AWINURME MEESTE LAADAKALENDER : VEEBRUAR

Kui Awinurme mehel mets õueni ulatab, ei maksagi loota, et siin põllupidamisele oma tööjõud pühendatakse. See mets meelitab. Teiselt poolt on awinurmlane juba aastakümneid tagasi üldiselt tuttaw oma käsitöö oskuse poolest ning see kõik mõjub selleks kaasa, et siin puunõude walmistamine suuremaks tööalaks põllutöö kõrwal on kujunenud. Kes meist ei tea küll neid sadasid puunõude koormaid, mis Awinurme mehed kodumaa laatadele wiiwad. Waewalt on laata, kus puuduwad Awinurme toobrid, wannid, panged, sarjad jne. Minnakse sajad werstad kodust eemale kaubale.

– Päewaleht, nr. 33, 4. veebruar 1923.

Alustuseks taas väike ülevaatlik võrdlustabel veebruarikuistest laatadest 1803.–1940. aastani. Ent nagu varasemalt sai osutatud, on selline tabel ülevaatlik ja ebatäpsustega.

Tabelis on esitatud kuupäevad laadakalendrites avaldatud kujul, mitte tegelikud toimumisajad. Näiteks ei tohtinud teadupoolest laatasid laupäeval ja pühapäeval pidada ning kui laadapidamise kuupäev sattus nendele päevadele, peeti see tavaliselt hoopis järgneva nädala alguses.

Kalender-tähtraamatutes avaldatud laadakalendrid võisid ka “maavalitsuse hooletusel” vm põhjusel ebatäpsuseid sisaldada.

Samuti ei õnnestunud ilmselt üles leida kõiki ajakirjanduses avaldatud laadaülevaateid. Ning viimaks tuleb silmas pidada sedagi, et eri aegadel ja eri ajalehtedes on selliste ülevaadete kirjutamise ja avaldamise laad olnud erinev ning ajalehtedes ei ole kajastamist leidnud kaugeltki kõik kodumaa laadad.

Kui jaanuaris oli konkreetseid teateid Avinurme meeste osalemisest 14 laadal/turul ning lisaks puuriistade müümisest veel 13 laadal ehk siis kokku 27 võimalikust sihtkohast, siis veebruarikuise ajakirjandusliku kroonika järgi kohati Avinurme mehi aja jooksul 29 küünlakuu laadal + ühel turul ning puuriistade müümisest oli teateid veel 11 laadalt – kokku 40 erinevat laata 37 asulas (kuna mõnes linnas peeti veebruaris mitu laata).

Seega on konkreetseid teateid paar korda rohkem, ehkki laadakalendris ei ole veebruaris märgatavalt rohkem laatasid kui jaanuaris. Nii võib kaunis julgelt öelda, et veebruar oli Avinurme meeste laadakalendris tähtis ja toimekas kuu.

Varasemad ajakirjanduslikud teate Avinurme meeste kohalolust leidsime 1895. aasta Kulina ja Viljandi laatade ülevaadetest.

Kui hinnata ajakirjanduslike teadete arvukuse järgi, siis olid veebruaris enim väisatud sihtkohtadeks Viljandi, Tartu, Rakvere ja Narva. Kahe viimase puhul hakatakse Avinurme mehi nimeliselt ära märkima iseseisvumise järel (ehkki Narva laata peeti juba tsaariajal). Ka Pärnu laada ülevaadetes hakatakse Avinurme mehi ära nimetama Vabariigi ajal, ehkki Pärnu külje all Audru laadal oli avinurmikuid nähtud juba 1897. aastal.

PETSERI LAAT

1. veebruar

1927. aasta laada ülevaade Postimehes (4.02) algab ridadega:

1. veebr, ilusa ilma ja heade teede tõttu oli palju rahwast ligidalt ja kaugelt laadale tulnud. Avinurme mehed olid oma puuriistadega platsis. 

KALLASTE LAAT

1.–2. veebruar

1925. aastal algas Kallaste laat 2. veebruaril, ilm oli ilus, laat oli rahvarikas ja kaubavalik mitmekülgne. Seekord alustati laadaülevaadet Avinurme meestest (Tartu Teataja, 7.02.):

Iseäranis rohkesti oli tulnud Awinurme mehi puuriistadega. Nii maksis kolmjalg 300-800., toobrid 200—250., wannid 150—200 m., panged 50—60 m., kibud 25—40 m. tükk. Puuriistadega ühes olid Awinurme mehed ka laadale rohkesti laastu-korwistd toonud, tükist nõuti 25— 50 m. Wankri puuwärk maksis 2000 —2500 m., rautamata regedest nõuti 1000—1500 m., külimitt maksis 200—250 m. 

1933. aastal kirjutatakse (Waba Maa, 4.02.33), et Kallaste küünlalaat oli sooja ilma ja heade reeteede tõttu rahva- ja kaubarikas.

Awinurme puuanumaid oli külluses, nende hinnad endised.

Ka 1934. aastal mainitakse ära (Waba Maa, 4.02.34):

Awinurme puuanumaid ja igasuguseid majapidamistarbeid ja mööbliesemeid oli rikkalikult.

VILJANDI AASTA- EHK SAKSA LAAT

2. veebruar, 8 päeva

Viljandi aastalaat ehk “jäärmark” oli omal ajal suur ja kuulus sündmus, mis meelitas kodumaiste kaupmeeste kõrval Viljandisse ka ärimehi Riiast, Peterburist, Moskvast, Richni-Novgorodist, Kiievist jm, nagu meenutab 1932. a. toona 94-aastane laadakaupmees Lellepi laadamelu u. 1880ndatel (Sakala Pühapäev, 21.02.32). Välismaalt toodi peaasjalikult valmisriideid ja kalleid kangaid, ka maiustusi, Lätist toodi toole, armeenlased müüsid vaipu jne.

Huwitawaid ja naljakaid wahejuhtumisi tuli seetõttu rohkesti ette, et koos oli inimesi paljust rahwusist, kes üksteise keelt ei tunnud. 

Kaubeldi kaheksa päeva hommikust pimeda saabumiseni. Aastalaada pühapäeva loeti maal suuremaks aastapühaks ning selleks päevaks pidi iga peremees oma sulasele ja tüdrukule andma võimaluse laadale sõitmiseks.

Korda pidasid laadal linnavalitsuse poolt palgatud nuiamehed. Harilikust laadalisest erinesid need sellepoolest, et kandsid pääs mütsi, millele oli ette külge kirjutatud nuiamees ja selle pääl linna vapp. Nad juhatasid laadalisi ja kui kusagil tüli lahti läks, siis asusid oma nuiaga tülitsejaid lahutama.

Iga kaubaliigi jaoks oli laadal oma koht ning

Lossi tänava ülemine osa turust kuni Seene majani olid võtnud oma alla Avinurme mehed puunõudega. 

Ühe esimestest veebruarikuistest Avinurme mehi mainivatest laadateadetest leiamegi 1895. aasta Viljandi laadalt (Sakala, 21.02.1895). Võõraid ärimehi oli sinna rohkelt kohale tulnud, kuulutused “tõutasiwad ostjatele imelisi asju”, ent päris endiste aegade tasemele laat ei tõusnud.

Hobuseid nähti arwurikkalt müügile toodawat, kuid hinnad seisiwad madelas, selle wastu näis puunõude kaup wäga usinasti jookswat. Hulk Awinurme mehi tuliwad täie regedega siia ja läksiwad wistist täie kukrutega minema. Käsitöö tasub auusasti waema.

1896. aastal kirjutatab Olewik (13.02.1896), et seekordne küünlalaat oli osavõtmise poolest “õige soikus”:

Hobusid oli rohkeste, mis ka ilusat hinda makstwad. Avinurme mehed oliwad rohke puukraamiga laadal, neilt osteti tubliste. Iseäranis rohke arw oli wõeraid raamatukaupujaid turul, hoolimata sellest, et meil Wiljandis 5 raamatukauplust on.

Postimees (8.02.1896) kirjutab aga, et “ilusa tee ja hää ilma pärast” oli laat hoopis õige suur – mõne arvates suurem kui kunagi enne.

 Puutööd oli õige rohkel mõõdul, iseäranis Awinurme meeste poolt, kokku toodud. 

1897. aastal kirjutab Postimees (5.02.1897), et seekord 3. veebruaril alanud laat:

Nimetatud laat on üks suurematest siin ja meelitab hulgani ostjaid kokku. Kaugemalt tuleb palju wõõraid kaupmehi siia. Oli ka nüüd palju wõõraid kaupmehi. Awinurme mehi oli rohkesti oma puunõuudega laadale tulnud, kus ka ostmine õieti elaw oli. Randlasi oli rohkesti räime koormatega siin. Palju oli ka muid kaupasid, nagu regesid, saanisid, kappisid, wankrid jne. Lätlased oliwad rohkesti wokkisid ja palju willast riiet toonud. Ka raamatukauplejaid oli rohkesti. Ostmine esimesel laada päewal õige elaw. Iseäranis paks oli hobuste laat. Palju oli häid ja ilusaid hobuseid. Hobuste hinnad oliwad kallipoolsed.

1899. aastal kirjutatab Uus Aeg (12.02.1899), et Viljandis aasta jooksul peetavatest 7 laadast on veebruarikuu alguses toimuv aastalaat “kõige tähtsam ja suurem – 8 päewa pikkune” ning sinna tulevad isegi “Jurjewi, Riia, Dünaburgi j.m. kaupmehed”.

Tänawusel laadal, mis 3. skp. algas, ei olnud hobuseid mitte just nii väga palju, nagu mõnel endisel laadal, hinnad oliwad selle eest seda kõrgemad. Awinurme mehed oliwad, nagu harilik, oma puu-nõuude ja anumate koormatega siia tulnud, Läti mehed wokkidega ja toolidega. Ostjaid kasinam kui kunagi enne, kuuldi mehi kurtvat. 

Lõbu pakkusiwad laadal G. Lurichi — Eesti Herkulese — toredad ja huvitavad etendused 2. skp. karskuseseltsi saalis ja 3. põllumeeste seltsis. Rahwast oli mõlemit õhtul õige palju waatamas ja waimustus noore võimsa suguwenna üle oli suur.

1902. aastal algas Viljandi saksa laat 4. veebruaril ning Postimehes avaldatud ülevaates märgitakse, et juba nädalapäevad enne laata olid kaubavoorid Tartust ja mujalt kohale tulnud ning võõraste kauplejate arv oli suurem kui harilikult. Ent ostjaid oli vähevõitu, sest eelmisel ööpäeval möllanud tuisk oli kitsarööpmelisel kaks rongi seisma pannud ning laadalised ei jõudnud seetõttu õigeks ajaks kohale.

Samuti märgitakse, et Viljandi ümbruskonnas on igasugune käsi- ja puutöö viimasel ajal edenema hakanud, mistõttu oli laadale rohkelt “kappisid, kummutid, saanisid, regesid, wankrid, hööwlipinkisid wäga suurel arwul müügile toodud. Rohke arwu pärast oliwad hinnad odawad”. Ent lisatakse:

Ka Awinurme mehed oma puunõudega ja Pärnu randlased oma silkudega ei puudunud. Nende ainete hinnad on aga ennem tõusnud, kui langenud. 

