AVINURME TÜNNITSEHH – 60 (70)

Ants Viires (1960: 249) täheldab, et 1947. aastal töötasid 87 Avinurme meest lepinguliselt Avinurme Tarbijate Kooperatiivi abikäitises ning 50 lepingut oli Tartumaa Tööstuskombinaadiga. Kuna uutel tootmisüksustel tootmisruumid puudusid, töötasid lepingulised meistrid – nn. kodutöölised – endiselt kodudes. Meistreid oli 33-st külast, enim Adrakus, Piilsis ja Vadil. Ent oli neid, kes puutööst üldse loobusid, ja neidki, kes lepingulise töö varjus isetegevusega jätkasid – ent vahele jäämise või ettenähtud mahtude mittetäitmisel lepingud katkestati. Tegutsevate putöömeistrite arv vähenes.

1950. aastal moodustati endiste maakondade asemele 39 rajooni, kooperatiivide maakondlikud liidud muudeti rajooniliitudeks. Kooperatiivi abikäitise baasil loodi 1951. aastal Mustvee Rajooni Tarbijate Kooperatiivide Liidu (RTKL) Tööstuskombinaat, kuhu kuulusid kõik Mustvee rajoonis asuvad tööstusettevõtted. Kombinaadi keskus ja kontor olid Avinurmes kuni 1954. aastani, mil need viidi üle Mustvee linna ja Avinurme jäi selle kombinaadi puidutsehh. (E. Pukki märkmed)

1954. aastaks oli Mustvee Tarbijate Kooperatiivide Rajooniliidu Tööstuskombinaadil ja Mustvee Rajooni TSN TK Tööstuskombinaadil alles 73 lepingulist töötajat (Viires 1960: 249).

1956. aastal ühendati nende kahe kombinaadi puutöökojad üheks Mustvee Kohaliku Majanduse Kombinaadi Avinurme puunõudetsehhiks. Tsehhi 130-st töölisest oli kodutöölisi umbes 60. (Viires 1960: 249)

* * *

Tünnitsehh ei olnud Avinurmes ainuke puutööd viljelev asutus nõukogude ajal.

1956. aastal üritas ka Avinurme kolhoos “Ühisjõud” kohaliku puutöötraditsiooni pinnalt abikäitist rajada, kus toodeti katusepilpaid ja krohvimatte. Kuid seda ettevõtmist ei suudetud pikalt töös hoida. (Viires 1960: 249) 1968. aastal käivitati kolhoosi abitööstus, mis algselt tegeles peamiselt puidust toodete valmisamisega, ent hiljem lisandus ka metallkonstruktsioonide tsehh ja õmblustsehh. Abitööstusele ehitati kaasaegsed tootmishooned Maetsma.

Ants Viires kirjutab 1960, et kodutööndus on Avinurmes likvideerimisel – katusepilpaid enam käsitsi ei kisuta, üksnes veel väiksemaid puunõusid valmistatakse lõhutud laudadest, ent suuremaid tünne valmistatakse alates 1956. aastast saetud ja neljast küljest hööveldatud poolfabrikaatidest tünnilaudadest, mida kodutööndajatele riistade tegemiseks kätte antakse.

1963. aasta väliseesti ajalehes Vaba Eesti Sõna kirjutatakse uuest tünnitehasest:

Et aga avinurmikute oskust ära kasutada, on rajatud puunõumeistrite artell, kuhu koondatud sadakond puutöömeest üle valla. See asub raudteejaama lähedal end. J. Ansipi sae- ja jahuveski juures uues hiigelhoones. Selle korsten paistvat “nagu must piibuvars” kaugele üle Avinurme asula. Kadunud on ka rännuromantika, sest nõukogude võim ei vöi lubada sellist olukorda, kus inimesed matkavad vabalt mööda maad ringi ja hakkavad . võibolla isegi spekuleerima. “Nüüd vuravad teedel tünnikoormatega autod”. […] Avinurme on kujunemas suuremaks tööstuskeskuseks. (VES 1963)

Tünnitsehhi loomisega lõppes seega kodutööndusliku puukäsitöö ajastu Avinurmes ning algas uus – moodsate tehnoloogiate abil tootmise ajastu. Kodukäsitööndusest sai tööstus. Ehkki päris kõiki riistu masinatega teha ei saanud ning mis peamine – puunõude tootmine jäi ka uuel ajastul Avinurmes keskseks tööstusharuks.

Ehkki valdavaks muutunud vabrikutööstus ja nõukogude kord sai traditsioonilisele kodutööndusele saatuslikuks, siis suuresti tänu tünnitehasele jäi Avinurme endiselt puuriistade valmistamise oskuskeskuseks. Tünnitsehhi tootmiskeskusena olla kaalutud ka hoopis Mustvee linna – ning see oleks saanud ilmselt saatusikuks Avinurme puutöötraditsioonile tervikuna.

