Avinurme Ajavakk
Avinurme meeste ülemaaline kuulsus ei tulenenud üksnes nende puutööosavusest. See kuulsus hangiti suurel määral tänu sellele, et oma oskuslikult tehtud puuriistu käidi mööda Eestit laatadel müütamas. Laatadel käimine oli Avinurme mehe elulaadi osa samavõrra kui seda oli puutöö tegemine. Uurigem, millistel laatadel võis Avinurme mehi kohata – milline oli nende laadakalender.

Igal pool, kus Eestikeel walitseb Eesti ja Liiwimaal, tuntakse Awinurme mehi. Isegi kodumaa piiridest üle Pihkwani käib nende kuulsus. Kuulsaks teeb neid nende puutöö. Iga laada pääl “Soome lahest kuni Walga – Pihkwani” on suured koormad puuanumaid Awinurme wallast ostjaid ootamas. Laatadelt rändawad toowrid, pütid, panged, sarjad jne. wõib küll ütelda – igasse mõisa ja talusse. Sellest tuleb, et Awinurme mehi nime pidi ehk kuulu järele igal pool tuntakse.

 (Postimees, nr. 102, 10. mai 1896)

Puurmanni loogad, Tudulinna wokid ja Awinurme puunõud on kaup, mis leiab minekut igal kodumaa laadal. Kõige enam on siiski lewinenud Awinurme meeste puunõud, wist küll seetõttu, et need nurmikud on oma kibusid, ämbreid ja pütte agarad lewitama. Wähesel määral awinurmlased on isegi eksportöörid, kuna mõnigi kolmjalg wõi toober on leidnud tee Lätimaale ning pajupille ja õllekannusid saadetud üle lahe Soome welledele.

(Kaja, 3. jaanuar 1934; Pärnumaa Teataja, Tartumaa Teataja ja Järve Teataja, 4. jaanuar 1934)

Laadad ja turud olid talurahva eluolus olulisel kohal. Need olid kohad, kus talupojad said oma toodangut müüa ning omakorda ise vajalikku kraami osta. Müümine–ostmine on siin küll mõnevõrra tinglikud – pikka aega ei toimetatud laatadel rahaga, vaid “valuutaks”, mille vastu kaupa vahetati, oli vili. Teadupoolest oli ka Avinurme meeste puuriistade hinnaks selline kogus vilja, mis müüdavasse nõusse mahtus ning vilja nõusse valamise oskus oli osa kauplemise kunstist.

Laatade fenomeni võtab hästi kokku üks Räpina kihelkonna ütlus: laadalt saab kõike peale ema ja isa. (ERM) Laatadel müüdi koduloomi – hobuseid, veiseid, lehmi, vasikaid, sigu, lambaid – ja kodulinde. Samuti erinevaid puu- ja tarberiistu, nagu vankrid-reed, puunõud, mööbliesemed, ent ka küttepuid jmt. Loomulikult sai laatadelt ka kõikvõimalikke tööriistu. Põllumehed müüsid piimatiooteid, teravilja, jahu, puu- ja köögivilju, lina, liha, nvilla, nahku, heina jm, rannamehed aga kala. Kohal olid nii rohumüüjad naised kui ka “külmarohu” pakkujad.

Laadal müüdi ka käsitööd alates linastest ja villastest kangastest kuni peenemate pitsideni, aga ka valmisriideid ja jalanõusid. Sealt sai ka raamatuid ja muud pudukaupa ning maiustusi. Just viimased on olnud laadamälestustes sageli eredal kohal, eriti lapsepõlvest.

Olulisel kohal olid laatadel ka erinevad lõbustused: lõõts- ja torupillimängijad ning rändpiltnikud, mustkunstnikud, maotaltsutajad ja karutantsijad, ei puudunud ka karusellid ja tsirkus. Mida suurem laat, seda rohkem kaubandust, melu ja meelelahutust seal leidus. Suuremad laadad olid 2-päevased, vahel pikemadki.

Tsirkuseelevant Tartus laadal 1930ndatel. Foto: Vulfas Šuras (ERM Fk 3019:80)

Laat Põltsamaal 1910.a. septembris. (Eesti Ajaloomuuseum, AM _ 3566 F 3771)

Ilmselt ei teagi keegi, millal täpselt hakati Eesti suuremates linnades Euroopa eeskujul nn aastalaatu (Jahrmarkt) pidama. Algselt olid nad rohkem sakste ostlemiskohaks (mistõttu mõnda laata nimetati veel hiljemgi “saksa laadaks”), aga 18. sajandi teisel poolel hakkas suurenema nende tähtsus just maarahva seas ning 19. sajandil hakati linnade kõrval aina enam korraldama laatu ka maakohtades.

19. sajandi lõpus hakkasid maal levima ka kauplused, ent need ei vähendanud laatade populaarsust – pigem vastupidi. 20. sajandi alguse laadakalendritest võib näha, et laatade arvukus kasvab jõuliselt, ent nad muutusid ka lühemaks ning meelelahutusi jäi neis vähemaks.

Enamasti müüsid laatadel oma kaupa kohalikud inimesed, ent oli ka kaupmehi, kes sõitsid kohale kaugemalt. Avinurme mehed olid ühed sellistest vandersellidest, aga ka Tudulinna vokimeistrid ja setu potimeistrid. Puhuti mainitaksegi laadaülevaadetes veel mõne piirkonna mehi, ent enamasti on just Avinurme mehed need, kelle kohalolu laada järelkajas eraldi ära mainitakse. Avinurmikud jõudsid kõikjale ning pälvisid oma suurte koormatega tähelepanu. Seejuures oli Avinurme meeste kohalolu ühel või teisel laadal nii tavapärane, et tähelepanu pälvis ka see, kui nad laadalt puudusid: nii mõnigi kord märgitakse laada järelkajas ära see, et Avinurme mehi laadal ei olnud.