Uus Aeg (14.02.1902) lisas:

Palju oli laadal lätlast toolide ja wokkide ja muu kaubaga, niisama rohkesti ka Awinurme mehi puunõuudega ja Wastemõtsa mehi regede ja saanidega, mida iseäranis esimest tublisti mõisnikud ostavad. Endistel laatadel osteti niisugused puunõuud ja riistad esimesel päeval aegsasti ära, nii et kes hiljaks jäi, see ka ilma jäi. Tänawu oli aga tuisust ilma pärast wähe laadalist, esimesel päewal jäi neist weel hää hulk teiseks päewaks, hinnad ka sugu odawamad. 

Iseseisvumise või uue kalendri sisseseadmise järel liigutati aastalaat veebruari keskele, mil varasemalt linalaata peeti (vt allpool Viljandi küünlalaat, 15.–16. veebruar).

RAPLA LAAT

2. veebruar

1922. aastal kirjutatakse (Postimees, 9.02.22), et Rapla laat oli külmale ilmale ja tuisanud teele vaatamata rahvarikas ning kaupmehi oli tulnud ka Tallinnast ja Pärnust.

Rohkesti oli Awinurme puunõusid, mille hinnad läinud aasta hindadega wõrreldes palju langenud.

KILINGI-NÕMME KÜÜNLALAAT

2. veebruar

1940. aastal oli Kilingi-Nõmme küünlalaat ilusa ilma tõttu rahva- ja kaupmeesterohke. Ära mainitakse hobused, tööliste otsimine põllutööhooajaks ning

Arwukalt oli laadal ka Awinurme mehi puunõudega. 

HALLISTE LAAT

2. veebruar

1926. aastal kirjutatakse (Kaja, 4.02.26), et laat oli rahvarohke.

Ka paar Awinurme meest olid endi nõude-kaupa pakkumas. Kuid kauplemine oli loid, sest ostjal poolel puudub raha.

PÄRNU KÜÜNLALAAT

kuu esimene kesknädal ja neljapäev

Kahepäevane Pärnu küünlalaat oli üks veebruari esimesi laatasid, mida peeti kuu esimesel kolmapäeval ja neljapäeval. Kui 1930ndatel kirjutatakse, et kõikvõimalikku kraami müüvad rändkaupmehed, kes jõuavad igasse metsakolkasse, on laatade tähtsust ja ilmet muutnud, siis märgitakse, et Pärnu küünlalaat on nende linnalaatade seas, mis ei ole oma olulisust siiski minetanud. Sinna koguneb endiselt kauplejaid üle riigi. (Kaja, 4.02.33)

1920. aastal mainitakse laadaülevaates üldsõnaliselt (Waba Maa, 16.02.20):

Muud kaupa, peale puunõude ja rannameeste soolatud räimede, laadal näha ei olnud.

1925. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Postimees: Pärnu väljaanne, 4.02.25):

Müügil oli peaasjalikult igasugune puukaup nagu: puunõud, toolid reed, wankrid, wokid jne., oli ka taluwillast riiet, liha, mune, võid ja muud sellesarnast. Hobuste laat oli wäheldane;

Ka 1926. aastal märgitakse üldsõnaliselt (Vaba Maa: Pärnu väljaanne, 4.02.26):

Puunõue, regesid jne. oli samuti toodud rohkesti müügile.

1927. aastal oli laat alanud juba 31. jaanuaril ning lumevaeste teede tõttu hõredavõitu (Postimees: Pärnu väljaanne, 2.02.27).

Avinurme puunõue vähem kui eelmisel laadal. Vannid 350—500 marka, jalgadega pesuvannid 600—700 marka, toobrid 300—350 marka, panged 90—300 marka, pütid 80—150 marka, toobrid 200 —230 marka tükk. 

Seevastu järgmisel, 1928. aastal kirjutatakse (Postimees: Pärnu väljaanne, 1.02.28):

Õige rohkesti on sellelgi laadal jälle müügil Avinurme puunõue ja toole, millede hinnad umbes endised. 

Ära margitakse ka see, et ehkki ametlikult pidi laat toimuma 1. ja 2. veebruaril, siis algas see seekord juba 31. jaanuaril ning oli ilusate ilmade ja heade teede tõttu rahvarohke.

Waba Maa (Pärnu väljaanne, 2.02.28) kirjutab samuti, et rohkelt oli igasugust toidukaupa, vankreid ja regesid ning ei puudunud ka villane kodukootud riie.

Samuti olid wäljas Awinurme mehed oma puunõue wirnadega.

1929. aastal oli laat väike, sest külmakraadid olid hommikul 25-27 kraadi, keskpäeval 21.

Awinurme puu nõusid ja lätitoole oli rohkel arwul, ostjaid wähe. 

1932. a. kirjutatakse Waba Maa Pärnu väljandes (3.02.32), et maarahvas oli linna kogunenud 2. veebruaril alanud küünlalaadale, kuhu tuldi nii jääteid mööda regedega kui lumevaestel maanteedel vankriga. Toidukauba ja lina olukorrast ülevaate andmise järel kirjutatakse:

Elusloomi oli eile laadal wähe. Selle eest oli rohkelt Awinurme mehi oma puunõudega, mis kogu muu laadakraamiga wõrreldes on alati olnud kallid.  Ka pudukauplejaid, seebimüüjaid ja igasuguseid muid õnnekatsujaid oli eilsel laadal. Üldiselt aga oli rahwast hõredalt. 

1933. aastal toob Kaja (4.02.33) laadakirjas välja:

Awinurme mehed puunõudega on laadaplatsil oma alla wõtnud umbes pool wakamaad maad ja siin asunud juba esmaspäewal. Wäikesel wiisil ikka äritsetakse. Koolinõunik Tõõtsi, kellel laupäewal 60. sünnipäew, ostab omale juubeliks kapa. Maksab 45 senti.

Pärnumaa Teataja (4.02.33) lisab, et laat oli hõre,

Palju oli puunõusid, ka nende hinnad olid tublisti alla löödud, nii et toober, mis enne maksis 3-4 kr., nüüd müüdi see 1.50-2.50 kr. eest.

1935. aastal kirjutab Pärnu Päevaleht (5.02.35) laada esimese päeva kokkuvõtteks üldsõnaliselt:

Maarahwast on oodata laadale rohkem homme, kuna tawaliselt laadaäri õitseb alles laada teisel päeval. Esimesel päeval pakuti peamiselt müüa sigu, silke ja puunõusid. Teisi müügiartikleid oli laadal wähe.

1938. aastal nimetatakse Pärnu küünlalaata “laadalisteta laadaks”, sest kehvade teeolude tõttu oli rahvast laadal hõredalt.

Awinurme ja Rapla mehed pidid kõik oma puunõud ia reed tagasi wiima ja ka muul kaubal et olnud minekut. (Päewaleht, 3.02.38)

TARTU KÜÜNLALAAT

4. veebruar (tsaariajal)

1909. aasta ülevaates (Postimees, 5.02.09) avinurmikuid ei nimetata, vaid mainitakse üldsõnaliselt, et hobuseid ja lehmi oli laadal vähe:

Puunõusid ja asju oli selle wastu õige rohkel arwul saadawal.

1911. aasta küünlalaat olla olnud rahvaarvu ja kauplemise poolest keskmine, ent sooja ilma tõttu oli liikumine tervel laadaplatsil elav. Oli loomi, riideturul oli linnaäride kõrval rohkem maaelanikke oma villaseid ja linaseid kangaid müümas ning:

Awinurme mehed oliwad oma puunõuudega peaaegu terwe heinaturu täis pannud. Nõuti kõrgemat hinda, kui mõni aasta tagasi. Õige rohkesti oli Läti toolisid, mille tükist 60 —150 kop. taheti. (Postimees, 4.02.1911)

Kakas aastat hiljem, 1913. a. oli küünlalaadal hea tee ja ilusa ilma tõttu rohkesti maainimesi tulnud. Elav liikumine oli hobuseturul ja

Elaw liikumine ja kaubitsemine walitses ka puunõuude-turul. Awinurme mehed olid oma puu-tarbeasjadega peaaegu terwe heinaturu täis pannud. Koormate wiisi oli puust walmistatud wankreid, regesid, rattaid, looke jne. müügiks wälja pandud. Puu-tarbeasjust nõuti kõrgemat hinda, kui mõni aasta tagasi. Õige rohkesti oli Läti toolisid, mille tükist 60 —150 kop. (Postimees, 4.02.1913)

Peale riideturu elavuse ning siguri ja sibulate puudumise ülestähendamist lisati:

Hobused ja puunõuud olidgi tänawuse küünlalaada pääkaup. 

1914. aastal oli laat olnud eelmisest kauplemise ja kauba poolest väiksem, sest maanteed olnud nii põhjatud, et läbisaamise mõneks ajaks kinni pannud. Silma paistev oli hobuseturb ning

Suur oli laadal ta igasuguste puunõude ja riistade kogu. Pääle Awinurme puuanumate kaubeldi elawalt puurataste, puuwankrite ja wedruwantri puukeredega. (Postimees, 4.02.14)

Ning ka 1915. aastal alustab Postimees (4.02.1915) küünlalaada ülevaadet sõnades:

Küünla laat, mida meie linnas täna peeti, on õieti hobuste ja puunõude laat. Hobuseid oli wäiksel arwul toodud, kellest päris soolast hinda nõuti […]. Puunõude turul oli tegewus iseäranis elaw. Awinurme mehed olid muidugi oma toobrite, pangide, mattide, sõelade, karpide ja muude tarwiliste puunõudega täielikult platsis. Mustwee ja Pala ümbruskonna meeste poolt oli haruldaselt palju rattaid, wankrikeresid, regesid, saane, kodara puid ja muud sellesarnast kaupa toodud. Puukraami hinnad olid üleüldiselt palju madalamad, kui läinud aastal.

Ajalehes Koit märgitakse (10.02.15):

Muud laadakaupa polnud ka just rikkalikult. Ainult Awinurme puunõusid oli rohkeste. Sellepärast olid ka nende hinnad madalamad kui harilikult. Siiski ei leidnud kõik ostjaid ja hulk kraami pidi tagasi wiidama. 

Uue kalendri järgi hakati pidama küünlalaata 17. veebruaril (vt allpool).

VÕRU VASTLALAAT

4. veebruaril

Üldsõnaliselt mainitakse puunõude müüki Võru laadal 1923. aastal (Teataja, 13.02.23):

Õige rohkesti oli müügil puu anumaid, milledest nõuti: pangest 50 mk. tükk, toobrid 250 mk., wäiksemad anumad 400 mk., suuremad 500—600 mk., rautamata regedest 400—600 mk

Võru laadale müügiks toodud rohkearvulised puuanumad mainitakse ära ka 1924. aastal (Päewaleht, 8.02.1924). Täpsustatakse:

Lihtsad toolid maksid 200–250 m., puuanumad, nagu: panged 40–70 m., wannid 100–220 m., sõelad 60–130 m., tõrred 250–500 m., kormid 20–30 m. (kartulikorw), kolmemõõdulised korwtd 60–70 m., ja õige suured n. n. .”säläkorwid” 100 –120 marka.

