Avinurme elu on ammusest ajast metsa ümber keerelnud ning just põliste metsade rohkus oli see, mida siinsele maastikule tunnuslikuks peeti. Rohkem on küll räägitud siinsetest metsadest kui kohaliku puukäsitöönduse sünnitajast ja tooraine pakkujast, ent Avinurme põlismetsad pakkusid materjali ka omajagu teistsugusele tööstusharule – laevaehitusele.

1886–1894. aastal oli Võtikvere metsakonna (kuhu kuulusid Avinurme, Laiuse, Võtikvere, Laius- Tähkvere, Kärkna, Anrepi ja Vasknarva metsandikud) metsaülemaks Karl Eduard Aun (1861–1945). 1929. aastal kirjutas ta artiklis “Avinurme mälestused”, et selles metskonnas, mis ulatus Narva jõest Emajõeni, oli suurim tähtsus just Avinurme metsandikul, mis moodustas 25 300 hektarisest metskonna umbes poole – 12 300 ha, millest kõlbulikku metsapinda oli u. 10 300 ha.

Lisaks tõi ta välja ka toonaste Avinurme puiestike vanuselise jaotuse 1877. aasta metsakorralduse järgi (vt allpool, allikas antud tessantinid on teisendatud hektariteks). Seejuures hõlmas Avinurme metsandik nii Avinurme metsa- kui rannavalla metsasid.

Aastas oli raiumisele määratud u. 92 ha, ent olude sunnil raiuti pigem 55 ha aastas.

Aun lisas:

Põhjapoolses osas, vahtkondades Kiisa, Änniksaare, Kirbo ja Mustametsa oli vana metsa ülekaal iseäranis suur. Need vahtkonnad moodustasid vanal ajal Avinurme laevametsa. Seal leidus palju iganenud hiigla männipuid, rinnakõrguselt kuni 3 jalga [u. 90 cm] jämedad.

Tee tegemisel Kiisa metsavahi maja juurde said mõned neist maha võetud ja neist valmistasime palke 9 sülda [u. 18 m] pikad ja ladvast 10—12 tolli [u. 25–30 cm] jämedad. Lodjaehitajad maksid 16 rbl. palgi eest ja saagisid nad koha peal metsas lodja ehituslaudadeks.

LAEVAMETSAD

Laevametsad ehk laevaehituse metsad ehk laevaehitusepuu metsad olid üheks esimeseks erikaitsega metsatüübiks meie metsades. Täpsemalt puudutas see riiklikke piiranguid sõjalaevade, aga ka kaubalaevade ehituseks strateegiliste puude – eelkõige tammede ja mastimändide – langetamisel ja vastava õiguse andmist admiraliteedile. Tegemist oli riigikaitse seisukohalt olulise ressursiga, mistõttu hakati selliseid piiranguid ka Eesti aladel kehtestama juba 17. sajandil. Siiski ei olnud need raiekeelud metsade kaitsmiseks, vaid nende kasutamisõiguse piiramiseks ning raietsükli pikendamiseks sihtotstarbest lähtuvalt. Suur osa Eesti tammikuist ja vanadest okaspuumetsadest lõpetasid peale raieküpsust siiski oma tee laevatööstuses või muudes tööstusharudes.

18. sajandi keskpaiku viidi Eesti mandriosa riigimetsades läbi põhjalikum inventuur, mille käigus võeti arvele ja kirjeldati kokku 122 500 mändi ja 2 379 300 kuuske.

Laevaehituseks ei sobinud loomulikult igasugune puu, vaid kujult, vastupidavuselt, kaalult ja painduvuselt sobiv puu. Eestis kuulusid laevapuude hulka tammed ning männid, vähesemal määral ka kuused (jõelaevastiku ja paatide jaoks).

Mänd pidi olema terve, jämeda, sirge ja oksavaba tüvega. Mastimänni oksavaba tüve pikkus pidi olema 23–30 meetrit ja jämedus ladvapoolses osas 43–100 sentimeetrit. Mastipuu eeldatav vanus pidi olema 250–300 aastat, muul otstarbel laevaehituses kasutataval männil 100–150 aastat. Seetõttu oli ka laevametsade raietsükkel pikem. Ehkki need mõõdikud muutusid aja jooksul mõnel määral.

