest välja praakima (murdelisi) sõnu ja väljendusviise, mis õigekeelsussõnaraamatuga kooskõlas ei olnud.

1930ndatel oli kirjakeelest saanud juba üldrahvalik keelekuju.

Ent eesti keele ühtlustamisega paralleelselt toimus aktiivne tegevus ka keeleuuenduse ja -rikastamise vallas – tuntuimaks esindajaks Johannes Aavik. Kirjakeelt rikastati nii tehissõnade, soome keele laenude, ent ka murdesõnade kirjakeelde toomise läbi, mis samuti väikesel viisil kirjakeele ja murrete vahelist erinevust vähendanud on.

1919. aastal muudeti eestikeelseks Tartu Ülikool ning samal aastal loodi ka eesti keele professuur. Seejuures muutus eesti keele teaduslikul uurimisel keskseks just murdekeele kogumine ja võrdlev-ajalooline analüüs. Andrus Saareste alustas juba 1920ndate alguses murdegeograafiliste uurimustega ning napilt enne sõda, 1938.–1941. aastal jõudis ta avaldada ka „Eesti murdeatlase“.  

Ehkki erinevate murrete olemasolu Eestis juba esimestes eestikeelsetes kirjatekstides ning eesti murretest leiab ülestähendusi ka 17. ja 18. sajandist, hakkasid siinsed murded kirjameestelt suuremat tähelepanu saama 19. sajandi alguses. Teiste seas tegeles murdeküsimustega ka Lohusuu köstri Kiristian Masicku poeg Otto Wilhelm Masing.

Murdeteadusele pani aluse Ferdinand Johann Wiedemann, kelle 1869. aasta eesti-saksa sõnaraamatut kasutati hiljem võrdlusmaterjalina ka murdesõnade kogumisel. Ent murdekeele kogumisel andsid olulised panuse ka Jakob Hurt ja Mihkel Veske – viimane käis ka Avinurmes kohaliku murde kohta materjali kogumas. Viimase kohta meenutatakse hiljem (Wirulane 22.10.1927):

Awinurme keele murre on isegi Dr. Wesket huwitanud. Kord suwel tulnud ta Awinurme. Et parajasti wallawalitsuse päew, olnud rahwast ka rohkesti wallamaja juures. Dr. Weske istunud wallamaja juurde pärnade alla maha, rahwas olnud ümber ringi ja ajanud juttu, kuna Weske keelemurdest ülestähendusi teinud. Ja kui teie Awinurme murrakust tüübilist näidet tahate saada, siis wastab awinurmlane: “Üle õja, õkaspuu õtsas õli õraw ja süüs õkkaid”. Ehk jälle «Eile õstin ja õksendasin, täna õstaks aga ei õle.” Seda öeldakse muidugi peale liikwa joomist. (R. H.)

Jakob Hurt  alustas rahvaluule kogumist 1860. aastal ning korraldas seda ka Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt. Ta oli esimene, kes kasutas materjali kogumisel vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset. 1888. aasta 23. märtsil ilmus Postimehes tema “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“. Korrespondentide (ligi 1400 isikut Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja üliõpilaste kaudu sai Hurt 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest.

1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet kogumistöö tulemustest. 

Postimehes avaldati ka “Wiiestõistkümnes aruanne Eesti wanawarakorjamisest ja keelemurrete uurimisest” (27. oktoober 1888), kus Hurt teatab, et G. Sirel Torma kihelkonnast on saatnud 5 vana juttu Awinurme murdes, 10 laulu, 42 wanasõna ja 30 punkti vana usku ning lisatakse, et noor saatja kirjutab:

Nüüd, kus kõik wälimised tööd põllul lõppenud, on ka põllumeestel wöimalik ja aega, isamaa aasal töötada ja muinas-luule teri wanawara aita korjata, kui neil aga selleks tahtmist on. Küll ei ole põllutöö tegijatel wöimalik, wanawara kuuli ega waka wiisi wanawara aita saata, nagu seda suwel mitmed üliõpilased ja kooliõpetajad on teinud, aga ka karnitsate ja toopidega on wõimalik salwe täita, kui aga südisti pääle hakatakse!”