1933. aastal peeti Võru laata esmaspäeval, 6. veebruaril. Teatajas (11.02.), et ka Võrus oli järsku sula tulnud ja kõik kohad vett täis, ent laat oli elav.

Tingel-tangeli ümber keeb elu aga kõige rohkem. Mõni paarkümmend meest karjub oma kõrgete kastide taga äraröögitud kähisewate häältega ultra, ekstra, uniwersaal, priima… imekaupa.

Alustuseks öeldakse, et laadal läks hästi Haanja meestel, kes olid toodud suured koormad tööregesid ja ka hulga vokke ning oma kaubast kiiresti lahti saanud. Ent Avinurme meestel nii hästi ei läinud:

Wähem õnnelikud olid aga Awinurme mehed, kes sõitnud maha oma 150 kilom. wiie-kuue koormaga, kuid kaup jäi suures osas neil kätte. Nad nõudsid toobrist Kr. 1,75, kapast 45—70 snt., wäikesest wannist Kr. 1,60—2, nii et hinnad tundusid kallid olewat. 

1937. aastal toimus Võru vastlalaat 4. veebruaril ja Elu (5.02) kirjutab, et eelnenud ööl maha tulnud lumepahmakas tõi lõpuks hea reetee ning laat kujunes päris rahvarikkaks.

 Eriti, mis laadaplatsil kõigepealt silma torkas, oli wäga suur käsitööturg. Olid platsis Haanja ja Saaluse tislerid ja puusepad ning ei puudunud ka Awinurme mehed oma puuanumate, kulpide, lusikate, korwide ja kappadega. Wäga rohkesti oli müügil regesid ja kappe, milliseid oleks jätkunud mitmekümnele Wõrumaa noorikule meheleminekuks. Kappidest küsiti 30—70 kr. Aga ostjaid nii ohtrasti polnudki.

TÕRVA KÜÜNLALAAT

5. veebruar

Tõrva küünlalaata hakati pidama 1923. aastal ning järgmisel, 1924. aastal kirjutatakse (Oma Maa, 9.02.24):

Hää ilma tõttu olid inimesi palju kokku tulnud. Putkasi oli turuplatsil nagu kewade laadal, iseäranis palju oli Awinurme mehi puunõudega ja toolidega. 

1925. aastal oli laat nii laadaliste kui ka kauplejate poolest keskmine. Rikkalikum oli maiustuste, riiete ja saapavalik.

Ka rohkesti oli Awinurme meeste puunõusid. Lihatünnid maksid 2000—2700 mk. ja toobrid 230—250 marka. (Lõuna-Eesti, 7.02.1925)

1934. aastal kirjutatakse (Lõuna-Eesti, 8.02.34) üldsõnaliselt:

Rohkesti oli laadale toodud puunõusid ja regesid.

1935. aasta laat kujunes ilusa ilma tõttu võrdlemisi rahvarohkeks, nagu kirjutatakse Lõuna-Eestis (6.02.35). Elavam oli hobuselaat, kus hinnad olid sügisesega võrreldes märgatavalt tõusnud.

Awinurme mehed olid platsis 2 koorma puunõudega, mis pea läbi müüdi.

Maamees kirjeldab laadakaupa üldsõnalisemalt (8.02.35):

Rohkesti oli laadale toodud nahakaupa ja puunõusid. 

NARVA KÜÜNLALAAT

6.–7. veebruar

Narva laada eripärana märgitakse ära see, et kui mujal on tavalisemaks laadakaubaks hobused ja kariloomad ning riide- ja nahakaup, siis Narvas ajab suurem osa laadakaupmeestest äri vanakraami ja “parankidega” ning loomi on seal vähe. (Uus Eesti Narva uudised, 8.02.37)

1924. aastal kirjutatakse Kajas (9.02.24), et ilm oli küll laada pidamiseks kohane, aga laat oli siiski väike.

Mõni Awinurme mees oli ka oma puunõudega laadale ilmunud. Wannid maksid suuruse järele 150—400 mk., kelgud 100 kuni 200 mk., wankri rattad (rautamata) 500—650 mk.

1928. aasta laada ülevaates (Narva Postimees, 7.02.28) kirjutatakse hoopis nii:

Alutaguse mehed toonud omad puunõud, toolid ja ree-jalased.

Ära märgitakse avinurmikud 1930. aasta laadal. Põhja Kodu (8.02.30) võtab laada kokku alapealkirjaga “Inimesi kaunis rohkesti. Osjaid wähe. Hobused kallid.”

Ka Awinurme puunõude kaupmehed rikastasid laata oma tünnide ja wannidega, kuid suurt “lööki” nende kaubal nüüd Narwas küll ei olnud. 

1932. aasta küünlalaadast annab Põhja Kodu lühiülevaate pealkirjaga “Hõre küünlalaat” (11.02.32):

8. ja 9. weebruaril peeti Narwas küünlalaata. Seekord oti laat õige hõre. Silma paistsid ainult Awinurme puunõude- ja kriuglimüüjate rohkus. Külma ilma tõttu oli rahwast laadaplatsil õige wähe liikmel. Ostusid tehti wähe. Ka maarahvast oli wähewõitu.

1933. aastal kirjutatakse (Waba Maa, 9.02.33), et laat oli üldiselt elavuseta, nii kaupmehi kui ostjaid oli erakordselt vähe.

Ainult Awinurme meeste puunõusid oli rohkesti, kuid ostjaid leidas ka siin wähe. Hinnad üldiselt madalad.

1937. aasta küünlalaada puhul tuuakse esile seda, et laat toimus tugevas lumetormis, mistõttu oli ka rahvast tavalisest vähem. Loomi laadal ei olnud, suuremal jaolt pakuti kõiksugu vanavara, pruugitud ja antiikset mööblit. Lõpetuseks lisatakse:

Rohkesti oli laadale toodud ka Awinurme puunõusid. (Uus Eesti Narva uudised, 8.02.37)

1938. aastal oli laat oli tuisuse ilma tõttu rahvavaene, ent (Uus Eesti, 8.02.38):

Awinurme puunõusid oli keskmiselt, nõuti wannidest 2.50—3.36 kr., toobritest ja kolmjalgadest 3—4 krooni.

Uus Eesti Narva uudised (7.02.38) kirjutab aga sama laada kohta:

Awinurme puunõusid oli seekord kaunis rikkalikult. Elawalt müüdi toobreid, wanne ja aamisid. Hinnad püsisid tawalisel tasemel. Regede ja reejalaste kõrwal wõis näha juba ka esimest kevadekuulutajaid— vankrirattaid. Maksid rautamata rataste paar 16 — 18 krooni. Muudest puutöösaadustest oli rohkemal arwul weel lihtsaid toole toodud müügile, hinnaga 2 kr. — 2,25 s. tükk.

Ka 1939. aastal oli laat rahva poolest tagasihoidlik (Uus Eesti Narva uudised, 6.02.39):

Tawalisel määral wõi pisut rohkemgi oli toodud laadale waid Awinurme puunõusid ja kalu, muidu ei ületanud laat palju laupäewast turgu. 

1940. aastal kirjutatakse ajalehes Uus Eesti (7.02.40) lühidalt:

Teisipäeval algas Narvas küünlalaat, mis aga külma ja tuisuse ilma tõttu kujunes tagasihoidlikumaks tavalisest turust. Laada olemasolust andsid tunnistust ainult Avinurme meeste puunõud, mida oli kohale toodud paar koormatäit.

ELVA LAAT

8. veebruar

Elva laada teadetes ei ole tegelikult Avinurme mehi otse ära mainitud, aga küllap nad paar päeva varem toimunud Võru laadalt koju liikudes ikka sealt ka läbi käisid 🙂

1932. aastal kirjutab Kaja (11.02.32), et laat oli rahvakehv ja hõre. Üldsõnaliselt märgitakse:

Rohkesti oli ka puunõusid müügil. Kolmjalad maksid 3,50 kr., toobrid 2 kr., lihanõud kuni 7 kr. 

1933. aastal kirjutatakse Elva laada ülevaates, et laat kujunes elavaks: rohkesti oli müügil hobuseid, oli ka lüpsilehmi ja lambaid, aga põrsaid oli laadale toodud vähem.

Puunõusid oli müügil rohkesti, mistõttu hinnad odatvad. (Teataja, 11.02.1933)

Sarnaselt ka 1934. aastal (Kaja, 10.02.34):

Rohkesti oli müügil ka puuanumaid ja rautamata regesid, mille hinnaks oli 6—9 kr. 

RAKVERE KÜÜNLALAAT

9.–10. veebruar

Tsaariajal jaanuari lõpus peetud Rakvere küünlalaat kolis uue kalendri tulekul veebruari keskpaika.

1922. aasta Rakvere küünlalaat oli külma ilma ja halva tee tõttu hõre, kirjutab Postimees (20.02.22). Ära nimetatakse hobuse, nahkkauba ja riiete hinnad ning kirjutatakse:

Awinurme puunõude müüjaid oli suurelt platsis. Puuwannidest nõuti suuruse järele kuni 600 margani.

Waba Maa (13.02.22) kirjutab laadast:

Laadal paistis silma õige rohke Awinurme puutööstuse saaduste hulk. Nagu näha on materjaali kättesaadawuse tõttu puutööstud Awinurmes peale ilmasõda tublisti tõusnud. Laadal oli üle 100 koorma puunõusid ja regesid.

1923. aastal oli laat kena ilma ja hea tee tõttu rahvarikas. (Teataja, 13.02.23).

Awinurme puuriistu oli palju. Kesktnine toober maksis 400—500 m., wannid 200—800 m. suuruse järele; ämbrid 50—80 marka, sõelad 100—150 marka. Rautamata reed 600—800 mk., wokid 600—800 mk.

1924. aastal kirjutab Postimees (13.02.24), et külma ilma ja kehva tee tõttu kujunes 8. ja 9. veebruaril peetud laat väiksemaks.

Awinurme walla puunõude kaupmehed wõtsid poole laadawäljast oma kraami alla. Puuwann raudwitsadega maksis suuruse järele 250–350 m., wärwitud puutoolid 200 kuni 250 ni., taburetid 90–100 m.

1925. aastal toimus laat 10.–11. veebruaril ning head reeteed tõid kokku hulgaliselt laadalisi (Virulane, 14.02.25):

palju [oli] laadalisi ka kaugematest kodumaa nurkadest, nagu Kolgast, Awinurmest ja Iisakust ilmunud. 

Siiski täheldatakse:

Awinurme puunõude kaupmehi oli wähesel arvul laadale ilmunud, mida halva tee arvele võib panna. Puunõud püsisid enamasti endiste hindade juures. 

1927. aastal kirjutab Virulane (12.02.27), et ilusa ilma tõttu oli laadale tulnud viimase aja kohta eriliselt palju rahvast ning laadale oli toodud igasugust kaupa.

 Igasuguse puu- ja käsitöö alal wõis näha 23 koormat puunõudega kauplewat Awinurme meest; puunõude hinnad olid keskmised. Sõiduabinõudest wõis müügil näha regesid 600–2600 mk. tükk, palgikelgud 400—–800 mk. tükk, saanid 3000–5600 mk. tükk jne.