Laevametsad pidid ideaalsel juhul paiknema ranniku või parvetatavate jõgede läheduses. 

Laevametsad olid tavaliselt metsamajandamise süsteemist välja arvatud ning neis tohtis raietöid teha üksnes admiraliteedi loal. Ka looduses olid nad muudest tulundusmetsadest erialdatud u. 2-meetriste sihtidega, Saaremaal näiteks sageli ka kiviaiaga.

1786. aasta seadusega pidi laevaehituseks eraldama 20% riigimetsadest. Ehkki laevaehituseks sobilike puudega metsi Eesti aladel nii palju ei olnud, siis formaalselt seadust siiski täideti ning 1840. aastaks moodustasid admiraliteedimetsad umbes 37 400 ha ehk 3% Eesti metsade kogupindalast ja 20% Eesti ala riigimetsadest.

Suurim oli nende osakaal Viljandimaal (29%) ning Pärnumaal (18%). Tartu- ja Võrumaal oli laevametsi 13% riigimetsadest, neist suurim oli Avinurmes – 2062 ha ehk 12% metsandikust.

Ent kuivõrd selliste metsade kvaliteet oli sageli ebapiisav, siis suuremat huvi admiraliteet nende vastu siiski ei tundunud ning 1847. aastal tegi mereministeerium ettepaneku arvata Liivimaa kubermangu admiraliteedimetsad tavaliste tulundusmetsade kategooriasse. Enne seda tulnuks neis küll laevaehituseks sobivad puud raiuda.

Ent Avinurmes tähendas Kiissa metsade laevametsadena määratlemine nendes metsades erakordselt pika raierahu – puude raiumiseni jõuti alles 19. sajandi lõpus.

“Kiesa Laewa Möts” ehk Kiissa külast põhjapool asunud laevamets 1848.–1853. aastate kaardil Charte von dem im Livlaendischen Gouvernement Doerptschen Kreise und Torma-Lohhususchen Kirchspiele belegenen publiquen Gute Awwinurm. Kartograaf: David Ellram. (allikas: Rahvusarhiiv EAA.2072.3.36a)

Metsandusloolane Toivo Meikar on 2012. aasta Eesti Metsas kirjutanud pikemalt ka Avinurme laevametsast, selle koosseisust ja majandamisest:

1848. aastal, mil valdav osa admiraliteedimetsasid muudeti tulundusmetsadeks, nimetati jätkuvalt laevaehituses tarvitatavad metsad ümber laevametsadeks (корабельный лес). Laevametsade määratlemisel lähtuti juba rangemalt sellest, et neis kasvaks piisaval määral laevaehituseks sobilikke puid või tegemist on selliste puude kasvatamiseks sobiva metsaga.

Peale metsade sisulist hindamist otsustati ainsana Eesti alal arvata laevametsa kategooriasse 1962 ha suurune varasem admiraliteedimets Avinurmes.

1850. aastal viidi Avinurmes läbi esimene metsakorraldus, mille järgi selgus laevametsa pindalaks 1858 ha, millest metsamaa alla arvati 1320 ha.

Ilmnes, et Avinurme laevametsa näol oli tegu hästi säilinud ja 19. sajandi algusest teadlikult raietest hoitud vana metsaga, kus kasvas arvukalt märkimisväärsete mõõtmetega okas- ja lehtpuid. Inimtegevus piirdus siin mõningase kohalike elanike omavolilise raiega. 1840-ndail raiuti keskvõimu korraldusel ka vähesel määral laevapuid. Ilmselt seostus inimtegevusega metsandikus olev umbes 80 ha suurune põlendik.

