Avinurme Ajavakk

Seekordse Awinurme meeste loo pealkiri on laenatud ajalehes Uus Eesti (nr. 62, 18. november 1935) avaldatud artikli lõpuridades, kus laatadel müüdavate puuriistade kohta sõnatakse:

Samamoodi kirjutatakse 1933. aasta Uudislehes:

Uudisleht, nr. 64, 28. aprill 1933 (allikas: Digar)

Kui lähed laadale, ükskõik missugusele, kas Wiru-, Järwa-, Harju- wõi isegi Pärnu-maale, siis näed ilmatu kõrgeid puunõude koormaid. Seal on igasuguseid pütte, natsikuid, astjaid, kolmjalgu, wanne, toobreid ja isegi isa-isa aegseid sarju — kõik need on pärit Awinurmest, on Awinurme kaup.

Awinurme mees on kuulus pütimeistrina, aamissepana, jännimeister. Ent mis kaubast täpsemalt jutt käib? Mida Awinurme mehed laatadel müütamas käisid?

Eelnevatele lisaks mainitakse näiteks 1906. aastal, et Awinurme mehed müüvad veeämbreid, toobreid, vanne ja muud; 1914. aastal nimetatakse toobreid, lännikuid ja vanne. Sellega muidugi kauba nimistu ei piirdu.

Uurime lähemalt.

* * *

Pikemalt kirjeldab Awinurme meeste laadakaupa 1919. aasta Postimehes Hendrik Adamson:

Koormail lebawad nad, legioonid puuanumaid: tõrsi, kolmjalgu, kapsatünne, kaljaastjaid, leiwaastjaid, lihaastjaid, länikuid, witsikuid, pütte, toobrid, wanne, pange, lepapuust wõitünne, lähkrid, lüpsikuid, kappasid, kirnasid ja kudas neid kuskil pool ka kõiki nime järele ei kutsuta, ja meelitawad awatelewad endid ostma. Ja et nende waew asjata pole olnud, tunnistab pea iga kodusõitja walendaw kaaslane (sagedasti koguni mitmuses käänatud) reel, rattal, õlal, käeotsas, küürul wõi koguni pääs mütsi asemel. Lähed aga pääle laada naabritallu, leiad sääl kohe mõne laadatuttawa anumakoormalt, tuttawa, kes wahest esiteks uues kohas wõõristab ja enese mõtteid mõlgutab endisest kodust ja peremehest, wõi mine tea: wahest ka sest, kunas weel kuuseke kodumaa kingul kumas, männike Maarjamaa murul mühas. Tahad sa aga teada, kust see pangeke pärit, kus see waadike walet, kapakenel koperdet, siis wastab ta (muidugi sel pahul kui ta wastata oskab): “Awinurmest.” 

Eelmainitud laadakaubale lisaks nimetab ta avinurmikute töö saadusena ka külimitte, sõelu, sarjasid, korve – peergudest kalakorwe (tindi- ja kiisakorwid) ja sibulakorwe, ning märgib:

anumategemisest saabunud hööwlilaastudest naised igal pool wäikesi käsikorwikesi punuwad, neid osailt ka primitiiwselt rohelis-roosa-sinisega lillites.

Veelgi enam: enam ei ole avinurmikute toodand piiratud puuanumatega, vaid on ka tislereid, kes toamööblit, ennekõike toole müüvad. Tehakse veel muudki, ent kõike ei ole laadakaubana müügiks, paljusid majapidamisriistu tehti oma tarbeks. Siiski on Avinurme meestega seoses laadauudistes äramärkimist leidnud ka vokid, vankrid ja vankrirattad, reed, saanid ja kelgud ning loomulikult pilpad. Ehkki puhuti loetletakse Avinurme kaubana ka teiste kantide puumeistrite kraami – ja 1920ndatel hakkasid ka avinurmikud ise laatadel muukandi puuriistu vahendama.

Aga kuulus oli Awinurme mees just oma puuanumate poolest, ehk nagu nendib Adamson:

“Nii kaugele on awinurmlased jõudnud oma wisaduse, hoole, püsimata püüdmise ja rohke tööarmastuse tõttu, et nimi „Awinurme puuanum” on hääduse mõttes asjale sama tagaw kui “Stradivari wiiul,” Havanna sigar, Mokka kohwi wõi Xerefi wiin. „Ise enese juures õppides igast laitusest kõrgemal seista”, see siiamaalne awinurmlase lipukiri püsigu ka edaspidisekski endises jõus.”

