AVINURME KIELE TUNNUSJOONI

Nagu eesti keelest ja murretest ülevaadet andes kirjutasime, kuuluvad Avinurme ja Torma keeleliselt idamurde alla, aga Avinurme vaadeldakse selle siirdealana, kus idamurre segunes juba Virumaa murretega. Ehkki murdeuurijad liigitavad Avinurme murraku – Avinurme kiele – tavaliselt Torma murraku alla, siis endisaegsed Avinurme inimesed olla ometi igal võimalusel Torma ja Avinurme keele erinevusi rõhutanud. Uurime siinkohal, mida Avinurme (ja Torma) murraku kohta on üles täheldatud.

Avinurme murraku kohta öeldi Tudulinnas:
“Joan, toa mo soapad ahju eest loastude pealt moast!”
(RKM II 310, 472 (10))

AVINURME MURRAKU JOONI

---

Alljärgnevalt anname peamiselt Saksoni töö abil ülevaate Avinurme kielele ja osalt Torma-Avinurme murrakule üldisemalt omasetest joontest häälikumuutustes ja sõnavormides. Siiski tasub ära mainida, et ka Avinurme vald ei olnud keeleliselt ühtlane ning erinevusi leidus ka valla sees ning aja jooksul.

VOKAALID

• Avinurme murrakule oli samuti omane idamurde häälikumuutus o › õ:
  • õtse kõhe (otsekohe), õras (oras), õrav (orav) 
  • “Üle õja, õkaspuu õtsas õli õraw ja süüs õkkaid“
  • “Avinurme kiel on õtsem kui õdra õkas, ei õle täi kedagi keanet ega veanet sies“.
  • õmettigi põle see muutus valdav, on ka erandeid, nt: Kodavere, nokk, oma

Naljaarmastajad naabrid mujalt kihelkondadest panevad naeruks, et 
õnra õras lõi kõhe kõllendama või kui Kõdassoare omad õstivad Tõrmakülasse kõha. 

• Samuti pika vokaali (e, o, ö, õ) diftongistumine, st muutumine täishäälikuühendiks (kaksiktäishäälikuks):
  • aa › oa: koas (koos), troat (traat)
    • teiste allikate järgi oli Avinurmes iseloomulik aa › ua: suare (saare), mua (maa), suapad (saapad)
    • aga oli ka erandeid: raadius, saadan
  • ää › ea: seask (sääsk), reagib (räägib)
  • õõ muutumine õe-ks on vahelduv, nt õeruma (hõõrum), võera (võõra), mõetma (mõõtma), aga rõõsk
  • öö › üö: süöma (sööma)
    • aga: töö, ööveldama
  • ee › ie: kiel (keel), tie (tee), sien (seen), mies (mees) jne;
    • aga: teed, teeme
  • oo › uo: jouma (jooma)

Sakson peab Torma-Avinurme murraku huvitavamateks erijoonteks (idamurde kontekstis) ka kahte vokaalimuutust:

• hariliku ä asemel e:
  • erattama (äratama), perima (pärima), perija (pärija), perandus (pärandus)

• i asemel e (eriti n ees):
  • menema (minema), kerik (kirik), terves (tervis), naene (naine)

Lisaks:

• u assimileerumine (naaberhääliku-sarnaseks muutumine)
  • sa:namies (saunamees), jõ:lud (jõulud)
  • aga i järel säilub: kiusatta

• u püsimine hilistekkinud v ees:
  • nõuvab (nõuab), lauvad (lauad), prouva (proua)

• e › i: pia (pea), pialt (pealt), poig (poeg – aga ka vanemates protokollides leiab kujul poeg)

• järelsilpides
  • käskiva kõneviis 2. isiku mitmuses on kirjakeelse e asemel a: tulga (tulgu), voadakka (vaadaku)
  • -sti lõpulistes adverbides on lõpuvokaal kadunud: targast (targasti), east (hästi)
  • mitmuse kesksõnas -si asemel sageli -sa: naisa (naisi), warguisa (vargusi), ristimisa (ristimisi)

KONSONANDID

• konsonantühendid ei ole sõna alguses lihtsustunud:
  • kr: kronk (ronk), kroppus (roppus)

• nasaali järel on algupärane sulghäälik nasaaliga assimileerunud:
  • nõnna (nõnda), lennab (lendab)
• Sakson märgib, et kahesilbiline e-tüveline sisseütlev kääne on enamasti d-line:
  • juurde, joonde, aga Kuressoare (Kuressaarde)
  • siiski vanades protokollides leiab ka juure vormi juurde asemel:
    • on 2 rubla juure lubanud; saab kaks vakkamaad juure, maksusid juure panema, rätsepa juure ametit õppima
• kui juurde järgneb kohanimele, siis liitub sellest üksnes –re lõpp:
  • Altsoare (Altsaare juurde), saanare (sauna juurde), mõesare (mõisa juurde)

• võrdluse loomisel kasutatakse tunnust –mb:
  • enamb (enam), rohkemb (rohkem), vähemb (vähem), hiljemb (hiljem), noremb ja vanemb poig (noorem ja vanem poeg)
  • vallavanemb (vallavanem), kohhto vanemb (kohtuvanem)