Katuse pilbastega olid laadale ilmunud 80 koormat; pilpa tuhandest nõuti 200–220 mk. Isegi mööbli-kaupmehed olid esitatud; nii wõis näha 12 koormat mitmesuguste toolidega, milledest nõuti 160—250 mk. tükk. 

1928. aastal 10. ja 11. veebruaril peetud laadal oli rahvast keskmiselt. Virumaa Teataja (11.02.28) andis ka ülevaate hindadest:

Awinurme puuriistad maksid: toobrid 3—4 kr., wannid 2—4 kr., ämbrid 90 senti—1 kr., toolid 1 kr. 80 s.—2 kr. 25 s., wokid 6—8 krooni. Wankri puuwärgid 60—65 kr., rautatud wankrid 100—120 kr., saanid 50—70 kr., rautamata reed 15—20 kr

1931. aastal kirjutatakse (Päewaleht, 12.02.31), et küünlalaat kujunes tol aastal erakordaselt suureks, ehkki kauplemine ei olnud alati just ülemääraselt elav.

Kaunis arwukas oli ka Awinurme meeste turg: puunõusid, regesid, looki ja wankreid oli toodud müügile külluses.

Märgitakse ära seegi, et ajad on rasked ja rahval just palju raha ei ole, mistõttu kasutati ka laadal reklaamvõttena lõpu- ja väljamüüke ning “alla oma hinna” müümist.

Virumaa Teatajas antakse 11. veebruaril 1932. a. ülevaade eelmisel päeval alanud küünlalaadast, kuhu kaupmehi oli suurel arvul kohale tulnud, laadalisi-ostjaid olnud ilmselt külma ilma tõttu hõredalt.

Puuriistu olid Awinurme mehed toonud suurel hulgal, hinnad keskmised. Rautamata reed maksid 7—8 kr., wannid 100—200 senti, suuremad puunõud mitmesuguste hindadega.

Waba Maa kirjutab (12.02.32) samuti, et pakase tõttu oli ostjaid mõnevõrra vähem, kui rohkearvuline kauplejaskond küünlalaadal kohata lootis. Ning esimesena mainitakse ära puuriistaturg:

Eriti rikas oli Awinurme meeste puunõude turg.

Virulases (11.02.32) lisatakse sama laada kohta, et pakase ilmaga ja rahva väikese ostujõu tõttu tulid laadale ostlema ennekõike need, kellel tõesti midagi tarvis oli:

Eriti rikas oli Avinurme meeste puunõude turg. Kogu turuplatsi parem tiib oli täidetud puunõude müüjatega. Hinnad on mitmekesised, vastavalt nõu suurusele.  Keskmisest toobrist nõuti 2 kr., wannidest 120—200 s., raampõhjaga toolist 2 kr. ja teistest 140 sn, kibud maksid 40—50 s., sõelad 1 kr. ja külimit 150—200 s., koetud korvid 1 kr. Reed raamidega maksid 7 kr , look jalakapuust 3 kr., teised 1 kr.

Rohkesti oli turul katuse pilpaid, mis maksid 1,40 s. tuhat. Püstwokk ilustustega maksis 10 kr. teisest nõuti 6 kr. Saaniraamidest nõuti 15—18 kr. ja rautatud saanidest 40—50 kr. Turg oli nendest wõrdlemisi rikkalik. Reepärast küsiti 4 kr. ja kasepuust aisapaaridest — 80 senti. Heinakorw maksis 1 kr., Awinurme mees kaebab, et wäga wisalt ostetakse puunõusid, inimesed katsuvad läbi ajada wanadega.

1933. aastal oli küünlalaata seganud sula ja vihm, mistõttu inimesi oli laadale vähe tulnud: ostjaid oli küll keskmiselt, ent kaupmeeste arvukus oli väike. Ent:

Eriti rohkelt oli laadate toodud puunõusid, regestd ja wankreid. Eesti Panga uue maja poolses otsas oligi puunõude turg. Hinnad olid odawad, sest Awinurme mehed seletasid, et tähtis on, kui mõned kroonid sularaha saawad. (Virulane, 11.02.1933.)

Kaja (15.02.33) kirjutab sama laada kohta

Maamehele püüti talisel ajal pakkuda rohkesti seakaswatusse puutuwaid tarbeasju. Awinurmik pakkus omi pangesid sea-söögiriistaks perenaisele, mis tehtud kergest “kõrwepuust” nagu liha astjadki ..

lisades:

Awinurmikuid oli rohkesti oma puunõudega, oli wõinappasid ja saunakappasid, sõelu ja astjaid, toole ja wankrirattaid – ükski asi polnud kallis.

“Ara põlga õnne, peremees, annan tööhinnaga.”

Kerge polewat küll ka metsasaamine, aga kuidas sa ikka kaupa wiid koju. Eks kaubale saadud siis lõpuks ka. Ostjaid aga ei leidnud puuteljewanker paksude rattapöidadega. Egas rattaidki palju ostetud, on ju talw, mil wajatakse regesid.

1940. aastal märgitakse rahva- ja hobusterohke laada juures ära (Virumaa Teataja, 19.02.1940):

Müügil oli rohkesti ka Awinurmest päritolewate meistrite puunõusid, kus kauplemine näis olewat kaunis elaw.

RÄPINA LAAT

10. veebruar

1923. aastal toimus Räpina laat 12. veebruaril ning Teatajas kirjutatakse (20.02.), et vaatamata külmale ilmale oli rahvast rohkesti kohale tulnud. Laadakaubana mainitakse vilja (mida oli müügil vähe), pütivõid, neljanädalasi põrsaid, hobuseid (keda oli vähe, ent need olid väga nägusad) ja lina. murruna oli kohal ka riide- ja pudukaupmehi. Ära mainitakse ka avinurmikud:

Awinurme mehed olid kaugelt tulnud oma nõuudega, mis pea kõik ära osteti.

Ka Postimees (16.02.23) märgib ära:

Puuanumaid ja wokke oli Awinurmest rohkesti ja maksid: toobrid 250 m. panged 70-80 m., wokid 1000—1100 m.

1935. aastal poeeti laat 11. veebruaril ning rohkelt oli nii rahvast kui kauplejaid (Kaja, 12.02.35). Äramärkimist leiavad lina, hobused ja ..

Rohkesti oli müügil ka Awinurme puunõusid ja Pihkwa järwe mitmesordilist kalu.

Üldsõnaliselt mainitakse puunõude ja regede rohkus ära ka 1940. aastal. (Maa Hääl, 16.02.40)

PÕLTSAMAA LAAT

11. veebruar

1937. aastal märgitakse ära avinurmikute kohalolu Põltsamaa laadal (Uudisleht, 12.02.37):

 Põltsanma laat, mis peeti 11. weebruaril, ei kujunenud just suureks. Inimesi oli keskmist wiisi. Parematest hobustest nõuti 800 ja 500 krooni. Linu peaaegu ei olnudki laadal. Ka puunõusid ja wakku Awinurmest oli wähe ja kauplemine ei edenenud suuresti. Regesid oli kaunis rohkesti, rautatud regedest nõuti 30 krooni ja rautamata 15, 10 ja 20 krooni.

TAPA KÜÜNLALAAT

12. veebruar

1924. aasta Tapa laat oli ilusa ilma tõttu rahvarikas (Postimees, 15.02.24):

Haruldaselt rohkesti oli Awinurme puunõusid, toolisid ja rautamata regesid. Keskmine toober 500 m., pesunõu 700 m., ämbrid 100 m., sõelad 125 m., wannid 200 —250 m., toolid 180 —250 m., wokid 600 —750 m., loogad 150 m., rautamata reed 1000 —1500 m., palgi-kelgud 500 m., liht-kelgud 125 —250 m., punutud korwid 150 m. 

Kaja kirjutab sama laada kohta (16.02.24):

Kümnete koormate kaupa on igasuguseid puunõusid, toolisid ja rautamata regesid. Pesunõu 650—700 marka, wannid 100 margast, ämbrid ja muud wähemad anu-mad 100 margast alates. […] Plekist pesuwann 2250 mk., piimanõud 350—600 marka.

1934. aastal peei laat 9. veebruaril ning ilusa, ehkki külma ilmaga oli rahvast rohkelt.

Rohkesti oli laadal Awinurme mehi oma puunõudega. (Võitlus, 15.02.34)

1936. aastal kirjutatakse (Uus Eesti, 10.02.36), et laupäeval peetud laat oli rahvarohke. Ära mainitakse elava kauplemisega hobuseturg, suure läbikäiguga viinakauplus ning ka see, et ..

Awinurme mehi oli wäljas arwukalt. 

Järva Teataja (10.02.36) kirjutab samast laadast ühtsaegu üldsõnalisemalt ja samas täpsustavalt:

Puunõusid arwukalt, kolmjalad maksid 3.5–5 kr., toobrid 2–2,5 kr., wannid suuruse järele 1,5–3 kr., panged 60–80 s., sõelad 40—–50 s.. ja wolid 1,5–2,25 kr. tükk. 

Ka 1939. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Järva Teataja, 20.02.39):

Rohkesti pakuti puunõusid, ostmise olles siiski loid.

TAMSALU LAAT

14. veebruar

1932. aastal toimus Tamsalu laat 15. veebruaril ja Ugala (20.02.32) kirjutab:

Waatamata külmale ilmale, laat wõrdlemisi rahvarikas. Eriti palju oli kokku toodud Awinurme puunõusid. Nõuti: toobrid 2—2.25 krooni, wannid 1,50—2 kr., pilpad 1,30 senti 1000 tk., rautamata reed 5—8 kr. Ostjaid oli wähe.

Hobustega kauplemine oli elaw, hinnad 30—200 krooni.

VILJANDI KÜÜNLALAAT / AASTALAAT

15.–16. veebruar

Viljandis peeti laata (nn lina- või vastlalaat) ka kuu keskel. Algselt oli seal rõhk linaga kauplemisel, ent hiljem märgiti, et lina kohtas seal aina vähem. Vabariigi ajal hakati endise 8-päevase saksa laada asemel pidama 8-päevast küünlalaata veebruari keskel. Rahvasuusnimetati seda ka aastalaadaks ehk “jäärmarkiks”, ehkki see olevat olnud endise aastalaada armetu vari – ent siiski piirkonna suurim talvelaat. Kuulus oli see oma hobuselaada tõttu.

Viljandi teist, nn. vastlalaata hakati samal ajal pidama aga kuu lõpus (vt allpool Viljandi vastlalaat 28. veebruaril)

1903. aastal algas vastlalaat 17. veebruaril tuuakse välja, et hobuseid oli laadal rohkesti, kuigi ostuhimulisi vähe. Põhjuseks arvatakse see, et eelmisel aastal jäid paljudel pooled heinamaad tegemata ja heinu napib, seetõttu toodi ka rohkem hobuseid müügile. Samuti lisatakse (Olewik, 25.02.03):

Ehk ilmad küll halwad, teed paljad, nii et laadalised enamaste wankritega laadale saiwab, siiski ei puudunud randlased räimedega ega awinurmlased puu nõuudega ja lätlaste tooli- ja wokikaup. Et weed sula ilmade mõjul jõgedes ja ojades suured ja kõrgele tõusiwad, siis peases wähe rahwast laadale, mispärast ta hästi wäbem oli kui muidu harililult wastla-laadad.