Seega said mainitud kaljaastjaid, leiwaastjaid, leivanõud, lihaastjaid, lihatõrred, lihatünnid, kapad, kapsatünnid, kibud, kirnad, kolmjalad, külimitud, laastukorvid, lännikud, lähkrid, lüpsikud, matid, panged, peerukorvid, pütid, natsikud, sarjad, toobrid, toolid, tõrred, vannid, vitsikud, võivitsikud, ämbrid jne – see oli kaup, mida Awinurme mees müütas laadal otse tarbijale. Vaate ja tünne toodeti aga ennekõike tellimise peale ettevõtetele, vanal ajal ka mõisatele.

* * *

Selleks, et anda aimu puunõude kasutamisest 19. sajandi talumajapidamises, tsiteerib Viires Abram Holtre kirjeldust aastast 1818 (siin pisut laiendatult):

Wilja puhtaks teggemisse ehk tuletamisse tarwis on igga tallopoial kaks head sarja, teine arw sarri, kellega willi surest aganattest essimesstele korrale ärra tulatakse, teine on jälle tihhi sarrio, kellega willi puhtaks tehhakse; kolmas weel pissoke, kellega sure sarja sisse pannaksse, ja selle nimmi on kässi sarri, ning nende suurde nimmi: tuli-sarjad. Kui willi wärrawa al puhtaks tehtud on, siis lähhab küllimit tarwis, kellega tedda korride sisse moödetakse ja aita wiakse. Aitas on jälle monnel salwed, ja monnel sured kirstud, kus soma willi ning seme sees seisab. Aitas on ka weel mitmed muud asjad. Seal on püttad kus kero-willi sees seisab, nenda kui oad ja herned ning läädsid, tangud ja solad ning nisso jahhud. Weel on need püttad ja werendid [= veerandikud, A.V.] aitas, kus tallopoia solane ehk leiwa kõrwane sees seisab, nenda kui räimed, tindid, ja muud kallad, ehk mis kegi weel omma toiduseks joudnud murretseda. Ka on aitas üks ehk kaks ride kirsto, ja üks paar kappisid, ning üks suur kirst, kus leiwa jahhud sees seiswad. Monnel on ka teine niisuggune kirst toa ees nurkas, kus ka leiwa jahhud, ning teises otsas sigade ja mu ellajatte jahhud sees on. […]

Leiwa-löime [= leivaastja – A.V.] on tallopoial toas tagga nurkas. […] Ölle teggemisseks on ka kaks ehk kolm head tört tarwis. Kui öllut walmis saab, siis pead tedda wadide sisse aiama, ja selle tarwis on ka ühhe hea tallupoial ikka kuus ehk seitse wati.

Monni on seält seast siis suur, monni pissike, monni ankur, moni pool wati, nende kui kegi on joudnud murretseda. Lassa ehk lähkrid on ka tallupoial mitto tükki.

Torid [= toobreid – A.V.] kellega lehmale süa tehhakse, ning ka weel mitme mu ammeti peal prugitakse, neid on igga tallupoial pari kaks ehk ka weel rohkema. Pangesid ja we-kappasid ning pissoksi pütta on tallopoial ni paljo kui tal neid agga ikal tarwis lähhäb. […]

Tallopoia omma söma joma noud, ning ka need noud kus piim sees seisab, on essiteks pima lüpsik ja lüpsi kappad, kus sisse lehma nisast piim lüpsetakse, ja siis püttid ehk pime lännikud, kelle sisse piim kurnatakse, ka kus ta peab ärra hapnema. Kui piim happand ning paksuks läinud on, siis koritakse koos peält ärra, ja piim pannakse ühhe teise nou sisse, mis ni suur on kui üks tori, ja selle nou nimmi on pima-kirn. [Piim] töstetakse […] kanno sisse ja süakse. Selle tarwis kus se koor sisse pannakse, mis pima peält koritakse, on üks körhe ja kitsas nou, mis tallipoia tari kannust nattukse jämmedam ja üks künar ehk weel rohkem körge on, ja selle nou nimmi on kore-kirn. Selle kirno sisse koggutakse koort senni kui ta täis saab, ja siis tehhakse temma sees ka woi walmis.