Laat Võru turuplatsil 1940.aastate lõpul. (Võru Muuseum, VK F 1504:9 F)

Laadakalendreid hakati kalender-tähtraamatutes muu maarahvale vajaliku info kõrval avaldama hiljemalt 18. sajandi lõpus. Ilmselt just seetõttu, et nende tähtsus oli talurahva seas kasvama hakanud. Näiteks leiame 1803. aasta Eesti-Ma-Rahwa Kalenderis, ehk Täht-Ramatus 1803 Aasta peäle:

Neäri Kuus: 7mal ja 8mal Päwal Paltisi Linnas, on Lada, kus keiksuggust kaupa, weiksid ja hobbosib müakse. Selsammal Kuul 10mal ja 11mal Päwal, Hapsalo Linnas, nendasammoti Lada. Selsammal Kuul, seitsmel, ja kahheksamal Päwal kolmatkümmend, Rakwere Linnas, sesammasuggune Lada.

Kokku peeti sel ajal laatu kümnes kohas: Paides, Rakveres, Tartus, Võrus, Pärnus ja Viljandis kolm korda aastas (suvel, sügisel ja talvel); Antsu mõisas (Äntu?) kaks laata (veebruaris ja novembris); Põltsamaal, Hollerhowi mõisas (Pärnumaal), Müli mõisas (Kambja kihelkonnas – Oriku m.?) kord aastas.

Sadakond aastat hiljem oli laadakalender juba kordades tihedam. Näiteks 1933. aastal jaanuaris toimus juba üle 50 laada.

Laatu peeti kindlal ajal ja kohas. Enamik neist toimusid kindlatel kuupäevadel. Seejuures ei mõjutanud laadakalendrit alati ka 1918. aasta kalendrireform: nt vana kalendri järgi 7. jaanuari peetud laadad peeti sageli 7. jaanuaril ka uue kalendri järgi jne. Siiski mõned laadad muutsid ka oma kuupäeva uuele kalendrile vastavaks. Küll aga keelas kubermanguvalitsus vist milalgi 20. sajandi alguses laatade pidamise laupäeval ja pühapäeval, mistõttu laadad, mille toimumiskuupäev langes nädalavahetusele, peeti ära järgneval esmaspäeval. Ent iga-aastastes laadakalendrites trükiti ära ikkagi püsikuupäev. See keeld jäi seejuures kehtima ka Vabariigi ajal.

Mõned laadad toimusid aga kuu kindlatel nädalapäevadel. Näiteks Pärnu laat toimus 20. saj. esimestel kümnenditel jaanuari viimasel kesknädalal (kolmapäeval) ja neljapäeval.

Aja jooksul toimus laadakalendris ka muutuseid. Kui vanemal ajal peeti laatu tavaliselt sügisel (septembris ja oktoobris), talvel (jaanuar-veebruar) ja suvel (juuni-juuli), siis 20. sajandil muutusid populaarseks ka kevadlaadad (märts-aprill), seevastu suviseid laatu jäi vähemaks.

Tartu Kivisild, esiplaanil talupojad turul, ca 1880. a. Paremas alumises nurgas Avinurme meeste puuriistad. Foto: C. Schultz. (ERM Fk 543:2

Seda, kuidas ja millal Avinurme meeste vandreselli-elulaad alguse sai, ei oska enam keegi öelda. Et nad puutöö-ettevõtlusega tegelevad, seda märkis Jannau 1786. aastal ehk umbe sel ajal, kui laadad hakkasid muutuma talurahvakaubanduse keskmeks. Ent Viires kahtlustas, et avinurmikud alustasid seda äri juba oluliselt varem.

Igal juhul selleks ajaks, kui laadakalendreid trükkima hakati, olid Avinurme mehed juba kogenud laadalelled. Seega saab nende kalendrite toel mõningast aimu sellest, milline võis avinurmikute laadakalender olla.

Ent laatade arvukuse suurenemine tõstatab omakorda küsimuse, milliseid neist rohketest laatadest Avinurme mehed külastasid: millal ja millistes kodumaa kohtades neid kohata võis?

Sellele aitavad natuke täpsemat vastust anda ajalehtedes ilmunud laatade järelkajad, mis vähemalt 19. sajandi lõpust hakkavad Avinurme mehi küllaltki regulaarselt ära mainima.

Need on enamasti lühikesed nupukesed, mis toimunud laata ülevaatlikult kirjeldavad. Tüüpiliselt on ära mainitud ilmaolud, rahvarohkus (või vähesus) ja olukord erinevatel “teemalaatadel” (reeglina leiab äramärkimist hobuselaat, aga puhuti ka looma-, todu-, jm laadad).

Loomulikult ei saa sel viisil täielikku ülevaadet, sest leheveergudele ei jõudnud kaugeltki kõikide laatade ülevaated ning ka need, mis ilmusid, ei maini ilmtingimata olukorda puuriistaturul. Ent siiski pakuvad nad kaunis rikkalikku ja huvitavat teavet Avinurme meeste reisisidest.

Alljärgnevalt asumegi laadakalendrite ja ajaleheülevaadete toel igakuiselt tutvustama, milline võis välja näha avinurmikute laadakalender. Alustuseks vaatame teatud intervalliga, milliseid laatu perioodil 1803–1940 sel kuul kalendrites välja kuulutati. Olgu ka lisatud, et see nimekiri ei ole ilmselt täpne, sest aja jooksul kasvas ka eri kirjastajate poolt avaldatud kalendrite arv, milles esitatud laadakalendrites on erinevusi – ilmselt sõltuvat info allikast. Mõni kalender isegi reklaamis ennast sõnumiga, et nende kaante vahelt võib õiged laadaajad leida.