1914. aastal toimuski 17. veebruaril vastlalaat, kus elavam kauplemine käis hobustega.

Awinurme puunõusid oli vähe ja kallid.

1915. aasta Sakala (18.02.15) kirjutab, et vastlalaat oli suur.

Õige rohkeste oli laadal puutöösid. Walmis, rautamata regedest maksti: 4—5 rbl., rautamata saanidest 5—8 rbl., wankri ratastest, terwe jooks 5—7 rbl., kappidest kuni 20 rbl. jne. Palju oli ka Awinurne mehi puunõudega, mis lõuuapaiku juba läbimüüdud olid. Üleüldse olid puutööde hinnad hulga odamamad, kui warematel aastatel.

1923. aastal algas 8 päeva kestev küünlalaat 16. veebruaril ning rahvast oli halvale lumeteele vaatamata palju kokku tulnud (Kaja, 24.02.23).

Laadale oli ka hulk Awinurme mehi nõu-koormatega ilmunud. 

1924. aastal oli halbadele teeoludele ja tuisusele laadapäevale vaatamata rahvast rohkesti. Rohkelt oli ka kaupa (Kaja, 20.02.24):

Awinurme mehi oli puunõudega üle 20 koorma. Pesunõu 600—700 marka, wannid 200—300 marka, toobrid 250 mrk., panged 70—100 mrk., korwid 20—40 marka. 

1928. aastal mainitakse aga üldsõnaliselt (Oma Maa, 18.02.28):

Uuelturul ületab nii rahwa kui ka kraami rohkus kaugelt tawalise laada. Õieti palju on igasuguseid puutöid alates regede, wankrite ja puunõudega ja lõpetades peenemate tööde, kappide, laudadega jne. 

1929. aastal märgitakse paar päeva enne laada algust (Oma Maa, 16.02.29), et ehkki endine aastalaat aasta-aastalt kiduneb, siis sel aastal on justkui mingi pööre toimumas:

[laat] ähwardab algada õige wara, sest eila oli Lossi tänawal juba kohal Awinurme mehi oma puunõudega. Aga kas laat ka wastawalt suureks kujuneb, ei tea praegu küll ennustada. 

Sama märgitakse ära ka Sakalas (16.02.29):

Awinurme mehed puunõudega juba platsis.

Wastlalaat algab küll alles esmaspäewal, ent wäikeses mastaabis wõis laadakaupa linnas märgata juba reedel. Nimelt olid oma koormad Suurele turule toonud Awinurme mehed ning pakkusid rahwale puunõusid. Kuigi hinnad polmid just odawad, wõis siiski nõukoormate ümber märgata teatud elewust.

1931. aastal märgitakse taas (Oma Maa, 17.02.31), et iseseisvuse ajal on laat oma tähtsuse kaotanud ning ehkki see kestab ametlikult 8 päeva, siis päris aasalaat on pigem esimesel päeval:

Siiski algas “jahrmark” nüüdki teatud hooga, juba pühapäewa õhtul oli kohal igawene rodu Awinurme mehi puunõudega ja algas wäikselt kaupleminegi. Ka Suurturul olid pränikukaupmehed oma äri lahti löönud.

Lisaks pakuti laadal erinevat meelelahutust – näidati väikest röövloomade kogu ahvide, kuningmao, noorte lõvipoegade, pesukaru, känguru jt-ga. “Kõige rohkem tegid nalja ahwid, kes lahkelt wötsid waatajatelt wastu toiduaineid, nagu pähklaid jne. ja näitasid endid üldse oma temperamentsemast küljest.”

Ehkki küünlalaat oli kuulus just hobuselaada pärast, siis 1932. aastal kirjutatakse (Sakala, 17.02), et sel aastal oli hobuseid erakordselt vähe. Viga arvatakse olevat selles, et ehkki 17. veebruar oli rahvakalendris palvepäev (ehk palvekolmapäev), otsustas linnavalitsus laadaga ikkagi 16. veebruaril algust teha.

Rohkesti oli laadale siiski toodud regesid, kapisid, kummuteid, puunõustd ja muud pudukaupa. Awinurme mehed kui alatised laadalkäijad olid olnud ettewaatlikud ja paar päewa waremini telefoniteel laadapäewa kohta selgusele jõudnud, sellepärast olid nad oma puunõudega juba aegsasti kohal. 

1933. aastal mainitakse üldsõnaliselt (Pärnumaa Teataja, 21.02.33):

Lõpmatu rida kompiveki- ja pränikumüüjaid ning pudukaupmehi, siis kodukoetud riie, ilmatu palju puunõusid, plekk- ja rauakaupa, kappe, kummuteid, toole, regesid, wankreid, looki.

1934. aastal oli laadale tulnud hulganisti maarahvast ning see oli ka rekordiliselt kaubarohke. Ent (Sakala, 17.02.34):

Awinurme puunõusid oli wähem kui waremini, kuid selle eest oli, kohal 3—4 koormat wokke. Neid osteti nii mõnigi. Hinnaks oli 5—6 kr.

1935. aastal oli küünlalaat olnud rahvarikas – selgituseks ilus ilm ja hea talvetee. Oma Maa kirjutab (18.02), et eriti palju torkas laadal silma kõiksugu puukaupa: mööbel, reed, nõud, vokid, vankrid, loogad jne.

Puunõude ala oli tunduvalt laiaulatuslikum kui warem. Avinurme mehed kuuldi jäävat äriga rahule.

Kaja (19.02.35) kirjutas, et esmaspäeval alanud ja kalendri järgi 8-päevane laat on nüüdseks 1-päevaseks kokku kuivanud:

Teatawat elewust sünnitab küünlalaat aga nüüdki weel, kuna juba pühapäewal wooris linna Awinurme mehi puunõudega ja siin-seal uulitsanurkadel katsetati wäikselt hobusekauplemisega.

1938. aastal mainitakse (Päewaleht, 17.02.38) üldsõnaliselt:

Palju oli laadal ka mööblit, puunõusid ja pudukaupa.

1940. aastaks oli Viljandi küünlalaat Oma Maa sõnul (17.02.) kujunenud aasta suurimaks laadaks. Elav oli see ka tollel aastal:

Waatamata niiskele ja külmasvõitu talweilmale oli laadale tulnud palju maarahwast ja kogu hommikupoolse otsa kihas laadaplatsil käbe askeldamine ja ostu-müügitehingute tegemine, kusjuures paljude tehingute juures tulid nagu tawaliselt ka liigud. Seda wõis järeldada sellest, et keskpäewa paigu oli laadaplatsi tagaosas näha sagedast pudeli ringikäimist ja “lullworsti” päälewõtmist.

Märgitakse ära, et laadale oli toodud rohkelt hobuseid ja regesid, ka vankritest ei olnud laat lage.

Nagu taivaliselt ei puudunud seekordsel laadal ka Awinurme mehed oma puunõudega. Neid oli rohkesti ja nõude ümber käis kibe askeldamine. Hinnad püsisid endisel tasemel. Nii nõuti toobritest ja wanidest 2—5 krooni. 

PUKA LAAT

15. veebruar

1932. aastal peetud Puka laata kirjeldati rahvavaesena nii müüjate kui ostjate poolest. Põhjuseks peeti tuisust ilma ja halba teed (Järvamaa, 20.02.32).

Peamisteks müügiasjadeks olid koormate viisi laadale toodud Awinurme head meeskäsitööd: anumad, toobrid, pütid, reed, loogad, reepärad, puupanged ja leivakünad. Hinnad järgmised: anumad 40—80 senti, toobrid 125—150 senti, pütid 200—250 senti, reed 600—1000 senti, loogad 100—130 senti, reepärad 300—350 senti, punpanged 60–75 s., leivakünad 250—300 s., toolid 100—130 s., korvid 50—100 s. tükk.

AUDRU PAASTULAAT

reede enne vaslapäeva

1897. aasta Postimees (4.03.1897) kirjutab:

Audru paastulaat oli tänawu ilusa ilma tõttu hästi perekas. Awinurme mehi oli puunõuudega laadale ilmunud, kuid nende kaup ei tahtnud hästi minna. Audru ja ümberkaudused mehed walnustawad puunõuud ja wokid oma majatarwituseks enamasti kõik ise.

Lisaks mainitakse ära hobuste ja Mulgi parsnikute rohkus.

1924. aastal ülevaates (Kaja, 4.03.24) mainitakse üldsõnaliselt:

Rohkesti oli ka puunõusid, nii maksid, pangid 70—80 m., toobrid 150—200 mk., wannid 180—220 m., wõipütid 25—75 m., lihtsad toolid 240—275 m., paremad toolid 400 m., pesunõud 300—400 m., sõelad 150—180 m.

1928. aastal peeti Audru-Kivil paastulaata 17. veebruaril ning see oli võrdlemisi rahvarikas. Suurem kauplemine käis hobustega.

Muud kaupa peale mõne reepingi ja ühe koorma Avinurme puunõude laadal näha polnud. (Pärnumaa, 21.02.28)

1930. aastal märgitakse üldsõnaliselt (Pärnu Päevaleht, 3.03.30):

Rohkesti oli müügil ka puunõusid.

TARTU KÜÜNLALAAT

17. veebruar

Uue kalendri järgi hakati küünlalaata pidama 17. veebruaril ning nii nagu tsaariaegse küünlalaada puhul, oli puunõude laat selle alaline osa.

1919. aasta küünlalaat oli Postimehe (19.02.19) sõnul võrdlemisi rahvarohke. Tuuakse välja hobuste, regede, vankrirataste, kanga jm hinnad ning lisatakse:

Teised laadahinnad, nagu Awinurme puunõude ja muu laadakauba juures olid märksa kõrgemad kui sügisestel laatadel.

1922. aastal kirjutatakse (Tallinna Teataja, 21.02.22) üldsõnaliselt:

Õige palju oli müügile toodud anumaid, mis kogu puuturu ja kala turu otsa enese alla wõtsid. Alates warasest hommikust kuni õhtu hämaruseni walitses seal suur elawus ja kauplemine. Anumaid ja muud puukraami, nagu toole, pinke jne., osteti rohkesti, kuid selle peale waatamata ei jõudnud müüjad kõiki oma kraami ära müüa. Anumate eest küsiti järgmisi hindasid: toobrid 120—180 mk.. wannid 100 —170, leiwamõhed 200 m., kolmejalad 450—600, tõrred 900—1100 m., panged 30—50 m., kibud 35 m., länikud 100 —125 m., külimitud 80 —100 m., sõelad 80 —100 m. ja sarjad 250 marka. Wokid maksid 450—500 m. ja kanga teljed 4000 marka. Peale selle oli rohkesti müügil wankreid, regesid ja nende osasid. 