Seega turgu Avinurme kaubale oli. Muidugi linnas oli turg mõnevõrra teistsugune, ent eks sealgi oli puunõu kaua majapidamise elementaarne osa. Kaubavalik sõltuski ka eestlaste elukorraldusest ning oli seeläbi ajas muutuv. Näiteks 19. sajandil tehti siinkandis rohkelt kirste, ent kui kapid valdavamaks said, jäi see tootmisharu soiku; rehepeksumasin võttis ära sarjade turu jne.

Aga vaatame Ants Viirese abiga lähemalt, mis kaubaga siis õigupoolest tegemist oli. Ääremärkusena niipalju, et nagu ka Adamson mainis, siis erinevates Eesti piirkondades nimetati puuriistu eri viisidel, mistõttu erinevate reportaažidega päris üks-üheselt sobituvat ülevaadet on keeruline pakkuda. Alljärgnevalt markeerisime tärniga need nimetused, mida Avinurmes kasutati, märkides vajadusel ära ka üldiselt levinumad nimetused.

* * *

Awinurme mehed olid kuulsad ennekõike LAUDNÕUDE poolest: jännid, astjad, kapad, kibud, kirnud, kolmjalad, lännikud, panged, pütid, toobrid, tõrred, tünnid, vannid, vaadid ja vitsikud.

(Mainigem, et erinevalt kahe põhjaga ja kumera küljega laudnõudest, nagu vaat ja tünn, on need kõik ühe põhjaga siledad nõud – ehkki rahvasuus neid mõndi ‘tünniks’ nimetati.)

Tuntud oldi ka PEERUKORVIDE (sibulakorvid ja kalakorvid) tegijatena, samas kui laastust ilukorve tegid pigem naised.

Ajalooliselt oli esil ka PAINUTATUD KEREGA RIISTADE – külimittude ja sarjade – tegemine. Karpide tegemine hääbus aga juba 19. sajandil.

Samuti müüdi laadal PILPAID.

20. sajandil sai hoo sisse TOOLIDE tegemine, ent ka suuskade, lumelabidate jm valmistamine.

Aga need jätame hetkel vaatluse alt välja ja keskendume puuriistadele.

JÄNN* ehk ASTEN*

Vanemal ajal oli ‘astjas’ ilmselt põhja-eesti murdealal laudnõude üldiseks nimetajaks, 19. sajandil jäi see tähendama mõnd suuremat laudnõud.

Seda nõud, mida üldiselt nimetati astjaks, kutsuti Avinurmes ka jänniks. See on ümmarguse põhjaga, pealt pisut kitsenev (vahel ka silinderjas) kõrvade ja kaanega nõu kolmel madalal jalal liha, kapsaste, kurgi, silgu vm säilitamiseks või kalja jaoks. Kaljajänn või kaljaasten on pisut kõrgemate jalgadega ja sellel oli kalja väljalaskmiseks allservas või põhjas avaus. (Levinud nimetustena siis lihaastjas, kapsaastjas, kaljaastjas jne – aga sama hästi võidi neid rahvasuus nimetada ka kapsatünnideks või lihanõudeks).

Avinurme kandis kutsuti paiguti aga astjaks (asten, asti) hoopis pealt laienevat, kõrvade ja kaanega nõu, milles säilitati mitmesuguseid toiduaineid (või, liha jm).

Jänni põhja laius ja külje kõrgus olid sellal tüüpiliselt 22 tolli ehk u. 50 cm, ent neid tehti ka suuremaid ja väiksemaid. Näiteks kapsatõrre põhi ja küljed olid 26 tolli ehk u. 66 cm.

Kaljaastja (kaljajänn), kapp ja kiin. Heinrich Tiidermanni foto, 1890. (allikas: Eesti Ajaloomuuseum, 13741:342 F 11684:302)

19. sajandi lõpul võeti leivategemisel leivaküna asemel kasutusele leivaastjas või siinses kõnepruugis – leivaasten. See oli leivategemiseks – taina segamiseks, hapendamiseks ja sõtkumiseks – kasutatav kolmel kõrgemal jalal ovaalne kaanega nõu. (vrd. kolmjalg)

Lihaasten, milles hoiti soolatud liha, oli leivaastjast tugevam ja mahukam ning selle vitsad olid alati puust.