Enamuspuuliigiks oli kuusk, mis kasvas segapuistuis koos männi, haava, kase ja sanglepaga. Kõrgematel liivastel muldadel levisid laevapuude osas huvipakkuvamad männikud. Mets oli kaetud maha langenud ja juba sammaldunud puudega. Laevapuudena võeti arvele 59 740 kuni 200–250 aastast mändi, millised jagati kahte kategooriasse: esimesse oksavaba tüve osas umbes 13–21 m, teise 9–13 m pikkust puud. Üle 19 m oksavaba tüvega mände oli 1181. Et puude läbimõõtu arvestati oksavaba tüve ladvapoolse otsa järgi, siis ei ületanud mändide läbimõõt 28 cm. Laevapuudeks mitte arvatud kuuskede seas registreeriti 960 oksavaba tüve osas 11–13 m pikkusi ja ladva poolt 43–48 cm läbimõõduga puid. Haabade osas fikseeriti 140 oksavaba tüve osas 13 m pikka ja ladvast 18 cm läbimõõduga puud. Metsandiku osas kasvas hektari kohta keskmiselt 48 laevapuud, laevapuid leiduvais metsaosades (54% puistute pindalast) ligi 107 tükki. Et antud kasvutingimustes loeti laevapuudele vajalikuks vanuseks 300 aastat, siis esialgu siin raiet ei kavandatud. Metsakasutus pidi piirduma vähemväärtuslike puuliikide väljaraiega ja metsa koristamisega lamapuudest.

Meikar lisab, et Avinurme mets tervikuna korraldati esmakordselt aastail 1860.–1862. Laevametsa hoiti kuni järgmise metsakorralduseni 1877. aastal senises looduslikus olekus, erandiks 1873. aastal raiutud 704 üleseisnud mändi.

Väljalõige Avinurme laevametsa metsakorralduse plaanist 1850 – 11 Аввинормская корабелъная роща сборныи геометрический уменшителъный план. Kartograaf: Kolmakov (allikas: Rahvusarhiiv EAA.3724.4.1166)

Ent järgmise metsakorralduse ajaks oli ka Avinurme laevamets arvatud tulundusmetsade hulka. Meikor kirjutab:

Arvestades aga endise laevametsa puistute iseloomu ja paremaid kasvutingimusi, võeti siin kasutusele 180-aastane raiering (mujal okaspuumajanduses 120 aastat) ja allutati lageraiele (aastalangi suurus 11 ha). Vanametsa kiirema likvideerimise saavutamiseks ja „õige” metsamajanduse jaoks sobivama puistute vanuselise struktuuri loomiseks tuli esimesel aastakümnel samas metsaosas lageraie kõrval valikraiena likvideerida 2542 mändi ja 28 kuuske, millised hindamise andmeil olid rinnakõrguselt 53–84 cm (kohati kuni 90 cm) jämedad ja 17–34 m pikad.

1912. aasta metsakorraldusega loodi Avinurmes ühtne 120-aastase raieringiga okaspuumajandus. Vaatamata ulatuslikele raietele ja seda eeskätt männikute osas, leidus sel ajal kunagise laevametsa alal veel 120–160-aastasi kuuse- ja männienamusega puistuid, mis moodustasid 9% ja 2% vastavate puistute pindlast. Üksikpuudena leidus veelgi vanemaid kuuski, 8 ha ulatuses koguni 220–240 aasta vanuseid puid.

Iseseisvumise järel, 1920ndatest alates hakatati üha enam rääkima Eesti metsade laastamisest ja vanade metsade kadumisest – riik oli metsaga usinasti kauplema ja eksportima hakanud. Laevametsade strateegilist tähtsust oli vähendanud seegi, et riigikaitses, ent ka laiemalt, olid puulaevade kõrval suuremat rolli hakanud mängima metall-laevad. Ent veel 1920ndate alguses osutatakse, et Eestis võiks puulaevade tootmine olla edukas tööstusharu, kuni veel sobivat materjali on.

Kuigi Eesti iseseisvumise järel anti peale mõneaastast poleemikat ja läbirääkimisi laevametsadele kaitseraamistu 1923. aasta “Puulaevade ehituse toetuse seadusega”, siis kaitsealused metsaosad kuulutati välja alles 1927. aastal. Läänemaal 3 laevametsa (kokku 425,5 ha), Saaremaal 4 laevametsa (473,6 ha), Hiiumaal 1 (196 ha), Pärnumaal 5 (1169,4 ha) ja Viljandimaal 2 (295,3 ha) – kokku 2559,9 ha. Ent 1927. aastal Avinurme metsades enam eriotstarbelisi laevametsasid ei määratletud.