1925. aasta laadaülevaates kirjutatakse (Postimees, 18.02.25), et halbadele teedele vaatamata oli maainimesi laadal rohkelt. Kariloomi oli vähe, ent hobuselaat oli suur. Saluti:

Puutööstussaadustest oli muuseas Awinurme puunõusid keskmiselt müügil. Kolmjalad maksid 350—550 mrk., wannid 150—400 mrk., toobrid 200—300 mrk., panged 50—100 mrk., lihaanumad 400—1.500 mrk., sõelad 50—100 mrk., wõinapad 50—150 mrk., matid 50—150 mrk., toolid 175– 250 mrk., wokid 500—600 mrk., wankrirattad (4 tükki) 1.200—1.400 mrk., rautatud tööwankrid 8.000—11.500 mrk. ja loogad 100— 300 mrk.

Lisaks nimetatakse kangaid, nahakaupasid (kus seekord paistsid silma meesterahvaste valged säärsaapad) ning muud pudi-padi.

1926. aastal kirjutab Postimees (18.02.26), et Tartus laadaplatsi ei olegi – terve linn on laat. Igasugune kolu on välja toodud, ent ostjaid on vähe:

Aga ostjaid ei ole. Rahamaksmine laada platsil on sama haruldane asi, kui wõit õnneloosiga. 

Awinurme puunõud seisid õhtul suurtes wirnades sama puutumatult, nagu nad olid eelmisel päewal ja hommikul. “Ei saa kojusõidu rahagi”, kirusid wanad pütimeistrid.

Nii et laat on ja rahwast on, aga raha ei ole.

1927. aastal oli laat harukordselt rahva- ja kaubarikas. Maainimesi hakkas juba eelmisel õhtul linna voorima.

Puutööstuse saadused wõtsid oma alla puuturu terwena, Emajõe pahempoolse kalda ja Holm tänawa otsa, kuna muist aset olid wõtnud koguni Emajõe jääl hariliku ülekälgu kohal. Peale harilikkude Awinurme puunõude oli harukordselt rohkesti müügil wankrirattaid, rautatud ja rautamata regesid. (Postimees, 18.02.27)

1928. aastal oli küünlalaat Postimehe (18.02.28) andmetel rahvarohke, paneb linna kihama ja annab sellele sootuks teise ilme kui harilikult.

Harukordselt suur ning elaw oli hobuste ja puunõude turg. Wiimased olid oma alla wõtnud puu- ja heinaturu täielikult, pahempoolse Emajõe kalda heinaturult kuni kalaturuni ja ka Holmi tänama. Silmapaistwas rohkuses oli siin müügil wankri puuosi ja rautatud kui ka rautamata regesid, kuigi wiimaste hooaeg lõpule jõudmas. Kaubitsemine sellel turul oli elaw, sest osteti peaasjalikult wankri puuosi kewadiseks hooajaks. Ei puudunud ka regede ostjad.

Elawalt kaubeldi ka Awinurme puunõudega. 

Hindade kohta lisatakse:

kolmjalad 4—3 kr., toobrid 2,5—3 kr., wannid —4 kr., panged 85—100 senti, kibud 60—80 senti, wõinapad 60—200 senti, lihatõrred 8—16 krooni, leiwaastjad 8,5—6 krooni ja toolid 180—250 senti.

1929. aastal kirjutatakse pannakse laadaülevaate alapealkirjaks üldsõnaliselt (Postimees, 19.02.29): “Haruldaselt palju puutööstuse saadusi”.

1930. aastal kirjutatakse Postimehe ülevaates (18.02.30), et seekordne küünlalaat oli ilusa ilma ja hea lumetee tõttu kauba- ja rahvarohke ning alapealkirjana tuuakse eraldi välja see, et eriti rikkalik oli puutöösussaaduste turg.

Elawust kaubitsemises wõis näha ka puutööstussaaduste turul, kus osteti wankrirattaid, regesid ja muid talumajapidamises tarlvilikke artikleid. Rikkalik oli ka Awinurme puunõude turg. Puutööstussaaduste turul maksid kolmjalad 3—6 kr., toobrid 2—2,50 kr., wannid 1,50- —2,50 kr., panged 50—75 senti, kibud 30—60 s., lännikud 45—150 s., leitvanõud 2—4 kr., lihatünnid 300–1500 s. ja toolid 170—200 s. Rautatud talutööwankrid 85—95 kr., wedruwankrid 850—380 kr., piimaweowankrid 270—800 kr., rautamata reed 18—15 kr. ja wankrirattad 240—300 senti tükk. 

Seejärel anti ülevaade ka olukorrast kariloomade ja hobusteturul.

1931. aastal oli küünlalaat võrdlemisi suur nii rahva kui ka kauba poolest, ent Avinurme mehi oli kohal vähe (Postimees, 18.02.31). 

Silmapaistwalt suureks oli paisunud ka puutööstussaaduste turg, kuhu eriti rohkesti oli wälja pandud rautatud ja rautamata reaesid ja igasugu wankri puuosi. Viimastega kaubitsejad olid wõtnud oma alla Holmi tänawa terwes ulatuses, kuna muist oli aset wõtnud weel Emajõe jääl kahelpool jõest ülekäiku. Awinurmlasi oma puunõudega ei olnud palju, olid waid enamuses kohapealsed puunõudega kaubitsejad.

Lisatakse ka kauba hinnad:

Awinurmlaste puunõud: kolmjalad 3,50—5 kr., toobrid 2—2,75 kr., wannid 1—3.50 kr., leiwanõud 2—3 kr., lännikud 80—125 s., panged 50—75 s, kibud 40— 60 s., sõelad 40—100 s., toolid 150—250 s. jne.

1932. a. 20. veebruaril kirjutatakse ajalehes Waba Maa:

Neljapäewal, 18. weebr. peeti Tartus küünlalaata, mis oli wõrdlemisi rahwa- ja kaubarikas. Hea saanitee tõttu oli rohkesti Awinurme mehi puunõudega laadal. Samuti suureks oli paisunud hobustelaat ja kodukoetud riide turg. Waatamata rohkele rahwale, olid ostud siiski tagasihoidlikud; osteti ainult seda, mida hädapärast tarwis.

Peale kariloomade, hobuste ja põrsaste turust ülevaate andmist lisatakse:

Puunõude turul olid Awinurme mehed pisut hinda alla lasknud, mille tõttu ka ostmine oli kaunis elam. 

1933. aastal peeti laata 17. veebruaril ning Kaja veergudel (21.02.) avaldatakse laadamelust pikema ülevaate andva artikli “Kiri Tartu küünlalaadalt”. Alustuseks märgitakse, et ehkki ametlikes teadaannetes kuulutatakse laat välja ühe-päevasena, siis igivanade kommete järgi kujunevad küünlalaadad ikkagi kahepäevaseks:

Tõelist, de jure laata näitab küll teadanne, kuid de facto algab laat juba päew warem ning kannab siis potilaada nime. Maamehi tol laadal weel wäljas pole, kohal on waid igasugune tingel-itangel ning muu pisema kaubaga kaubitsejad ärimehed. Linna prouadel on kombeks tol päewal sibulaid, sigureid, kuremarju j. m. sisse osta, millist kaupa millegi pärast ei taheta laadapäewal osta. Ka kausse ostetakse sellelt laadalt rohkesti, millest nählawasti ongi tingitud potilaada nimetus.

Kuna üle pika aja olid saabunud head reeteed, ennustati, et küünlalaat tuleb seekord suurem, ent see jäi ometi ennustatust väiksemaks. Muu kauba seas saab pikemat kajastamist ka meie meheste kauplemisstiil:

Awinurme mehed olid nagu tawaliselt arwurikkalt esitatud, wõttes eneste alla kogu kinotagust maa-ala. Olgugi, et on ühenurga mehed, kuid turu peal neil läbisaamist pole. Kõlwatu wõistluse seadus leiaks siin päris head kohaldamist. Selleks üks näide. Keegi linna proua tahab toobrit osta ning hakkab ühte neist waatama.

– Proua, mis te seda waatate, näete ta ju pehkinud lauast tehtud ja oksi täis. Aga waadake, kus minu oma. sõnab naabruses asuw kaupmees. Teine mees püüab küll seletada, ei laud pole mitte pehkinud, waid puul olewat ise sarnane toim.

– Uskuge jah, uskuge jah teda, lausub jälle naaber.

– Aga kui teie oma on samasugune? küsib proua.

– No ei ole, ma niisugust ei tihka turulegi tuua. Ma annan oma toobri teile rahata, kui turult teist sarnast leiate.” Jne., jne., kuni tõesti lõpuks ostja uskuma paneb ning toobri eest oma 175 senti kätte saab.

Hindade suhtes on puunõud peaaegu endised. Kolmjalg maksis 2.50—350 s., leiwanõud 160—250 s., lihatünnid 2—7 krooni, toobrid 140—200 senti, sõelad 25—60 s., panged 50—60 s. ja wannid 50 kuni 225 senti. 

Kirjas mainitakse ära ka odavaks läinud vokihinnad, regede ja vankrirataste rohkus, lookade hea minek jm. ning ka see, et uudisartiklina on laadale toodud ka maal valmistatud suuski, mida müüdi kaupluse omast tunduvalt odavamalt – 350–400 senti paarist. Arvatakse, et suuskadest saab tulevikus võrdlemisi tähtis laadaartikkel, sest Tartus on suuskade tarvitamine tõusuteel. Ka neid võisid avinurmikud müüa.

Eesti Töö (24.02.33) kirjutab sama laada puhul vähenenud müüjate arvust, nenties:

Siiaki võrdlemisi arvukalt olid esindatud Avinurme puunõud.

1936. aastal kirjeldatakse Tartu küünlalaata kaubakehvana, ehkki käredale külmale vaatamata oli inimesi laadale palju kohale tulnud. (Postimees, 18.02.36)

Suuremaks kõigist laadaturgudest oli seekord paisunud puutöösaaduste turg.

Siia olid Kodawere rannamehed toonud paljude koormate wiist müügile rautatud ja rautamata regesid, samuti ka wankrirattaid ja wankri puuosi.[…] Ka awinurmlasi oma puunõudega oli üsna rohkesti näha ja puunõude hinnadki weidi madalamad kui eelmisel laadal. 

1940. aastal kirjutab (Postimees, 21.02.40), et seekordne laat ei kujunenud külma ilma tõttu väga elavaks.

Käredale külmale waatamata oli seekord laadal haruldaselt rohkesti puutöösaadusi, nagu awinurmlaste puunõusid, wankri puuosi ja rautatud ning rautamata regesid. Eriti rohkesti oli müügil wankrirattaid. Ostu peaelewus näis olewat wankrite ja nende üksikosade ümber, kuna regede ost-müük oli juba märksa tagasihoidlikum, kui eelmisel laadal. Kuna maainimesi oli üsna rohkesti laadale sõitnud, siis oli tegewus puutöösaaduste turul wõrdlenusi elaw. Seekord oli müügil ka suuski rohkem, kui kunagi warem. Wiimaseid on hakatud maal mitmel pool senisest suuremal määral walmistama. Suuskade hind kõikus enamasti 4—6 kr. ümber paar.