Leivajuuretis astja Leie külas, Viljandimaal. Foto: Jüri Kuum,1976 (allikas: Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 99:3/n)

KAPP* ja KIBU (ja KANN)

Kapad ja kibud on ümmarguse põhjaga väikesed pealt laienevad nõud. Mõlemad on ühe põhjaga nõud, mille üks küljelaud on pikendatud käepidemeks, ent kapp on kibust suurem.

Kapp on 3–5 toobine (st ümaralt 3,6–6 liitrit). Seda kasutati vee- ja silmapesunõudena, piima hoidmiseks ja ka vasika jootmiseks. 20. sajandi keskpaigaks oli see kasutusele jäänud veel peamiselt saunanõuna. Kibu on 0.5–1 toobine (ümaralt 0,6–1,2 liitrit).

Muuseas, seda pealt kitsenev nikerdatud kõrvaga jooginõud, mida täna sageli õllekapaks kutsutati, nimetati rahvapäraselt kannuks – õlle- või taarikannuks. Ning neid Avinurmes enne UKU ajastut ei tehtud – või ei tehtud enam ammust aega –, välja arvatud mõne eritellimuse korras.

Kapp (allikas: Eesti Rahva Muuseum, ERM 13349)

KIRN*

Kirn oli kitsas ja kõrge , ülespoole pisut kitsenev kõrvade ja kaanega laudnõu. Ümber 50 cm kõrguses või- või koorekirnus valmistati võid. Koor löödi võiks männaga, mis läbi kaane üles-alla liikus. 19. sajandi lõpul tuli selle asemel ka talumajapidamises kasutusele vändaga võimasin (mida samuti puhuti võikirnuks nimetatakse) ning viimaks meiereide tulekuga 20. sajandi alguses kadus seegi tarvituselt.

Piimakirnud, milles hoiti hapukoort ja valmistati jooke, olid võikirnust kõrgemad. (vrd. pütt)

Pildil: Võikirn, pildistatud kaevu juures Andres(?) Pillessaare maja esisel Piilsi külas Kõrve raudteejaama lähedal. Väljalõige Epp Siimo 1957. a. fotolt (Eesti Ajaloomuuseum, AM N 12067)

KOLMJALG* ehk PESUPALI

Kolmjalg oli leivaastjaga sarnane kolmel jalal seisev ovaalne nõu, mis tuli koos vanniga 19. sajandi lõpus pesunõuna kasutusele vanade pesukünade ja pesupinkide asemele. Põhja-Eestis oli nende nimetusena levinum ‘pali’ (ehkki see võis tähistada ka jalgadeta vanni).

Seejuures hakkasid kolmjalad linnades varem levima ja jõudisd maale 19. sajandi lõpul. Ka Awinurme mehed tootsid kolmjalgu peamiselt linnadesse pesupesemiseks.

Kolmjala põhja pikkus oli 55–86 cm vahel.

Pesupali maja trepil (allikas: Marko Mänd)
Pesuküna – ühest puust õõnestatud, kraegalgadega (nagu pildil) või tapitud jalgade küna –, mille kolmjalg välja tõrjus (allikas: A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel, AT _ 218 E 1 11)

KÜLIMIT* ja MATT*

Külimit ehk külvivakk on külvinõu, mida käsitsi külvates kasutati laialdaselt veel 20. sajandi alguses – ning samuti oli see viljamõõt. Avinurme oli üks peamistest külimitu valmistamise keskustest Eestis.

Külimitte tehti kahte liiki: täis külimit ehk kolmandik (mahutas 1/3 vakka ehk umbes 16 kilo vilja), mille kere oli u. 45 cm, ning neljandik (1/4 vakka), mis oli u. 3 cm lühem.

Lisaks neile tehti ka väiksemaid, kindla mõõduta matte – külimitust väiksemaid vilja mööduvakku, mida kasutati peamiselt veskites naturaalse jahvatustasu (nn. mativilja) võtmiseks. See maht oli piirkonniti erinev.