Ent uuel tööstusvormil olid ka omad hüved. 1920ndatel ja 1930ndatel räägiti üha enam Avinurme meistrite raskustest materjali hankimisel – puidu hind tõusis, üksikutel meistritel oli keeruline endale vajaminevat materjalikogust osta, kuna puitu müüdi hulgi piirkonnast välja.

Tööstuskombinaadid aga varustasid oma töötajad toormaterjaliga ning toorme hankimise raskused lahenesid. Tööandja poolt olid ka töövahendid, ehkki enamik meistreid eelistasid endiselt töötada isiklike tööriistadega. Toodangule oli tagatud stabiilne turg ning töölisele kindel palk. Viires lisab, et teenistus oli üldiselt puutöömeistritel hea – nagu võis järeldada sellestki, et mitukümmend kodustöötajat olid omale 1960. aastaks auto soetanud. (Viires 1960: 249, Viires 1947)

Ent tünnitehas on Avinurme arengus oluline veel ühel põjusel:

1983. aastal küsiti põliselt tünnimeistrilt Rudolf Karult, kui kaua võttis ühe püti või tünni valmistegemine? Rudolf vastas:

Seda ei oska öelda. Seda ma tean küll, kui palju kodus neid päevas sai tehtud, kui juba lauad tehtud olid. Siis ikke mul vanaisa oli 70 aasta ümber, tegi kaks astnat ikke päevas. Lauad tuli käsitsi vesta kõik ja, ja põhjad ja kaaned kõik käsitsi hööveldada. See oli ikka raske küll.

1967. aasta Sirbis ja Vasaras kirjeldatakse uut tootmissüsteemi:

Minut ja tünn. Niisugune on Rakvere Metsakombinaadi Avinurme puunõudetsehhi põhitoodangu maht. Peale kala soolamise ja transportimise mahutite valmistatakse siin ka mitmesuguseid puust majapidamlsnõusid. Lõviosa toodangust läheb siiski taarana vabariigi kalureile.

Muidugi “minut ja tünn” oli tootlus tsehhi peale. Kalataarale lisaks valmistati tehases kurgi- ja lihatünne, veiniankruid ja puust suveniire.

Ratsionaliseerimine ja tootmise ökonoomsuse tõstmine automatiseerimise ja mehhaniseerimise toel oli nõukogude tööstuses oluline. 1964. aastal kirjutatakse, et tootlikkuse suurendamiseks on Avinurme tünnitehas ühes Vassivere puidutööstusega üle viidud premiaalsele tükitöötasule, Rakvere Metsakombinaadi tsehhides on insener-tehnikute loomingulised grupid, kelle ülesandeks on uute tehnikate ja ratsionaliseerimisettepanekute tootmisse juurutamine.

Loomingulise grupi ettepanekul mehhaniseeriti tünnitehase kuivatite juurde viiv rööbastee, valmistati press saepuru pressimiseks jne. (PT 1964a) 1964. aastal oli Avinurme tünnitsehhis juurutatud juba 20 ettepanekut. Näiteks ehitati ümber tünnilaua-höövelduspingid ja seati üles tünnilaua höövelduskombain. (Vain 1964)

Samal aastal saab tünnitsehhi vanemmeister Arvi Tooming preemia tehase traaversvankrite kohta tehtud ettepaneku eest. (PT 1964b) 1966. aastal tunnustatakse Erich Pukki kalatünnl põhjalaudade hööveldamiseks tehtud kahepoolse höövelmasina eest, mis tõi säästu 2764 rubla, ning Heino Kalavuset ja Elmu Ambost täienduste eest höövelmasina EC-2 juures (sääst 3518,80 rubla). (Valtson 1966)

Tööviljakuse tõstmiseks korraldati ka sotsialistlikke võistluseid – kollektiivide- ja brigaadidevahelisis töövõistluseid tööplaani täitmise mahus. Näiteks 1966. aastal võitis Avinurme Tünnitehase brigaadide vahelises võistluses Andres Silla brigaad, kes realiseeris kogutoodanguplaani 110%-Il-selt. (Kuldkepp 1966) Võistluseid korraldati ka tsehhide vahel.

Ent mehhaniseerimine ja automatiseerimine tõi Avinurme puutöös kaasa veel ühe suuremat sorti muutuse: varem põlvest-põlve isadelt poegadele edasi antud meeste käsitööst sai masinate toel tööstusharu, kus tegutses nüüd juba rohkelt naisterahvaid.

Tootmisviisid ja -kultuur muutusid, ent Avinurme puutöö jäi püsima.