JAANUAR EHK NÄÄRIKUU

Kui 1798. aasta kalendris jagatakse talurahvale juhiseid igakuiselt tegemist vajavate toimingute kohta, alustatakse jaanuarikuud manitsusega, et talupoeg tooks omale soola, rauda, heeringat ja muud majapidamises tarvilikku, kui ta mõisakoormaga linna läheb. (Eesti-Ma Rahwa Kalender, ehk Täht-Ramat 1798 aasta peäle) Ent 100 aastat hiljem ei olnud jaanuar kõige olulisem laadakuu ei Avinurme meeste jaoks ega ka üldiselt – kui võrralda jaanuarikuiste laatade arvukust ja tähtsuse teiste kuudega. Pigem oli see omamoodi algava aasta soojenduseks. Alustuseks väike ülevaatlik võrdlustabel jaanuarikuistest laatadest 1803–1940. aastani.

Jaanuarikuiste laatade võrdlus. Värviliselt on markeeritud laadad, kust on teateid Avinurme meeste osalusest: hallina on markeeritud laadad, kust on teateid puunõude müümisest. Tabeli lihtsustamiseks sai mõned laadad ühte ritta pandud, ehkki kuupäevad aja jooksul pisut muutusid – sel juhul nime järel tolle aasta kuupäev.

Seega võib täheldada ühelt poolt laatade arvukuse suurt kasvu, eelkõige Vabariigi ajal. Mitmed jaanuarikuised laadad toimusid (suhteliselt) järjepidevalt – nt Tartus, Orgital, Võrus, Koluveres, Rakveres. Ent näha on ka seda, et iseseisvumise järel toimusid laadakalendris märgatavad muudatused – mitmeid laatu enam ei korraldatud või nende kuupäev muutus ning rohkelt tuli kalendrisse ka uusi laatu.

Avinurme meeste kohalolust on nimelisi teateid 13 laadalt ja lisaks Tallinna ja Väike-Maarja turgudelt.

Lisaks leiab teateid veel 12 (13) laada kohta, kus tuuakse välja puunõude rohkus. Ei saa kindlalt väita, et alati on tegemist Avinurme kaubaga, ent tõenäosus selleks on suur.

Uurime neid teateid allpool lähemalt.


PETSERI LAAT

1. jaanuar ja 15. jaanuar

Ehkki 1925. aasta Petseri laadast ülevaadet andes Avinurme mehi otsesõnu ei mainita, siis võib kahtlustada, et jutt käib ometi nende toodangust. Postimehes (7.01) kirjutatakse, et laat oli nii rahva kui ka laadakraami poolest rikkalik.

Peale selle oli laadal rohkesti regesid ja puuanumaid ning mitmesugust pudukaupa.

Sama täheldatakse 1926. aasta 15. jaanuaril toimunud laada kohta (Postimees, 17.01)


TARTU (UUS)AASTALAAT

3-nädalane, algas 7. jaanuaril, hiljem 1–2-päevane laat 8. või 9. jaanuaril

Tartu saksa laat ehk aastalaat – jäärmark – näärilaat oli üks Lõuna- ja Kesk-Eesti kuulsamaid ja Eesti suuremaid laatasid, mis avati peale kolmekuningapäeva ja kestis kolm nädalat. Tuntud oli see ka selle poolest, et laata väisasid kaumehed välismaalt: Saksamaalt, Venemaalt, Lätist, Soomest jm. Näiteks 1861. aastast on teateid 91 välismaise kaupmehe osalusest, kes tõid laadale 764 000 rubla väärtuses kaupa.

Laat võttis enda alla Raekoja ja Barklay platsi, Emajõe mõlemad kaldad koos ümbritsevate tänavatega.

Päewalehes (27.06.24) meenutatakse:

Jõeäärne turuplats oli selleks koguni wäikegi, et kõiki wäliseid ärisid oma ajutiste laudadest üleslöödud ja purjeriidega kaetud “putkadega” ära mahutada. Lisaks wõeti kohaliste äride ruumid ja teinekord ka suuremad elukorterid majade alumistel kordadel. Elu ja liikumine muutus wanas magusas Tartus iga aasta selle kolme nädala ajal kümnekordseks. 

Aastalaata oodati pikkisilmi

Postimehes (18.03.1916) kirjutatakse:

“Saksa laada” ajal oli terwel Tartu linnal selgelt nähtavalt teine kuju ja tuju kui muul ajal; laada algust ja lõppu kuulutati nagu mõnda pidulikku sündmust kellade helistamisega. 

“Saksa laada” nime kandiski laat seetõttu, et vanemal ajal oli see olnud peamiselt mõisnike-sakste ostlemiskohaks, kel oli kombeks aastalaadalt võimalusel terveks aastaks vajaminev kaup korraga soetada. Ent maarahva ostujõu kasvades hakkasid ka nemad laadal rohkem tooni andma. Toona oli laadalt võimalik saada kaupa, nt valmisriideid, mida muul ajal saada ei olnudki.

Samuti lisatakse:

Kõik wälja panekud ja müüjad olid wäljast, kaugematest Wene linnadest. Polnud weel oma tööstust ega ka “oma maa” kaupasid. “Oma maa” oli esitatud ainult pränikute- ja kompwekimüüjate isikutes. Awinurme toobrid, lännikud ja sõelad ei tulnud arwesse, sest need olid esitatud ka mihkli-, märdi- ja jaanilaatadel. Ajajooksul, kui kaswas oma maa tööstus, oma maa kaubandus ja rahwusline enesetunne, muutus pilt. Awinurme mees oma puunõudega jäi endiseks, niihästi kwaliteedis kui ka kwantiteedis, wõõra linna kaupmees tuli ikka harwem ja harwem, kuid sellewastu kaswas pränikumüüjate arw ja wiimastel aegadel pole Tartu kuulus „jäärmark” enam muud midagi, kui ainus pränikulaat ja mõni harw turu pudukaupmees asetab oma putka kah sammu paar eemale ja seab ta ühte ritta pränikumeestega. (Päewaleht, 27.06.24)

Aastalaatade kõrgajaks oli 19. sajandi teisel poolel. Ehkki 20. sajandi alguses hakkas see oma hiilgust kaotama ning Vabariigi ajal muutus lühemaks ja väiksemaks, jäi see endiselt oluliseks kauplemise kohaks.