Avinurmest pärit külimit, mille andis ERMile Joosep Niinepuu (allikas: ERM A 558:179)

KORVID*

Männipuust peergkorve müüdi peamiselt Peipsi-äärsetele vene küladele, üheks suuremaks müügikohaks oli Kallaste laat, samuti Tartu linnarahvale ja mereäärsetele kalastuskeskustele (Aseri, Purtse, Valaste, Toila jt) suitsukalade pakkimiseks. Talurahva seas neil suuremat minekut ei olnud, v-a lähiümbruses, kus neis kartuleid hoiti.

Peamisteks peergkorvi liikideks olid (h)ällikorv (pikk korv, pesukorv), mida linnades pesukorvina kasutati, ümbruskonnas aga kasutati vibuhällina; vitsast käänatud sangaga kartulikorv; sellest väiksem marjakorv; ruudukujulise põhjaga kõrged sangata rohukorvid, mida Peipsi-äärsed venelased kandenööridega seljas rohu, heina, kalade jm kandmiseks kasutasid (ja nimetasid seda vasta-selga korviks); alati viltu peergudest, ruudukujulise põhjaga sibulakorv taas vene kogukonnale; samuti viltu peergudest ja peerust painutatud sangaga saiakorv – linnanaiste turukorv; ning madal piklik ja samadest peergudest pealepainutatud kaanega suitsukalakorv. Vahel tehti ka väiksemaid seljakorve, mida kasutati seenekorjamisel.

Korvisorte: esireas marjakorv, kartulikorv, tagareasrohukorv, hällikorv, saiakorv, 14.VII 47. Avinurme vald, Kodasaare küla, Otsakuru talu. Foto: Ants Viires (allikas: ERM Fk 1089:57)
Vibuhäll “kätk”. Autor: Jüri Karm (allikas: ERM Fk 1812:181)

Lisaks peergkorvidele tehti ka haavalaastust korve – see oli Avinurmes ainuke puutöö, mida naised tegid. Tehti nii viltu– kui õigete laastudega korve, korvidele maaliti vaba käega lilled peale. Neid kasutati lõngakerade jm hoidmiseks, lastele mänguasjaks, marjakorviks, aga olid nad samuti peamiseks laadakaubaks.

LIHATIIN*

Lihatiin on põhimõtteliselt samasugune kui jänn, ent pisut suurem ja ovaalsem. Seda nõu valmistati müügiks Tartu- ja Võrumaal, sinna olla singid paremini ära mahtunud.

LÜPSIK*

Pealt laiem, kaane ja sangaga lüpsinõu. Harilikult on see piima kurnamiseks varustatud oksaharust tehtud tilaga (samasugusega, nagu piipkannul). Tilasse pandi piima kurnamiseks õlgi või kadakaoksi. Kasutusest hakkas kaduma 19. sajandi lõpuks.

Samas ei ole (veel) teada, kas selliseid tilaga lüpsikuid Avinurmes siiski müügiks tehti või üksnes oma majapidamise jaoks.

Lüpsik (ERMi esimesed 20000 eset, ERM 12927)
PANG* ehk ÄMBER

Panged on Euroopas üks vanimaid laudnõude liike, mida siinkandis kasutati 20. sajandi keskpaigani. Need olid tüüpiliselt pealt kitsenevad ja väikeste kõrvadega, millesse kinnitati sang (puust painutatud, vitsast või rauast). Maht oli tavaliselt 10–15 toopi (ümaralt 12–18 liitrit).

Panged rippusid kaevukoogu otsas, neid kasutati joogivee jaoks, ka loomade söötmiseks-jootmiseks, solgi kogumiseks.

20. sajandi keskpaiku tehti neid veel vähe, ent tsaariajal olla Tartu kaupmehed neid sadade viisi ostnud – heeringamüügil pandud heeringad ostjale kohe pange.

Avinurmes tehtud pangede põhja laius oli 12 tolli ehk u. 30 cm, küljelaudade pikkus sellest “tsuti tagasi”. Pange sang tehti nöörist või pärna niinest.

Ämber ehk pang 1920-dad, kasutativee kandmiseks ja hoidmiseks ,osteti Petseri laadalt 1920.te paiku, kasutusel Koosõrite peres Tiirhanna külas Meremäel. (allikas: Võrumaa Muuseum, VK _ 1731:2 E 173:2)
PÜTT* ja/ehk LÄNNIK

Pütt ehk lännik tähistas mitut sorti nõud, mida täpsustati tavaliselt liitsõnaliselt. Üldiselt oli see ümmarguse põhjaga ülalt laienev, väikeste kõrvade, kaane ja puust painutatud kandesangaga laudnõu, milles hoiti ja veeti hapu- ja kohupiima, võid, silke, liha jm toiduaineid. Maht kuni 10 toopi (ehk ümmarguselt 12 liitrit).