Hurt lisavab: “Wäga tõsi! Niisugusid soowime igalt poolt. Küll siis terad salwes tõusewad.”

Ajalooliste murrete puhul on tunnuslikuks just see, et neil puudub kirjatraditsioon ja normkeel (ühtne ja ühtlustatud, fikseeritud grammatika). Ehkki eestis loetletakse teatud arvul erinevaid murdeid (nt 2018. aasta käsitluses üheksa murret), siis praktikas puuduvad murretel enamasti üksühesed piirid, külgnevate ja omavahel lävivate külades keelekasutuses kujunesid välja suuremad sarnasused ning murded lähevad rohkem või vähem sujuvalt üksteiseks üle, erinevatel keelelistel joontel on erinev levikuulatus – mõned on ainuomased ühele kohamurdele, teised ühendavad mitmeid murdeid. Nii on murrete ja murrakute eristamine ja piiritlemine alati teatud määral tinglik. 

Traditsiooniliselt on olnud harjumuseks murrete sidumine administratiivüksustega, nt kihelkondade piiridega, mis pakkuvad mugava viisi keelevälja süstematiseerimiseks, ent tegelikud keelepiirid ei pruugi administratiivsete piiridega ühtida.

Kihelkondlik jaotus ka üheks põhjuseks, miks Avinurme murrakut sageli eraldi välja ei tooda, vaid käsitletakse Torma murraku raames. Teisalt on aga kogukonnad sageli kasutanud „oma keele“ või oma murraku eristamist ühe piirkondliku kultuurilisi identiteedi markerina, ehkki teaduslikus vaates ei ole ilmtingimata põhjust neid erineva murde või murrakuna käsitleda. 

Idamurre on vadjapärane eesti keele murre ning arvatakse, et I aastatuhandel ning II aastatuhande alguses kujunes Peipsi ja Pihkva järve kallastel välja hõimurühmitus, keda täna tunneme vadjalastena – ning ’vadjaga’ on entümoloogiliselt seotud ka muinasmaakonna – Vaiga (Vaia) nimi.

On ju ka Avinurmes Vadi küla seostatud vadjalastega, kes arvatakse olnud siiakanti elama asunud 10.–13. sajandil – mida kinnitavad ka Vadi-Lohusuu piiril asuvad vadjalaste kalmed, mida rahvasuus ka „rootsi kääbasteks“ nimetatakse. Vadja keel on ka (põhja)eesti keelele lähedaseim ning ilmselt oli neid ühine eelkeel (läänemeresoome hõimukeel), millest kujunesid nii idamurre, kirdemurre kui ka vadja keel.

Idamurde tuumikalaks peetakse Kodavere põhjaosa ja Maarja-Magdaleena kirdeosa, kus leiab enim vadja keelega sarnaseid keelekujusid. Seetõttu on Kodavere murraku uurimine olnud ka idamurde uurimisel kesksem.

Tormat ja Avinurme ning Iisakut ja Tudulinna vaadeldakse puhuti idamurde siirdealana, kus Avinurme murraku puhul seguneb idamurre juba Virumaa murretega. 

Idamurdesse kuuluvad murrakud:

1. tuumik (Kodavere kesk ja põhjaosa, Maarja-Magdaleena kirdeosa)
2. põhjarühm (Torma põhjaosa ja Avinurme, Laiuse kirdenurk, Iisaku edelaosa, eriti Tudulinna ümbrus)
3. keskrühm (muu Torma, Laiuse idaosa, Palamuse idaosa, Maarja-Magdaleena keskosa)
4. lõunarühm (Äksi, Maarja-Magdaleena lõunaosa)

Mõned uurijad paigutavad Äksi murraku siiski keskmurde alla.