AWINURME MEESTE TEHTUD JA AWINURME KAUP

Samamoodi kirjutatakse 1933. aasta Uudislehes:

Kui lähed laadale, ükskõik missugusele, kas Wiru-, Järwa-, Harju- wõi isegi Pärnu-maale, siis näed ilmatu kõrgeid puunõude koormaid. Seal on igasuguseid pütte, natsikuid, astjaid, kolmjalgu, wanne, toobreid ja isegi isa-isa aegseid sarju — kõik need on pärit Awinurmest, on Awinurme kaup.

Awinurme mees on kuulus pütimeistrina, aamissepana, jännimeister. Ent mis kaubast täpsemalt jutt käib? Mida Awinurme mehed laatadel müütamas käisid?

Eelnevatele lisaks mainitakse näiteks 1906. aastal, et Awinurme mehed müüvad veeämbreid, toobreid, vanne ja muud; 1914. aastal nimetatakse toobreid, lännikuid ja vanne. Sellega muidugi kauba nimistu ei piirdu.

Uurime lähemalt.

Pikemalt kirjeldab Awinurme meeste laadakaupa 1919. aasta Postimehes Hendrik Adamson:

Koormail lebawad nad, legioonid puuanumaid: tõrsi, kolmjalgu, kapsatünne, kaljaastjaid, leiwaastjaid, lihaastjaid, länikuid, witsikuid, pütte, toobrid, wanne, pange, lepapuust wõitünne, lähkrid, lüpsikuid, kappasid, kirnasid ja kudas neid kuskil pool ka kõiki nime järele ei kutsuta, ja meelitawad awatelewad endid ostma. Ja et nende waew asjata pole olnud, tunnistab pea iga kodusõitja walendaw kaaslane (sagedasti koguni mitmuses käänatud) reel, rattal, õlal, käeotsas, küürul wõi koguni pääs mütsi asemel. Lähed aga pääle laada naabritallu, leiad sääl kohe mõne laadatuttawa anumakoormalt, tuttawa, kes wahest esiteks uues kohas wõõristab ja enese mõtteid mõlgutab endisest kodust ja peremehest, wõi mine tea: wahest ka sest, kunas weel kuuseke kodumaa kingul kumas, männike Maarjamaa murul mühas. Tahad sa aga teada, kust see pangeke pärit, kus see waadike walet, kapakenel koperdet, siis wastab ta (muidugi sel pahul kui ta wastata oskab): “Awinurmest.” 

Eelmainitud laadakaubale lisaks nimetab ta avinurmikute töö saadusena ka külimitte, sõelu, sarjasid, korve – peergudest kalakorwe (tindi- ja kiisakorwid) ja sibulakorwe, ning märgib:

anumategemisest saabunud hööwlilaastudest naised igal pool wäikesi käsikorwikesi punuwad, neid osailt ka primitiiwselt rohelis-roosa-sinisega lillites.

Veelgi enam: enam ei ole avinurmikute toodand piiratud puuanumatega, vaid on ka tislereid, kes toamööblit, ennekõike toole müüvad. Tehakse veel muudki, ent kõike ei ole laadakaubana müügiks, paljusid majapidamisriistu tehti oma tarbeks. Siiski on Avinurme meestega seoses laadauudistes äramärkimist leidnud ka vokid, vankrid ja vankrirattad, reed, saanid ja kelgud ning loomulikult pilpad. Ehkki puhuti loetletakse Avinurme kaubana ka teiste kantide puumeistrite kraami – ja 1920ndatel hakkasid ka avinurmikud ise laatadel muukandi puuriistu vahendama.

Aga kuulus oli Awinurme mees just oma puuanumate poolest, ehk nagu nendib Adamson:

“Nii kaugele on awinurmlased jõudnud oma wisaduse, hoole, püsimata püüdmise ja rohke tööarmastuse tõttu, et nimi „Awinurme puuanum” on hääduse mõttes asjale sama tagaw kui “Stradivari wiiul,” Havanna sigar, Mokka kohwi wõi Xerefi wiin. „Ise enese juures õppides igast laitusest kõrgemal seista”, see siiamaalne awinurmlase lipukiri püsigu ka edaspidisekski endises jõus.”