1926. aastal märgitakse Postimehes (09.01), et endise aastalaada (ehk jaarmarki) asemel peeti nüüd 8.–9. jaanuaril uut laata ning kuna laat oli sellisel kujul uudne ja paljudele veel teadmata, oli kaupa seal võrratult vähe ning ostjaid veel vähem. Äramärkimist leiab seegi:

Wäike oli ka Awinurme puunõude walik ja hinnad kõrgemad kui sügisel. Kolmjalad maksid 360—600 m., toobrid 220—300 m., wannid 200—250 m., pangid 70—85 m., kibud 50— 65 m., toolid 200—250 m., loogad 100—500 m., rautamata reed 1000—1700 m., rautatud tööwankrid 11.500 —12.000 m. ja sama kallid ka rautatud ja wärwitud saanid; wokid 700—850 mrk. 

Sama laada kohta kirjutatakse ka Kajas (10.01), et uus laat oli inimeste poolest väike, kuna maainimesed ei teadnud veel sellest.

Awinurme mehi oli ka oma puunõudega wähe laadale ilmunud, kuid neilgi puudusid ostjad.

1928. aastal oli uusaasta laat rahva poolest võrdlemisi suur, hobuselaat oli silmatorkavalt suur, aga muus osas laat kaubarohkuselt endisaegse aastalaadaga ei võistelnud.

Puutööstussaaduste turul oli eriti silmapaistwas rohkuses rautamata regesid, kuna awinurmlaste puunõude turg wäike oli. Rautamata reed maksid 14-—25, rautatud 28—85 krooni, kolmjalad 4—6 krooni jne.

1930. aastal märgitakse (Päevaleht, 10.01), et laat oli küll jõululaadast väiksem, sest teeolud olid öösel sadanud vihka tõttu kehvad.

Puutöösaadusi, eriti Awinurme puuanumaid on wähe. 

1932. aasta laada ülevaade kannab pealkirja “Wähe müüjaid, weel wähem ostjaid” (Postimees, 9.01). Põhjusena tuuakse suur sula, vihmane ja tormine ilm.

Awinurmest oli mõned üksikud koormad puunõusid, kuna rautamata regesid, mis olid asetatud Holmi tänawale, siiski üsna rohkesti müügil oli. 

Kajas (20.01.32) kirjutatakse sama laada kohta:

Puusaadusi polnud ka kuigi palju Awinurmest tulnud. Siin maksid lihatünnid 4—7 krooni, kolmjalad 2,59—4.50 kr., leiwanõud 2—3 kr., toobrid 1.50—2.50 kr., sõelad 30—75 senti, kibud 35—50 st., panged 40—50 senti ja toolid 1.25—2.50 kr. tükk.

Alles 1933. aasta Päevalehes (11.01.1933) leiame Tartu uusaastalaada ülevaate, kus kirjutatakse, et selle aasta esimesel laadal oli rahvast vähem kui jõululaadal, ehkki rohkem kui eelmisel aastal. Lisatakse:

Awinurme puunõusid oli wähe. Rohkesti aga rautamata regesid. mis lumetee tuleku tõttu osutus hooajakaubaks.

1938. aastal märgitakse Postimehes (11.01.38), et laadalt osavõtt oli õige tagasihoidlik, loomade laat oli väike ning varasemast hõredamad oli ka südalinna vabriku- ja käsitöösaaduste turud – ilmselt sula ilma tõttu kehvade teeolude tõttu. Ent oli ka erandeid:

Sellewastu oli aga puutöösaaduste turg, eriti see osa, kus müüdi regesid, suurem kui see oli jõululaadal. Siia olid Kärkna, Ranna ja Awinurme mehed toonud üsna rohkesti rautatud ja rautamata regesid müügile, kuna puunõusid ei olnud palju. Torma kandist oli müügile toodud ka suuski. Wiimaste järele näis nõudmine olewat elaw ja makseti nende paarist 6 —7 kr. Rautatud reed maksid 28—33 kr., ühes arwatud saarejalastega reed. Rautamatult maksid kasereed 15—18 kr. ja saarepuust reed 18 —21 kr. Puunõudest maksid kolmjalad 4,5 —7 kr., wannid 1—4 kr, toobrid 2,5 —4 kr., leiwanõud 3.5 —5 kr., lihatõrred 8—20 kr., panged 1—1,20 kr. jne. Wokke oli müügil ainult üks koorem ja makseti wokkidest kuni 6,5 kr.

1939. aasta laadale avaldas mõju külm ilm (Postimees, 11.01.39):

Wähem kui eelmisel laadal oli awinurmlasi puu nõudega kaubitsemas. Kolmjalad maksid 4—6 kr., wannid 1,5—4 kr., toobrid 2.5—3,5 kr. jne. Wokke oli näha ainult ühel reel ja kõikus nende hind 6—7 kr. ümber. Tormast oli müügile toodud ka suuski ja nõuti nendest 5—6 kr. Muidu olid müügile toodud laadakauba hinnad enam-wähem samad, mis jõululaadal.