PAIDE LAAT

19. veebruar

Paide laat, mida varasemal ajal peeti 6. ja 7. veebruaril, vabariigi ajal aga 19. veebruaril, oli omal ajal üle maa kuulus ning eriti just hobustelaada poolest, kust saadud parimaid hobuseid. (Teataja, 25.02.33). Laata nimetati puhuti vastlalaadaks, kord jälle küünlalaadaks.

1911. aastal toimus laat 3. veebruaril ja Postimehes (8.02.11) mainitakse

Puuanumaid, saanisid, wankrisid, üksikuid wankrijagusid, kappisid, regesid j. m. oli rohkesti.

1931. aastalgi märgitakse, et laat oli rahvarikas ja hobuseküllane: omaniku vahetas tervelt 400 hobus. (Waba Maa, 22.02.31)

Näha oli ka Awinurme mehi puunõudega, kuid wähem kui mullusel laadal.

1933. aastal tuuaksegi välja, et küünlalaadal ongi hobustega kaubitsemine kõige suurem.

Awinurme puunõud, rautatud ja rautamata wankrid on hinnas endise ajaga wõrreldes palju langenud.

1934. aastal kirjutatakse Järwa Teatajas (23.02), et Paide vastlalaat oli eelmisest korrast hõredam ja kauplemine loium, sest tee oli vilets ja laadapäeva hommikul oli ilm räbal. Elavam oli hobuselaat.

Rohkesti oli laadal ka igasuguseid puunõusid, kuid nõudmine nende järele osutus üsna wäikeseks ning Awinurme mehed pidid suurema osa oma kaubast wiima tagasi. 

VALGA KÜÜNLALAAT

21. veebruar

1895. aastal peeti Valgas linalaata ehk nn “jaarmarki” 8. veebruaril. Avinurme mehi selle ülevaates ei nimetata, lihtsalt mainitakse:

Tänawune laat ei pakkunud midagi tähelepanemise wäärilist: Söögikraam, puunõud, plekkasjad ja willased riided seisiwad esimesel paigal; hoostest ei olnud puudust, kuid hinnad olimad kõrgel ja tööhobused üsna sandid. (Sakala, 15.02.1895)

1922. aasta laada ülevaates (Lõuna-Eesti, 22.02.22) kirjutatakse üldiselt:

Puunõusid oli rohkesti turul, kuna nendest warem suur puudus oli.

1927. aastal kirjutab Koit (26.02.1927), et küünlalaada päev osutus küll selle talve kõige külmemaks päevaks, ent rahvast oli rohkesti ja “hommikune 28-kraadine pakane tegi inimesed turul üsna erksaks”. Kaupleminegi läks küllaltki ladusalt.

Haruldaselt rohkesti oli laadale toodud puutööstusesaaduqi. Ei puudunud ka Awiuurme mehed oma puunõudega. Mllalt suur tundus ka kvdukoetud riide ja igasugu teiste kudumistööde rvälstnxrlik oleivat.

1928. aastal oli Valga küünlalaat olnud eelmistest palju elavam. “Iseäranis suur oli hobuste-, puunõude- ja riideturg.” (Päewaleht, 23.02.28):

Elawalt kaubeldi Awinurme puunõudega ja muu puutööstuse saadustega. 

1930. aastal kirjutab Päewaleht (24.02.), et küünlalaat oli “õieti rahwarikas” ja “tõi kauplemises elawust”. Mainimist leiavad hobuseturg, kariloomade turg, toiduainete turg ning kangurid villaste riietega. Samuti lisatakse:

Siia oli wäga palju müügile toodud ka rautamata regesid, tk. 10—12 kr., ja puunõusid, kus ei puudunud ka Awinurme mehed. Liig rohke pakkumise tõttu jäi hulk seda kaupa müümata, olgugi et osteti õige elawalt.

1938. aastal mainitakse aga üldsõnaliselt (Postimees, 22.02.38):

Laadal oli palju puunõusid ja regesid. […] Wokke müüdi 5–8 kr. eest. 

MUHU LAAT

21. veebruar

1926. aastal toimus Muhu-Suure Vallamaja juures laat 22. veebruaril. Meie Maa (6.03.26) kirjutab:

See oli rahvarikas. Isegi Avinurme mehi oma puunõudega olid laadal; müütasid oma kaupa soodsate hindadega.

1927. aastal mainitakse aga üldsõnaliselt (Meie Maa, 3.03.27):

Mandrilt oli mitmesuguseid puunõusid müügile toodud. 

MUSTVEE LAAT

22. veebruar

1925. aastal peeti Mustvee laata 21. ja 22. veebruaril, ent halva tee tõttu oli rahvast vähe. Avinurme mehed saavad paraku seekord ära mainitud liigse napsitamise tõttu arestimajas lõpetamise tõttu. (Kaja, 1.03.25)

1934. aasta Mustvee veebruari laadast kirjutatab Kaja (27.02.34):

22. veebruaril Mustwee alewis peetud laat kujunes õige elawaks. Laadakaupmehi oli kohale tulnud weoautodega õige rohkesti. Samuti oli maamehi omi ostu-müüke tegemas küllaldaselt. Külma ilma tõttu oli müügile toodud wähe sarwloomi. Nende hinnad olid 39—50 kr. Rohkesti oli müügil Awinurme puunõusid, samuti toole ja regesid. Kõige elawamaks kujunes hobuseturg. Seal kees äritsemine warajasest hommikust kuni hilja õhtuni. Hobuste hinnad olid alates 30 kr. kuni 150 kr. Hobuseid üle 100 kr. oli müügil siiski ainult mõned üksikud. Päeva jooksul teostati ostu-müüke üle 50.

HAGERI LAAT

23.–24. veebruar

1916. aastal tuuakse Hageli laada ülevaates välja (Tallinna Uudised, 29.02.16):

Rahwast oli palju. Osteti ja müüdi peaasjalikult hobuseid. Hinnad olid kõrged. Kariloomi oli ainult kolm, neli tükki, mis kohe ära osteti. Awinurme meded olid hea hulga puunõusid kohale loonud, mille eest nad hästi kõrget hinda nõudsid. Imelik, et meie oma mehed, kellel metsa rohkeste, sellel tööalal nii oskamatud on!?

IISAKU LAAT

23.–24. veebruar

1906. aastal kirjutab Postimees (6.03.06):

Iisaku laat, 23. ja 24. weebr. läks rahulikult mööda. Pudukauda müüjaid ja rahwast oli kaunis rohkesti kokku tulnud. Awinurme meeste puuriistu oli õige palju toodud, aga Tudulinna meeste wokkisid, regesid, kastisid, toolisid jne. wähem, kui kunagi enne. Kauplemine ei olnud elaw. Looma- ning hobuse-laata Iisakus talwel sugugi ei ole.

KULINA LAAT

24. veebruar

1895. aasta Kulina laada kohta kirjutab Eesti Postimees (11.03.1895):

Kulina laat, mis 23. ja 24. webruaril peeti, oli ostjate kui ka müüjate poolt kehw. Laadale oli ainult paar Awinurme meest puu anumatega tulnud, kuna neid ennemalt kümnete kaupa siin, kui ka teistel siitpoolsetel laatadel on olnud. Meesterahwa saapa kaupmehi oli ka kõigist tüki kaks. Kaks hobnsewarast olla laadal haledal kombel trummeldada saanud, kii neid paha teo päält kinni saadud. 

1915. aastal toimus Kulina laat 27. veebruaril . Rohkel oli hobuseid, ent kariloomi polnud nähagi.

Iseäranis palju oli Avinurme mehi oma riislakoormatega. (Uusleht, 6.03.15)

VÕÕPSU AASTALAAT

26. veebruar

1925. aastal avaldatakse Päewalehes (1.03.35) Võõpsu laada lühiülevaade:

Wõõpsu alewis peetud weebruarkuu laat kujunes “porlaadaks”. Müügiile oli toodud ohtrasti linu. Linad olid aga hinnas weelgi langenud ja seepärast wiidi linu õige palju koju tagasi. Leesikust makseti sordi järgi kuni 10 kr. 50 senti. Awinurme puunõud aga wäga odawad. Hobuste hinnad körged, kuni 400 kr.

1933. aasta laada ülevaates mainitakse üldsõnaliselt (Postimees, 1.03.33):

Eriti rikkalik oli ka puunõude turg.

1935. aastal kirjutab Wõru Teataja (4.03.35), et laat kujunes “porilaadaks”. Ära märgitakse linad, mille hind oli langenud, hobused, mille hinnad oli kõrged ning

Awinurme puunõud aga wäga odawad. 

Avinurme meeste kohalolu märgitakse ära ka 1939. aasta laadal, mis toimus 27. veebruaril. Rahvast oli keskmiselt, rohkelt oli Peipsi aarest inimesi, kes müüsid oma tööjõudu algavaks põllutöö hooajaka või pakkusid ennast taluteenijaks (Postimees, 1.03.39).

Pudukaupmehi laadal wähewõitu, arwukalt aga mitmesuguseid majapidamise tarbeid – Awinurme puunõusid, toole, looki jne. 

VILJANDI VASTLALAAT

28. veebruaril

Küünlalaada kõrval oli teiseks veebruarikuiseks laadaks Viljandis vastlalaat ehk “lihaheitelaat”, nagu seda rahva suus kutsuti.

1902. aastal mainitakse laadaülevaates üldsõnaliselt (Postimees, 25.02.02):

Tähelepanemist ärataw oli see, et puunõude hinnad, nende haruldase paljuse pärast, koguni langenud oliwad. Näituseks maksti toobri eest 45 —50 kop., kuna nende hind Mihkli-laada ajal 80 kuni 80 kop. oli.

Ka 1920. aastal kirjeldatakse puunõude turgu üldsõnaliselt (Sakala, 3.03.20):

Puunõude turul oli näha, kui kõrgel seisab hõbe-raha kurss. Nõu mille eest nõuti 16 Emk. müüti 15 kop. hõbeda eest. Puuwaat mis muidu 1700 Emk. maksis, anti ära 20 rubla hõbeda eest.

Ka 1921. aastal oli laat rahva poolest hõre, ehkki ilm oli ütlemata ilus (Kaja, 4.03.21):

Awinurme mehi puunõudega oli wähe, ning sellep. puunõude hinnad kallimad kui küünlalaadal, kus. ppuupang 75—85,. nüüd aga 95—110 mk. maksis. 

1923. aasta laadaülevaates (Kaja, 2.03.23) üldsõnaliselt:

Rohkesti oli ka puunõusid: nõuti toobrist 230—300 marka, pangest 60—75 m. ja wannist 200—300 m.

1929. aastal kirjeldatakse Sakalas (2.03.29) laata keskmisena – elevus ei küündinud kuu keskel peetud aastalaada tasemeni, ent vastlalaat ongi paratamatult eelmisest väiksem. Seetõttu puudub seal ka selline trügimine, mis aastalaada tülikaks teeb.

Tugewasti esindatud olid Awinurme puunõud. Juba päew enne laata oli toobreid, kolmjalge jne. täis terwe .”Metropoli” esine Lossi tänaw. Awinurme mehed on osawad kaupmehed ja ostjaid seetõttu just wähe ei olnudki.

Ent laadalt ei puudunud ka klaas-, savi- ja plekknõude müüjad.