• üldiseks jooneks on vokaalidevahelise üksikklusiili (sulghääliku) tugeva astme üldistus ka nõrka astmesse: 
  • vigad (vead), lugud (lood), käguda (osastavas: kägu), edemal (eemal), põdettab (põeb), õded (nt isa õed – ehkki Avinurme kandis kasutati ‘õde’ asemel pigem sõsar)
    • oia edemale; maead õlid vanast madalad, siis `tehti `keldrid edemalle

• Avinurmes oli silbilõpulised konsonantühendid tr : dr esindatud järgmiselt: atter, tetter, õtter: –dra. Sellekõrval nooremail ka ader-adra jne. Tormas: atter: adrad, kuid nõder : nõdra, kedrama

• d-lõpuline ainsuse omastav on laiemalt levinud kui t-lõpuline, aga Avinurmes esines siiski teravad vikkattid kõrval ka teravat vikkatit

• Avinurmes esines ka saava käände (translatiivi) puhul -st tunnuse –ks asemel:
  • õli tüdrikkust (oli tübrukuks), uhkest lähno (uhkeks läinud), avist olema (abiks olema)
  • hakkas kirjanikust (sai kirjanikuks)
  • siiski oli puhuti ks püsinud, osalt ks › ss muutunud: õllasse, õrasse

• rõhuta silbi järele ainsuse osastavas: 
  • emada (ema), sinuda või suda (sind), preilida (preilit), Tõnuda (Tõnu)

• Avinurme murraku puhul on ära märgitud palatalisatsiooni (peenenduse) esinemise rohkus (vrd. tavakeeles mängukann ‹-› kohvikann, jäme palk ‹-› kõrge palk )
  • Sakson toob iseloomulikeks näideteks: soań, poaś pańi, õĺivad, ka´tin; lastekeeles muŕi (koeranimi); tar´ vis ot´ sida, kaśvime (kasvasime), võt´ ja, uĺama (tegevuseta ringi lonkima), pea ko´lu

• infinitiivi, -na, -des kõrvalrõhulisem silbis esinevad Avinurmes  -tta pro da:
  • koolittatta, uhkeldatta
  • majad on laggunud ja temma üksi koggonist ehhitatta ei jõua

• s hääldatakse sõna lõpul poolpikalt: 
  • jäneś, õraś jne.

• pikk konsonant (geminaat) l esineb alalütlevas kaasrõhulise silbi järel: 
  • edemalle, õhtalle

• h –› v
  • javama (jahvatama), javekivid (jahvekivid), jõvi – jõvisse või jõhvi

• kesk- ja kirderannikumurrete mõjul esineb siirdealas ka vaheldus b > v:
  • saba › savad, obune › ovene;

SÕNAVORMIDEST

• i-minevik oli Avinurmes levinud laialdaselt kui murdeala kesk- ja lääneosas:
  • naerime, tunnin (tundsin), niidin (niitsin), kaśvin (kasvasin), leisin (leidsin), jättime (jätsime), tahivad (tahtsid)

• Avinurme murrakus tarvitatakse eitavas kõnes ma- infinitiivi inessiivi -ki liitega, kui toonitatakse eituse kindlust, veendust (ellejuures on lauses rõhuline silp -maski): 
  • ei kadu kadumaśki (ei kao kunagi)
  • ei õppi õppimaski (õpib küll, aga oskust ei omanda iialgi) 
  • ei ole olemaski (~ei õle ollagi) 

• aja ehk eluea tähenduses esineb oleva käände (essiivi) asemel seesütlev kääne (inessiiv): 
  • lapses (lapsena, lapsepõlves), nõres, noremas (noorena), poisikeses (poisikesena), vanas (vanana või vanal ajal, muiste), orjas (orjaajal), õhvas ~õhvitti (õhvana, tüdrukueas?)

• viisiütlevat käänet (instruktiivi) tarvitatakse Avinurmes palju sagedamini kui kaasaütlevat (komitatiivi, tunnus -ga): 
  • üksi iäli järel käima (mitte ‘üksinda’)
  • seisab palja pea (mitte ‘peaga)
  • kahe oasta sai rikkast mehest (mitte ‘aastaga’)

• alaleütleva (allatiivi) ja alalütleva (adessiivi) tarvitamine omastav (genitiiv) + juurde, juures asemel, näit.: 
  • lähäb tohtrille (läheb arsti juurde), meni kirikulle (mine kiriku juurde), käis sõsaral (käis õe juures), seisab kappil (seisab kapi peal) jne

• vokaalikaota -nud (ka –nod) üldise kasutuse kõrval on idamurdele eriomaseks ka nägema-, minema-tüübis tunnuse liitumine h-tüvele:
  • lähnud (läinud), nähnud~nähnod (näinud), tehnod (teinud)
  • “temma on siis neid tüdrukuid nähnud, kui need jo Mart Unti majast mööda olnud. ning omma õue lähnud ja on siis tükki aja pärrast Kadri Pommi emma Undi majase tulnud ning se katkine pallito sinna tonud ja ütlenud wõtke se Pallito ommale, teie koer on sedda lõhki kiskunud” (protokollis 22.01.1873)
  • “se kange käsk antud – Keelge neid ullust lähnud innimessa” (protokoll 02.04.1855)
  • “temma issa on enne omma surma Testamenti tehnod” (protokoll 8.07.1877)

Lisaks:

Ent Avinurme murrakuga võib ehk paremat aimu saada salvestiste HELIVAKA või murdetekstide TEKSTIVAKA kaudu.

Oleme ka üles pannud pisikese AVINURME MURRAKU SÕNAVAKA, mida jooksvalt täiendame.