Turg Tartu raekoja platsil. Mõnel andmel on pildil Tartu aastalaat 1869. Foto: C. Schulz (Eesti Ajaloomuuseum SA, AM _ 13741:264 F 17549)

ORGITA LAAT

7. jaanuar

1914. aastal talvist Orgita laadast ülevaadet andes mainitakse Päewalehes (13.01) konkreetselt Avinurme mehi nimetamata:

Kodusest käsitööst oli regesid rohkeste, küll kaunis näotuma wäljanägemisega, jalased juuritud kaskedest, regede pead madalad; hinnad on nüüd endisest palju kõrgemad, kuni 5 rbl. tükist. Ka Waiatu meeste mitukümmend wankerit osteti kõik 32–35 rbl. hinnaga ära. Regede kõwal näisiwad wankrid oma plaani poolest kaunis ilusad wälja. Niisama rohkeste oli igasuguseid puunõusid kaunis kallite hindadega. Nendest jäi palju üle.v


VÕRU LAAT

7.–8. jaanuar

1924. aasta Postimehes (9.01) kirjutatakse külmale ilmale vaatamata rahvarohkest Võru kolmekuningapäeva laadast ülevaadet andes anonüümselt:

Puunõudest oli laadale palju wokke toodud, samuti ka puuanumaid. Wokkidest nõuti 800—1000 m. tükk, kolmjalgadest 300—450 marka, pangedest 50—60 m., mõhkedeit 350—450 nn, kibudest 30—50 m., sarjadest 300—500 nn. sõeladest 100—150 m., toolidest 200—275 nn, wannidest 200—300 nn, kappidest 4000—5000 nn, woodidest 1000 m. ja hööwelpingist 2000—-4000 m. Nagu eelmisel laadul, nõnda oli ka nüüd palju regesid toodud. Poolwalmis reed maksid 500—700 . ja walmis rautamata reed 1000 —1200 m.

Samamoodi öeldakse nimesid nimetamata 1925. aastal Kajas (11.01), et puunõusid oli laadal rohkelt, ehkki muidu oli laat rahvaarvult ja kauba rohkuselt kehvapoolne.

Võru Teatajas kirjutatakse 1926. aasta laada kohta, et palju oli nii rahvast kui ka kaupa. Loomadest oli rohkelt hobuseid

Rikkalik oli puunõude turg, kus peaasjalikult Awinurme mehed oma toodanguga esinesid. Nii maksid korwid 60—150 margani, toobrid 325 —375 mk., panged 80—100 mk., tuulamise sarjad 800 m., linaseemne sarjad 400 mk. Toolid maksid 200 mk. tükk. Rohkesti oli müügil ka regesid, milledest 1000—1200 mk. nõuti. Saanist nõuti 3500 marka, sõiduwankrist 26.000 mk., tööwankrist 9000 marka, ratta komplektist 1500 mk., wankri puuwärgist 800 mk., lookadest 50—150 marka.

Muidugi ei maksa arvata, et kõik need olid Avinurme kaup, sest regede, saanide ja vankrite meistreid oli mujalgi ning sageli mujalt pärit meistreid Avinurme meeste kõrval eraldi ei nimetata.

Seejuures lisatakse ajalehes ka seda, et plekk piimapanged maksid 150 mk. ja väiksemad küülerid 300 mk. tükk.

20. sajandi alguses saab alguse ka plekkanumate pealetulek ning vast 10 aastat hiljem, 1934. aastal täheldatakse (Postimees, 4.12):

Awinurme mees aga popsutab jaamaesisel piipu ja waatab wargsi metsa poole. Puuanumate walmistamisega pole enam suuremat tegu, plekkämber ja lüpsik on puuwitsiku löönud wälja. Suuremaid nõusid, nagu kolmjolgu, toobreid ja wanne läheb ikka weel, aga paljut neist saab. Põlised puunõude walmistajad on ameti jätnud täiesti ja Awinurme meeste puurnõukoormate read laatadel on jäänud poole wähemaks.

1938. aastal kirjutab Elu (7.01.38) samal päeval toimunud laada ülevaates:

Wokkidest ja regedest mööda, siis algawad Awinurme mehed. Nad on oma pikka reisi juba nädalaid tagasi alanud ja ikka ühest laadast teise rännanud. Kaewawad, et teenistus on imepisike — talwel tulewad weel juurde öömaja ja hobusetoit, kuna suwisel ajal nendest kuludest saab mööda hiilida. Kuid elama peab millestki ja nii ei jäta ka awinurmlased oma elupõlist ametit. 

Avinurme meeste konkurent – nõukaupmehe lett laadal u. 1930. aastal. (Tallinna Linnamuuseum, TLM F 10000:380)

ELVA LAAT

10. jaanuar

1935. aastal 11. jaanuaril peetud Elva laada puhul täheldatakse, et nii nagu teistel viimasel ajal toimunud laatadel, oli ka Elvas pakase tõttu laat väikene. Muu seas mainitakse nimesid nimetamata (Tartumaa Teataja, 11.01):

Rohkesti oli laadal puuanumaid ja regesid.

Samuti kirjutatakse 1936., 1937., 1938. ja 1940. aasta näärilaatade kohta, et puuanumaid ja regesid oli rohkesti. (Tartumaa Teataja, 13.01.1936; Uudisleht, 14.01.1937; Tartumaa Teataja, 12.01.1938; Tartumaa Teataja, 11.01.1940):


SUURE-JAANI LAAT

10. jaanuar

Suure-Jaani laada puhul mainitakse 1926. aastal üldsõnaliselt (Postimees, 16.01):

Iseäranis rohkesti oli puunõusid laadale toodud.

Puunõude ja regede rohkust märgitakse ka 1938. aastal, lisades, et esimesed olid kallivõitu (Uus Eesti, 13.01).


KOERU LAAT

12. jaanuar

Koeru laada puhul märgitakse 1934. aastal napilt ja üldsõnaliselt (Kaja, 16.01):

Rohkelt oli laadal kalu ja puunõusid.


PÕLTSAMAA LAAT

14. jaanuar

1932. aastal kirjutab Oma Maa (19.01):

14. jaan. peeti Põltsamaa laata. Hää ilma ja tee tõttu oli tulnud maainimest kui ka kaupmehi laadale palju, eriti Awinurme mehi oma puusaadustega. 

Wana Maa (17.01) kirjutab sama laada kohta:

Laat kujunes Põltsamaa kohta harilkordselt elawaks, oli müügile toodud rohkesti igasugust kaupa, eriti palju puunõusid, toole, regesid jne. 