1930. aastal mainitakse “hõredapoolse vastlalaada” ülevaates üldsõnaliselt (Sakala, 3.03.30):

Rohkesti oli puunõusid, mis suuremalt osalt müümata jäid. Puunõude hinnad endised.

1933. aastal kirjutatakse, et Viljandi vastlalaat olla peale küünlalaata harilikult suurim sealkandi laat, mis on juba ammusest ajast kujunenud hobuselaadaks. Nii oli ka sel korral rohkelt nii hobuseid kui ka erinevaid hobuseriistu. Oli ka erinevat puutöö kaupa: töövankreid, regesid, kappe, kummuteid ja vaate. Lisatakse:

Awinurme mehed olid oma puunõude ja toolide alla wõtnud tähelepandawa osa awarast laadaplatsist. (Sakala, 02.03.33)

Kajas (02.03.33) lisatakse:

Eriti palju oli müügil nahakaupa ja Awinurme meeste puunõusid. Wiimastest jäi suurem osa müümata.

Oma maa kirjutab samast laadast (02.03.33):

Kes jälginud olukorda suurematel laatadel, näiteks Wiljandis, see peab tunnistama, et laatade pale on kiirelt muutunud koguni teiseks, kui nad seda olid mõni aasta, tagasi. Laadad on muutumib uuesti selleks kohaks, kus pakutakse suurel määral müüa mitte üksnes loomi ja pudukaupa, waid ka igasuguseid kodukäsitöö tooteid. 

Välja tuuakse ka laadakauba kvaliteedi küsimus:

Meil on seni saanud lendsõnaks „see on laada töö”. Peetakse nagu iseendast mõistetawaks asjaks, et laatadel müüdaw kaup peab tingimata olema walmistatud wiletsalt, halwast materjalist jne. See on aga koguni wildak arusaamine. Ka meie laatadel wõib hää kauba müümisega käsitööline wõita oma kaubale kuulsuse ja kindla ostjate ringkonna. Parimaks tõenduseks siin on Awinurme meeste puunõud. Awinurme mehed walnnstawad pea eranditult head kaupa, kuigi sellest suurem osa realiseeritakse laatadel. Nende puutööde wastu on üldine usaldus. Neid ostetakse ilma kahtluseta. Tarwitab waid waadata, kas nõu suurus wastab ja kas ta muidu on sobiw. 

1935. aasa laada koha kirjutab Sakala (1.03.35), et see vaevalt laada nime vääris, kuna elavus oli vaevalt suurem kui mõnel turupäeval. Viimasel päeval kehvaks muutunud teeolude tõttu oli maarahvast laadale tulnud vähevõitu ja ka laadaplats ujus poris.

Kuna alles poolteist nädalat peeti linnas aastalaata, siis wiimasele laadale oli kaunis wähesel arwul tulnud kaugemaid laadakaupmehi. Ainult Awinurmest oli kohale toodud kuus weoauto täit puunõusid. Awinurme puunõumeistrid olid kodust teekonnale asunud hobustega, kuid Jõgewale jõudes weenduti, et halbade teeolude juures on hobustega edasipääsemine suurte koormatega raske ja sellepärast üüriti kohapäält mitu weoautot.

Meeste äri laadal ei näinud minewat kuigi hästi ja sellepärast nende meeleolu oli tusane, kuna wähese tulu juures reis seotud suurte kuludega. 

1936. aastal kirjutab Oma Maa (28.02.36) üldsõnalisemalt:

Rikkalikult oli puunõusid — nende hinnad on igal laadal enamvähem stabiilsed.

1939. aastal oli vastlalaat võrdlemisi rahvarikas, millele aitas kaasa üleöö maha sadanud lumetee. Siiski märkis Oma Maa (2.03), et reega tulid laadale julged mehed, ent need, kes ei riskeerinud, rakendasid hobuse vankri ette. Ülevaate lõpus kirjutatakse:

Mööblit ja puunõusid oli — nagu tavaliselt laatadel ikka — õige rohkesti. Avinurme mehed, meie peamised varustajad igasuguste puunõudega, kiitsid oma äri ja tähendasid, et viimasel ajal on neil jälle olnud võimalik puunõude hinda pisut alandada, olenevalt puuhindade langusest.

Sakala (03.03.39) mainib sama laada kohta üldsõnaliselt:

Nagu see kewade lähenedes tawaline, oli laadal rohkesti weel wankreid ja puunõusid.

LIHULA VASTLALAAT

esmaspäev enne vastlapäeva

1897. aastal peeti Lihula vastlalaat 24. veebruaril ning laat oli olnud “õige kogukas” – hea tee tõttu oli ka hulk lätlasi tulnud hobuseid ostma, ent saarlased olid tulemata jätnud, sest neil oli kodus ka laat (Postimees, 27.02.1897).

Wäljast tulnud kauplejad oliwad enamasti juudid. Neid oli plekitopsikestega, mütsidega, ja mis enne harwem nähtud, paar tükki walmis ülikondadega. Awinurme mehed oliwad kümmekond koormat puunõuusid toonud, millest meil põud on, sest et neid metsanappuse pärast siin pool ei tehta. Ka oli raudtelgedega wankrid ja walmis saanisid näha, mis ennemalt suuremalt jaolt puudusiwad. Laadaga oliwad kaupmehed kui ka kõrtsimehed täiesti rahul.

1898. aastal peeti laat 16. veebruaril ning Olewik (3.03.1898) kirjeldab seda keskpärasena.

Kaupmehi oli oma jagu ilmunud, aga kauplemine saduse ilma pärast wähene; ainult Muhu silgud, Awinurme puuriistad ja juutide plekikaup leitsiwad rohkeste nõudjaid. Kõige suurem tegewus ja tungimine oli, teadagi, kõrtsides. 

1900. aastal kirjutab Postimees (22.03.00):

Wastlalaadale osi ilus ilm palju rahwast tolku meelitanud. Awinurme meeste puunõuude kauplus nähti elaw olewat. Kõige rikkam osi laat sedakorda hobuste poolest. 

Edasi kirjutatakse pikemalt, kuidas taludesse teenijaid kaubeldakse ning vargustest wal.

1925. aastal mainitakse ära, et 25. veebruaril peetud Lihula laadal oli rohkesti puunõusid ning hinnad olid odavad (Kaja, 2.03.25).

JÄRVA–JAANI TURG

Lisaks laatadele leiab 1925. aastal äramärkimist (Teataja, 11.02.35), et Järva-Jaani turul on müügil Avinurme puutoolid hinnaga 1.25–2.25 kr. tükk.

1915. aasta Paldiski küünlalaada puhul märgitakse:

Baltiski küünlalaat oli tänawu üsna waene: 1 hobune, 1 koorem puunõusid, koorem peerukorwisid, ühe ree peal kodukoetud riiet, sokkisid ja willast lõnga, 1 saapa- ja 1 raamatukaupleja, mõned pudukraamiga kauplejad, soe oli laat. 

1925. aastal mainitakse taas üldsõnaliselt, et Baltiski laat oli kehv, müüdi peaasjalikult puunõusid ja vankreid. (Kaja, 19.02.25)

20. veebruaril 1917. aastal peetud Kiviloo laada ülevaates mainitakse:

Kõrges hinnas olid ka puunõud, mida ainult ühest koormast müüdi.  (Päewaleht, 24.02.17)

1923. aastal märgitakse 20. veebruaril toimunud Kose laada puhul (Teataja, 27.02.23):

Rohkesti oli pudukauba poodisid üleslöödud, kes nähtawasti kannis hästi teenisid. Samuti oli palju puunõusid ja wankreid müügile toodud, mille hinnad aga kõrged tundusid.

1924. aastal 11. veebruaril toimunud Antsla laada ülevaates kirjutatakse (Kaja, 16.02.24):

Puukraami laat keskmine. Oli toodud müügile paar koormat puunõusid, mis kõik ära osteti.

1934. aastal märgitakse 15. veebruaril peetud Petseri küünlalaada kohta (Tapa Sõnumed, 17.02.34):

Puuasjade turg: Reed kuni 15 kr., wokid 6 kr., kapid 45 kr., reeseljatoed 1,49 kr., puuloogad 50 s., sõelad 4.5—69 s., puuämbrid 89 s., puunõud 50 s. kuni 4 krooni. Eriti palju oli weimewakku, kuna Petserimaal on praegu pulmade hooaeg warstialgawa paastuaja tõttu, mil pulmi tavaliselt ei peeta. 

Mõnevõrra üllatavalt on väga vähe teateid läbi aja peetud 8-päevase Võru aastalaada kohta – ehkki avinurmikutele ei olnud ju Võru laadad tundmatud. Alles 1927. aastast leiame üldsõnaliselt puuriistu mainiva ülevaate (Postimees, 5.03.27):

Rohkesti oli laadale toodud kõiksugu puunõusid ja puut-arbeid. Suure pakkumise tõltu langesid nende hinnad ka laada lõpu poole tunduwalt.

1929. aastal kirjutab Järvamaa (12.02.29), et seekord 5. veebruaril peetud Õisu (Oisu) laat Alliku vallas ei õnnestu enam. Ilm oli väga külm (-27 kraadi), rahvast oli vähe.

Mõned laadakaupmehed maiustuste ja pudukraamiga, paar rege ja wankrit ning koorm puunõusid oli terwe laada kaup.

Jõgeva laada kohta kirjutatakse 1934. aastal (Maamees, 7.05.34):

Rohkesti oli mügil regesid, saane ja puunõusid.

Samuti 1939. aastal (Postimees, 5.02.39):

Palju oli müügile toodud ka puunõusid ja regesid. Puunõud maksid suuruse järele 1,50 kr kuni 4 kr. 

1936. aastal peetud Otepää laada ülevaates (Tartumaa Teataja, 17.02.36) kirjutatakse:

Rohkesti oli müügil puunõusid ja regesid. Toobrid maksid 3–3.50 kr., wannid 2.50–2.75 kr., panged 60–80 snt. toolid 1.50–2.25 kr. tükk, rauduta reed 8–10 kr., loogad 1.50–2 kr. ja wokid 4.50–6 krooni. 

Sarnase üldsõnalisusega on puuanumate rohkus ära mainitud ka 1938. aastal (Tartumaa Teataja, 16.02.38)

1940. aasta veebruari alguses peeti laat ka Mihklis, mis oli varasemaga võrreldes rahvavaesem. Lisatakse (Lääne Elu, 5.02.40):

Eriti palju oli laadale toodud puunõusid ja regesid.

Jaanuarikuise laadakalendri sihtkohtadega kattusid veebruaris 10 (12): Tartu, Viljandi, Rakvere, Mustvee, Põltsamaa, Paide, Valga, Võru, Petseri ja Järva-Jaani ning Jõgeva ja Elva (viimase kahe puhul polnud kummalgi kuul Avinurme meeste osalus nimeliselt välja toodud).

Sarnane oli ka seegi, et tsaari ajal oli mainimisi vähem ning Vabariigi ajal muutusid nad sagedasemaks. Ent juba tsaariajal oli veebruaris Avinurme meeste laadalkäikude mainimisi rohkem.