Laevametsadena liigitati nüüd peamiselt sobilikke puid sisaldavad männikud, mille raieringiks määrati 140–160 aastat ning laevapuudena kõik riigimetsas kasvavad tammed. Laevametsades teostati raieid üksnes laeva- ja paadiehitause või -paranduse otstarbel.

Ent mõned aastad hiljem leiti Avinurmes siiski laevametsa-väärilisi puistuid. Meikor lisab:

Eesti Vabariigi päevil eraldati Avinurme metskonnas 1931. aasta metsakorraldusega uus 221 ha suurune (metsamaad 191 ha) laevametsa majandus, seda valdavalt lahuskvartaleina juba väljapoole kunagise laevametsa piire. […] 1930. aastail [jõuti] lõpule ka kunagise Avinurme laevametsa riismete likvideerimisega.

Kuivõrd seadus nägi ette, et laevametsad, mis 5 aasta jooksul sihtotstarbelist kasutamist ei leia, müüakse maha harilikus korras, liideti ka uued laevametsa langid juba 1936. aastal taas tulundusmetsadega ja võeti raiesse.

ÜRGMETSA JÄLJED


Nagu Meikar märkis, jõudis Avinurme laevametsa lõpp kätte 1930ndatel. Omaaegsete ürgmetsade olukorda kirjeldab 1930. aasta Postimehes J.S.:

Mets Mustwee ja Awinurme wahel on noor wõi noorepoolne. Endine ürgmetsa jälgedes on waid mõned kõdunewad kännud ja harwa ka mõne murdunud puu jäänused. Awinurme metsaülem juhib Kiissa wahtkonda. Ka seal on ürgmetsast waid mõningad jäljed. Hiljuti on raiutud ka wiimane wahest tüsedam kodumaa metsapuu. See oli kuusk, mille pikkus ületas 43 meetrit, mille känd on üle meetri lai ja praegu weel maas lamawa ladwa läbimõõt ligi 60 sentimeetrit. Umbes samasuguse juoa ennemalt raiutud puu latw lamab tema kõrwal. Nende ürgmetsa jäänustega wõrdlemiseks tuleb silmas pidada, et kodumaa parema metsa keskmine kõrgus on 23 meetrit ja tüwe keskmine läbimõõt wähem kui 40 sentimeetrit.

Awinurme Kiissa wahtkonnas leidub weel puid, mille tüwe läbimõõt ületab 60 sentimeetrit. Kui teie olete üle 30 kilomeetri kõndinud kodumaa metsa mööda (näiteks Mustweest üle Kiissa Paasweresse) ja kõige selle tee peal ei ole peale mõne metsise ja püü mingit metslooma märganud, siis läheb küll meel üpris kurwaks meie looduse kaitse puudulikkuse pärast. Paastwere metsaülem mäletab meel, et omal ajal on kawatsus olnud tuhandeid, wõi koguni kümneid tuhandeid hektaare metsa määrata puutumatuks pargiks, aga praegu leidub waewalt üksikutki hektaari metsa, mis raiumisest puutumata jääks. Ometi on meie metsad oma ala poolest selleks küllalt laialdased, et mõni tükikenegi puutumata jääda wõiks.

Täna ei oska neid põlismetsasid ehk enam ettegi kujutada. Ja nii, nagu 1930ndate lõpus räägiti sellest, et materjalipuuduse tõttu on välja suremas Avinurme puukäsitööndus, hakati rääkima, et samal põhjusel sureb välja Eestis ka laevaehitus. Ent eks nii, nagu plekknõud vähendasid nõudlust puunõude järele, oli seljataha jäänud ka purjelaevade kuldaeg.

Kiissa küla ja laevamets 19. sajandi keskel ja tänapäeval.
ALLIKAD

Insener E.M. 1920. Laewametsad Eestis. Päewaleht, nr. 152, 13. juuli.

[a.t.] 1927. Laewametsad. Kaja, nr. 178, 5. august.

N.J. 1928. Laevamets. Eesti Mets, nr 10/oktoober, lk 214–218.

Karl Aun 1929. Avinurme mälestused. Eesti Mets 8/1929, lk 183–186.

J.S. 1930. Ürgmetsa jäljed. Postimees, nr. 195, 22. juuli.

Toivo Meikar 2012. Laevametsad Eestis. Eesti Mets, nr 1, lk 48–53.