1935. aasta ülevaates kirjuatatakse nimesid nimetamata (Oma Maa, 16.01):

Puuanumaid oli seninähtamatul arvul ja ka regedest polnud puudu.


JÕGEVA LAAT

15. jaanuar

Jõgeva laada osas märgitakse 1940. aastal, et külma ilma tõttu jäi küll laat väikeseks, aga (Tartumaa Teataja, 17.1940):

Puuanumaid ja regesid osteti elavalt.


LAEKVERE LAAT

15.–16. jaanuar

1934. aasta Postimehes (24.01) kirjutatakse, et Laekvere laadal oli kaupmehi hõredalt, aga laadarahvast keskmiselt.

Awinurme kodukäsitöö toobrite, wokkide, regede jne. näol oli rohkesti esitatud.


MUSTVEE LAAT

17. jaanuar

Mustvee jaanuarilaat toimus 1937. aastal esmaspäeval, 18. jaanuaril ning olla olnud rahva poolest keskmine, ent külma ja tuulise ilmaga. Lisaks hobuste kõrgele hinnale mainitakse ära (Tartumaa Teataja, 22.01):

Awinurme puunõusid osteti jällemüüjate poolt kokku kaugemate laatade jaoks, nagu see sünnib wähemal määral igal laadal.

Uudisleht (22.01) kirjutab sama laada kohta nimesid mainimata:

Laadale oli toodud ka hulk puuanumaid, nendest nõuti wäga kõrget hinda: toobrid 2,5 kr. Metsasaaduste hinnad on kõrged, sellepärast on ka anumad kallid. Muuseas naljatab rahwas, et järgmisel aastal saab osta puid waid kaaluga. Mustwee laata külastas ka kuulus wokitreial. Wokkidest makseti 4—6 krooni tükk.

Mustvee turg 1930. aastatel. (Eesti Entsüklopeedia, entsyklopeedia.ee)

KOLUVERE LAAT

17. jaanuar

1909. aastal märgitakse Koluvere laada puhul (kus inimesi oli rohkelt, loomi vähevõitu ja hinnad keskmised) (Päewaleht, 23.01):

Õige rohkeste oli kaubal puunõusid, loomanahku jne. Muhu mehed, oliwad silkudega. 


MUSTLA LAAT

17. jaanuar

1934. aastal kirjutab Kaja (20.01):

Peale muu oli rohkesti müügil puunõusid, pudukaupa jne.


JÄRVA-JAANI LAAT

20. jaanuar

Ka Järva-Jaani on üks neist laatadest, mille ülevaadetes otse Avinurme mehi ei nimatata. Ent 1932. aastal kirjutatakse (Järvamaa, 28.01), et ehkki sulla lõhkus reeteed ja rahvast oli vähe, siis:

Wäga palju oli regesid, puunõusid ja toole. Toole sai osta isegi 75 senti tükk. 


MEHIKOORMA LAAT

21./17. jaanuaril

1909. aastal peeti Mehikoorma laat 8. jaanuaril ning see oli “õige rahwarohke”.

Linu oli wähw müügile toodud; leisik maksis 2—3 rubla. Kaubeldi hobustega, saabastega, plekk anumitega, riidega, kompwekkidega jne. Awinurme puuriistad läksiwad pea terwelt tagasi. Juutisid ja mustlasi on siin laatadel palju. Küllap neil lõikust on. Kõigeparemat äri tegiwad Mehikoorma wiina ja õlle kõrts. 

1923. aasta peeti Mehikoorma laata esmaspäeval, 23. jaanuaril. Kajas kirjutatakse (01.02), et laadal oli sel aastal, nagu varasemaltki, rohkelt linu. Ka hobuseid oli palju ning kui tavaliselt peeti hobuselaata järvel, siis sel aastal hoopis pritsumaja ees – kuna arvatavasti kardeti, et mõni sõidab õhtuvidevikus hobusega üle järve “kommuunamaale”. Aga kuulu järgi oli ikkagi kahe hobusega üle järve sõidetud. Samuti täheldatakse:

Awinurme puunõusid oli rohkesti toodud ja need osteti peaaegu kõik ära.

1931. aastal kirjutatakse Kajas (29.01), et seni on Mehikoorma laata peetud talve kõige tähtsamaks linalaadaks, ent sel aastal oli linu varasemast vähem. Lisaks mainitakse anonüümselt:

Puuanumaid oli tublisti. 2 krooni eest wõis saada hea toobri.


KURESSAARE LAAT

20. jaanuar

1938. aasta Meie Maa (21.01) kirjutab Kuressaare laadast ülevaadet tehes üldiselt:

Peale muu hariliku turukauba oli müügil rohkesti meeskäsitöid, regesid, saane, toole, puunõusid jne.


VERIORA LAAT

22. jaanuar

Veriora laada puhul kirjutatakse 1940. aastal nimesid nimetamata (Järva Teatajai, 24.01):

Ka puuanumaid oli laadale rohkelt toodud, samuti regesid, millised leidsid elawat ostmist. Toobrid maksid 8,50—4 krooni, kolmjalad 4,50 —5 krooni, rautamata reed 20—22 krooni tükk.


TÜRI LAAT

22. jaanuar

1932. aastal kirjutatakse puunõude rohkusest Türi laadal Avinurmet nimetamata (Järva Teataja, 26.01) kirjjutab:

 Palju oli müügil puunõusid ja toole. 

1926. aastal saavad aga ka Avinurme mehed ära nimetatud. Sula ilma tõttu perekaks kujunenud laadal oli ka laadakaupheni arvukalt (Teataja, 24.01.36):

Eriti rohkesti oli awinurmikuid puuanumatega.

1940. aastal kirjutatakse (Järva Teataja, 24.01):

Rohkesti oli müügil regesid, looke, puuanumaid, reejalaseid, kuna muud kaupa oli vähe.