Viires täpsustab, et olenevalt suurusest ja otstarbest kandis see piirkonniti eri nimesid. Lännik on Lõuna-Eestis kasutatud nimetus rohkem kui 4–5 toobisele nõule, väiksemate jaoks olid eriterminid. Põhja-Eestis nimetati seda pütiks. Avinurmes oli seda nõud pigem lännikuks nimetatud – samas piima hapendamise nõusid nimetati siiski püttideks. Ilmselt siis nimetati lännikuks just kandesangaga, pütiks aga sangata nõud.

Piimapütiks nimetati ümmargust, umbes 25 cm läbimõõduga ja 15 cm kõrgust kaaneta lauanõud, milles piima hapendati ja lauale toodi. Mahutas 3–5 toopi (3,5–6 liitrit). Mõnel pool kasutati ka kausi asemel lauanõuna. (vt ka võivitsik ehk võipütt)

Aga nende mõistete kasutus vajab veel täpsustamist.

Piimapütt (ERMi esimesed 20000 eset, ERM 7231)

SARI*

Sarjad ja külimitud olid omal ajal samasugune laadakaup nagu laudnõud – ka nendega varustati pea tervet Eestit. See oli tulus tööstus rehepeksumasinate tulekuni, peale mida sarjade tegemine hääbus.

Sarju tehti kuues mõõdus, nii et nad mahtusid üksteise sisse rongi. Suurim sarja põhi oli laialiaetud käte laiune, iga järgmine u. 15 cm lühem.

Sarju oli kolme sorti: harv sari haganate ja sasi tuulamiseks, tihke sari suvivilja teistkordseks ja rukki tuulamiseks ning pisim, linaseemnesõel, linaseemnete tuulamiseks.

Fotol Eduard Kalaus sarja põhja viimistlemas. Ulvi küla, Otsara talu. (Foto: Ants Viires, allikas: ERM Fk 1089:118)

TUOREV* ehk TUOVER* ehk TOOBER*

Toober on pealt laienev ümmarguse põhjaga laudnõu, mille põhja laius ja külje kõrgus oli sama, tüüpiliselt 17 tolli ehk u. 43 cm.

Samas märgib Viires, et ülalt laienevate kaanteta nõude, nagu toobrid ja vannid, mõõdud olid Avinurmes sama nõuliigi lõikes tihti väga erinevad, sest neid valmistati eri mõõdus, 5–6 mõõdus, nii et neid sai üksteise sisse virna, nn. rongiks paigutada, sest rongides oli neid lihtsam ladustada ja ka transportida.

Artur Lauringson märgib, et toobril pandi puu(kaigas) “kõrvadest” läbi ning sel viisil toodi tuppa, lauta või sauna vett ning toobris tehti ka loomadele sulpi.

Fotol Jüri Kalaus toobrit vitsutamas, 17.VII 47. Avinurme vald, Vadi küla, Mulgi talu. (Foto: Ants Viires, allikas: ERM Fk 1089:71)

TÕRS* ehk NUDI* ehk NUDITÕRS*

Tõrs on üks suuremaid laudnõusid. Tõrs on samuti ümmarguse põhjaga, pealt kergelt kitsenev, kuid tüüpiliselt kaaneta, jalgadeta ja kõrvadeta suur nõu. Kõrvade puudumise tõttu nimetatakse seda ka nudiks.

Jännide ja tõrte puhul olid põhja laius ja külje kõrgus Viirese välitööde ajal 1940ndatel võrdsed, ent varasemal ajal olid tõrred olnud laiad ja madalad.

Tõrtes hoiti kapsaid, vilja, karjalaudas vett jne; neid kasutati õlletegemise, riidevanutamise, nahaparkimise nõuna jne. Nende suurus on varieeruv, ent suuremate tõrte (nt õlletõrte) kõrgus ja läbimõõt on meetri ümber.