VALGA LAAT

23. jaanuar

1924. aastal antakse Postimehes (16.01) Valga laadast ülevaate, kus mainitakse üksnes üldsõnaliselt, et rohkesti oli nii puunõusid kui ka rautamata regesid.

Ka 1930. aasta näärilaada ülevaates mainitakse nimesid nimetamata (Lõuna-Eesti, 25.10):

Ka oli müügil palju puuanumaid ja regesid. Nõudmine nende järele oli wähesewõitu. Kolmjalgadest nõuti üksikult 5—6 kr, leiwanõudest 3,5—4 kr., toobritest 3—3,5 kr, sõeltest 1.23 kr., wannidest 2 , 5—3 kr, toolidest 1,8—2 kr. ja ilma korwideta regedest üksikult 9—10 kr. ja korwidega regedest 18–19 kr.

Ka 1933. aastal öeldakse üldsõnaliselt, et puunõusid oli laadal rohkelt (Lõuna-Eesti, 24.01).

1935. aastal mainitakse samuti üldsõnaliselt puunõude ning rautamata ja rautatud regede rohkust. (Päewaleht, 24.01).

Samuti 1936. aastal jääb ülevaade kaupmeeste osas anonüümseks (Lõuna-Eesti, 24.01):

Suurel arwul oli müügile toodud igasugust käsitöökaupa, nagu regesid, looke, puuanumaid, korwe jne. 

1938. aastal 24. jaanuaril, esmaspäeval peetud Valga laadast kirjutav Lõuna Eesti nupuke kannab pealkirja “Väike laat” ning lõppeb nendinguga:

Laadal puudusid Awinurme mehed oma puunõudega.

Ka järgmise, 1939. aasta laadaülevaates (Postimees, 25.01) kirjutatakse, et laat oli väheldane. Põhjusena tuuakse reeteede puudumist, mistõttu tuli libedal teel vankritega kolistada. Taas märgitakse:

Puudusid isegi Avinurme puunõude kaupmehed.

Avinurme meeste talvistest laadasõitudest pilte ei ole, ent mõnetist ettekuutust nende ühisest laadateekonnast annab foto talvisest piiritusevedost Kuusiku riigimõisas. (Eesti Põllumajandusmuuseum, EPM FP 171:119)


HAAPSALU LAAT

23. jaanuar

1923. aastal peetud Haapsalu laada kohta kirjutatakse ajalehes Kaja (25.01.1924), et ilus ilm ja hea lumetee oli palju rahvast kohale toonud. Põllusaadustest oli enim müügile toodud linu, loomadest oli enim hobuseid, ehkki häid isendeid leidus vähe. Keskmise hobuse hind kõikus 20–28 tuhande marga vahel. Ning lõpetuseks märgitakse:

Awinurme mehed olid suure hulga puust anumaid müügile toonud.

1926. aasta laada puhul märgitakse nimesid nimetamata (Kaja, 27.01):

Iseäranis rohkesti oli ka puuanumaid.

1938. aastal kirjutatakse Hiiumaa Teatajas ja Lääne Elus (25.01), et sel korral esmaspäeval, 24. jaanuaril peetud laat oli maarahva poolest rohkearvuline, aga kaupmehi oli vähevõitu. Seda taas halbade teeolude tõttu, ent nüüd oli probleemiks saanud see, et Tallinna ja Pärnu ärimehed, kes Haapsalus autodega käivad, ei julgenud nendega teele tulla. Ent:

Avinurme mehed esitasid rikkalikus valikus puunõusid.


PAIDE LAAT

24. jaanuar

1932. aastal peeti Paide näärilaat 25. jaanuaril – sest nädalavahetusel ei tohtinud ju laatasid pidada. Ajalehes Järvamaa (28.01.1932) nenditakse, et sula ilma tõttu oli laadal rahvast keskmiselt (lume puudumise tõttu oli mõni laadaline isegi vankriga kohale sõitnud), mistõttu laada tegevus oli tagasihoidlik. Lisatakse:

Ka pudukaupmeeste read olid hõredamad, kui tavaliselt. Wist mõjus takistawalt nende tulekule halb tee, mis ei wõimaldanud autoga pikemat sõitu ette wõtta. Raudteesõit aga läheb kalliks. Awinurme mehed aga olid omade puunõudega kohal. Muidu läks laat waikselt. 


VILJANDI KÜÜNLALAAT

jaanuari II pooles

1897. aastal kirjutatakse Postimehes, et ehkki nn “paruni-laata”, mida peetakse nädal enne aastalaata, kalendrist ei leia, oli see väga elav:

Isegi Awinurme mehed oliwad oma puunõuudega ilmunud.

1900. aasta 3. veebruari Postimehes kirjutatakse, et “paruni-laat” oli taas kaunis suur, aga ostjaid oli vähe ning

Awinurme mehed oma puunõudega puudusiwad täiesti.


KEILA LAAT

28. jaanuar

1931. aastal avaldatakse ajalehes Kaja (31.01) “Kapernauma uste ees. Laadaweste Keilast”, ülevaade Keila laadamelust: laadalised, pudukaupmehed, müügimeestest mustlased, saia- ja suslanaised, mõned kauplevad, teised noolivad kõrtsist elutikla, ühed nutavad petukauba pärast, teised lõõbivad. Igaühele midagi. Ning loomulikult tuleb juttu ka siinsetest laadalelledest:

Awinurme mehed on oma walgete nõude alla wõtnud laadaplatsi kõrgema künka „Kapernauma” wastas. Nii nimetatakse Keila kõrtsi. Warem on seda hüütud „Wirooniaks”. Wiroonlased lugenud seda omale teotuseks ja wiinud kõrtsi sildi ära. Nüüd minnakse Keilas Kapernaumasse. Puunõude ostjaid on wäga wähe. Keegi ostab kaks kilost wõipütti, makstes 56 senti tükist. Enne kui raha ära õiendab, nuriseb, et miks püti põhja pole kirjasid lõigatud. Mõnedel olla wõipüti põhjas kohe ilusad kirjad lõigatud. Lööd turul wõi pütist wälja, kohe kirjad peal. Linnainimetel rõõmsam meel ja „soad” kohe 5—10 senti rohkem.


LULLIKATKU LAAT

28. jaanuar

1934. aastal kirjutatakse Maamehes (3.02):

Lullikatku laat oli halwa tee tõttu hõre. Rohkesti oli kalakaupmehi ja Awinurme puuanumate müüjaid, hinnad neil asjadel olid siiski kõrged. 

Lõpus lisatakse, et “laat lõppes, nagu see Lullikatkul harilik, taplemisega”.

Rautatud regi Änniksaare külas. Foto: Gustav Ränk, 1939. (ERM Fk 836:4)

RAKVERE LAAT

jaanuar lõpus, hiljem 18. jaanuaril

1902. aasta ajalehes Uus Aeg (2.02) kirjutatakse, et 28.–29. jaanuaril toimunud Rakvere laadal olla olnud rahvast kui “puru” ning palju oli ka Avinurme mehi:

Awinurme mehed toowad iga aasta puuriistu wäga palju laadale, aga nõnda palju kui neid tänawu oli, pole enne ühelgi laadal olnud.

Ilmselt Avinurme mehest räägib ka samas lehes ilmunud lugu “ühest Jurjevi poolt mehest, kes Rakwere laadale puuriistu tulnud kauplema”, aga oli kuupäevad segamini ajanud ja eksikombel nädal varem, 21. jaanuaril kohale jõudnud. Nii oli ta jätnud oma puunõud ühe linnakodaniku juurde hoiule ja läinud koju tagasi. Nädal hiljem tuli mees Rakvere tagasi, et oma puunõud laadal maha müüa.

 Aga puuriistu pole enam olemasgi! Kelm linnamees oli kõik ära hävitanud ning salgas maha, et pole riistu näinudgi! Teadagi, et kaupmees midagi parata ei wõinud, sest et tal tunnistajat polnud.

1914. aasta 27. ja 28. jaanuaril peetud Rakvere nn jaanuari ehk küünlalaada kohta kirjutatakse (Uusleht, 4.02.1914), et sula põhjustatud kehvade teeolude tõttu oli kaugemat rahvast vähe kohale tulnud ja kraam kallim olnud.

Seapõrsaid oli wähese wõitu, samuti ka Awinurme mehi oma puu nõudega. Kariloomi polnud nähagi.

Lisatakse sedagi, et vähem olnud liikumas ka joobnud mehi, kuna uus kreisiülem oli andnud korralduse, et laupäeval ja pühapäeval ning turupäevadel peavad viinapoed kl 5 uksed sulgema.

Päevaleht (3.02) kirjutab samast laadast, märkides samuti, et paar päeva varem maha sadanud vihma tõttu olid teed lumest puhtad ja suurem osa maamehi olid laadale vankritega tulnud. Ent laadalisi oli siiski kehvade teeolude tõttu vähe. Lisaks täheldatakse:

Awinurme puuriistade müüjad jääwad iga aastaga ikka wähemaks.

1938. aastal peetakse Rakveres laata hoopis esmaspäeval, 17. jaanuaril (mitte kuu lõpus, nagu varasemalt). Virumaa Teataja (17.01) kirjutab, et soodsa ilma tõttu oli laadal rohkelt maarahvast ning rohkel oli seekord laadale toodud ka hobuseid.

Samuti oli suuremal määral laadal pudukaupmehi ning Awinurme puunõude kauplejaid


TALLINNA TURG

Ajaleht Sotsialdemokrat annab 22. jaanuaril 1921. aastal ülevaate Tallinna turust, kus kauplemine tänu headele lumeteedele, mis liikumist hõlbistavad, oli “mitmendat päewa haruldaselt elaw”. Turul pakuti toidukraami (näiteks paar mune maksis 15 marka – e-v sama palju kui lambaliha või üks latikas), karusnahku (rebase nakh 1500 marka – samas kui küttepuukoorem maksis 1000–1200 marka).

Awinurme mehed olid mitu koormat ilusaid puuriistu turule toonud ja nõudsid ämbri eest 120 m., kapa eest 70 m., toobri eest 300 m. ja pesuwanni eest 600 m. ning turukorwide eest 30 m. 


VÄIKE–MAARJA TURG

Ajaleht Järvamaa kirjutab (19.01.1932):

Turul rahwast rohkesti, erist aga rohkesti liha. […] Palju oli ka Awinurme puuriistu, hinnad mitmekesised.


Seega on jaanuari kohta ajakirjanduses teateid 25 laada ja 2 turu kohta üle Eesti, kus puunõusid müüdi, neist 14 puhul nimetatakse konkreetselt Avinurme mehi.

Paaris teates täheldatakse, et Avinurme mehi laadal ei olnud – mis osutab, et nende osalemine sel laadal oli nii tavapärane, et nende puudumine jäi silma.

Esimene teade on 1897. aasta Viljandi laadalt. Enim on teateid 1932. aastast (6 laadalt) ja 1938. aastast (7 laadalt, sh Valgast, kus avinurmikuid ei olnud).

20. sajandi esimestel kümnenditel on teateid ebaühtlaselt: mõnest aastast on, teisest pole. 1930–1940. a. on teateid igal aastal ja mitmelt laadalt.

Kui need laadad kaadrile panna, on tinglik pilt Avinurme meeste laadareiside sihtkohtadest järgmine:

Sinisena laadad, millel osalemist on nimeliselt ära toodud; halli täpina laadad, kus mainitakse puunõude müümist. Vasemal serval Avinurme meeste mainimised aastate kaupa.