Tõrs Käinast, Selja külast, Tuisu-Siimu talust (allikas: ERM A 317:40)
VANN*

Vann oli pesemiseks või kümblemiseks kasutatav madal, ovaalse põhjaga ja kahe kõrvaga, pisut ülespoole laienev laudnõu, mis sai Eestis üldlevinuks 19. sajandi II poolel ja kasutati 20. sajandi keskpaigani.

Vanne valmistati eri mõõdus. Väiksemad, silmapesuvannid ehk silmavannid olid pikkusega u. 30–50 cm (Avinurmes tüüpiliselt u. 30 cm), suuremate, nn supelvannide või kümblusvannide põhja pikkus oli u. meeter. Siinkandis 55–75 cm pikkused, laius pikkusest kolmandiku võrra väiksem.

Ent samuti kasutati neid toidu valmistamisel: või pesemisel, või, kilude jm soolamisel jne. Samuti riiete pesemisel.

Puutöömeister Elmar Reisenbuki (1934 – 2005) tehtud vann, Piilsi (Foto: Nele Tammelaid, 2012; allikas: ERM Fk 3010:146)
Valmis puuriistad (vannid ja toobrid) “rongidena” laos, Vadi külas. Foto: Gustav Ränk, 1939 (allikas: ERM Fk 836:19)

Vann. Kasutati algselt või pesemiseks, hiljem laste jalapesuvannina. Saadud Arukülast, valmistatud Avinurme pütimeistrite poolt. (allikas: Virumaa Muuseumid SA, RM _ 3528 E 517:2)
Kuusepuust laudadest kümblusvann, saadud Avinurme puunõude valmistajatelt ostu teel, alul olid puuviutsad, hiljem asendati raudvitsadega, kasutusel viimati peale II maailmasõda, vanniskäimiseks. Kasutusel Võrus Randverede peres. (allikas: Võrumaa Muuseum, VK _ 1682:1 E 170:1)

VÕIVITSIK* ehk VÕIPÜTT* ja VÕIKARP*

Vitsik on väike pütt (või lännik), 0,5–4-liitriline ülalt laienev kaanega laudnõu, kus hoiti võid ning levinud oli ka või turule müümiseks viimine vitsikuga/võipütiga.

Vitsikud olid vahel tihedasti (üleni) vitstega kaetud, millest ilmselt pärineb ka selle nimi.

Pildil võivitsik ehk -pütt, mille kinkis Vabaõhumuuseumile Salme Aav (s 1912) Piilsist, Kubja talust. (allikas: Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM E 242:97/abc)

Samas funktsioonis olid painutatud kerega ovaalse põhjaga pisikesed, u 10–20 cm läbimõõduga võikarbid, mida samuti Avinurmes veel 19. sajandi lõpul (ja võimalik, et ka 20. sajandi alguses) toodeti.

Pildil Mõdrikult, Jaagu talust Hugo Lepikult saadud võikarp, mis ol 1900–1910 aasta paiku laadalt Avinurme meeste käest ostetud. (Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM E 31:86/ab)


Kokkuvõtteks veel Viirese poolt Vadil tehtud pilt erinevatest Avinurmes tehtud puuriistadega:

Puuriistad. Vasakult: jänn, peal kapad, kaljajänn, peal asti ja silmivann, väike tõrs (ehk nudi), peal vann, tuovred, marjatuorev, 17.VII 47. Vadi küla, Mulgi talu. Foro: Ants Viires. (allikas: ERM Fk 1089:66)

ALLIKAD

Abram Holter 1818. Uebungsstücke zum Ueberseken aus dem Ehstnischen ins Deutsche. Beiträge zur genauern Kenntniß der ehstnischen Sprache, XI.

Hendrik Adamson 1919. Awinurme puuanumate tööstus. Postimees, nr. 143, 12 juuli.

Hendrik Adamson 1919. Awinurme puuanumate tööstus (järg). Postimees, nr. 146, 16 juuli.

Pütamiis 1933. Awinurme, pütimeeste pealinn. Uudisleht, nr. 64, 28 aprill.

E. E. 1935. Awinurme puutööstus läheb tagurpidi. Uus Eesti, nr. 62, 18 november.

Ants Viires 1960. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Ants Viires (koostaja ja toimetaja) 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus.

Ants Viirese käsikiri välitöödelt Avinurmes, 1947.