Wilja puhtaks teggemisse ehk tuletamisse tarwis on igga tallopoial kaks head sarja, teine arw sarri, kellega willi surest aganattest essimesstele korrale ärra tulatakse, teine on jälle tihhi sarrio, kellega willi puhtaks tehhakse; kolmas weel pissoke, kellega sure sarja sisse pannaksse, ja selle nimmi on kässi sarri, ning nende suurde nimmi: tuli-sarjad. Kui willi wärrawa al puhtaks tehtud on, siis lähhab küllimit tarwis, kellega tedda korride sisse moödetakse ja aita wiakse. Aitas on jälle monnel salwed, ja monnel sured kirstud, kus soma willi ning seme sees seisab. Aitas on ka weel mitmed muud asjad. Seal on püttad kus kero-willi sees seisab, nenda kui oad ja herned ning läädsid, tangud ja solad ning nisso jahhud. Weel on need püttad ja werendid [= veerandikud, A.V.] aitas, kus tallopoia solane ehk leiwa kõrwane sees seisab, nenda kui räimed, tindid, ja muud kallad, ehk mis kegi weel omma toiduseks joudnud murretseda. Ka on aitas üks ehk kaks ride kirsto, ja üks paar kappisid, ning üks suur kirst, kus leiwa jahhud sees seiswad. Monnel on ka teine niisuggune kirst toa ees nurkas, kus ka leiwa jahhud, ning teises otsas sigade ja mu ellajatte jahhud sees on. […]

Leiwa-löime [= leivaastja – A.V.] on tallopoial toas tagga nurkas. […] Ölle teggemisseks on ka kaks ehk kolm head tört tarwis. Kui öllut walmis saab, siis pead tedda wadide sisse aiama, ja selle tarwis on ka ühhe hea tallupoial ikka kuus ehk seitse wati.

Monni on seält seast siis suur, monni pissike, monni ankur, moni pool wati, nende kui kegi on joudnud murretseda. Lassa ehk lähkrid on ka tallupoial mitto tükki.

Torid [= toobreid – A.V.] kellega lehmale süa tehhakse, ning ka weel mitme mu ammeti peal prugitakse, neid on igga tallupoial pari kaks ehk ka weel rohkema. Pangesid ja we-kappasid ning pissoksi pütta on tallopoial ni paljo kui tal neid agga ikal tarwis lähhäb. […]

Tallopoia omma söma joma noud, ning ka need noud kus piim sees seisab, on essiteks pima lüpsik ja lüpsi kappad, kus sisse lehma nisast piim lüpsetakse, ja siis püttid ehk pime lännikud, kelle sisse piim kurnatakse, ka kus ta peab ärra hapnema. Kui piim happand ning paksuks läinud on, siis koritakse koos peält ärra, ja piim pannakse ühhe teise nou sisse, mis ni suur on kui üks tori, ja selle nou nimmi on pima-kirn. [Piim] töstetakse […] kanno sisse ja süakse. Selle tarwis kus se koor sisse pannakse, mis pima peält koritakse, on üks körhe ja kitsas nou, mis tallipoia tari kannust nattukse jämmedam ja üks künar ehk weel rohkem körge on, ja selle nou nimmi on kore-kirn. Selle kirno sisse koggutakse koort senni kui ta täis saab, ja siis tehhakse temma sees ka woi walmis.

Awinurme mehed olid kuulsad ennekõike LAUDNÕUDE poolest: jännid, astjad, kapad, kibud, kirnud, kolmjalad, lännikud, panged, pütid, toobrid, tõrred, tünnid, vannid, vaadid ja vitsikud.

(Mainigem, et erinevalt kahe põhjaga ja kumera küljega laudnõudest, nagu aam, vaat ja tünn, on need kõik ühe põhjaga siledad nõud – ehkki rahvasuus neid mõndi ‘tünniks’ nimetati.)

Tuntud oldi ka PEERUKORVIDE (sibulakorvid ja kalakorvid) tegijatena, samas kui laastust ilukorve tegid pigem naised.

Ajalooliselt oli esil ka PAINUTATUD KEREGA RIISTADE – külimittude ja sarjade – tegemine. Karpide tegemine hääbus aga juba 19. sajandil.

Samuti müüdi laadal PILPAID.

20. sajandil sai hoo sisse TOOLIDE tegemine, ent ka suuskade, lumelabidate jm valmistamine.

Aga need jätame hetkel vaatluse alt välja ja keskendume puuriistadele.

Aamid olid kahe põhjaga painutatud laudadest (keskelt jämedad) jalgadeta nõud, mida kasutati vee, vilja jmt hoidmiseks.

Suuruse järgi loetleti nõusid nii: kõige väiksem oli vitsik, sellest suurem lännik või pütt, seejärel astjad ja jännid ning nendest veel suuremaid-kõrgemaid nõusid nimetati aamideks. Aga neid tehtigi pigem erivajaduse järgi ja nii suuri kui vaja – “kasvõi kahesaja pangeseid” (~250 liitsit).

Vanemal ajal oli ‘astjas’ ilmselt põhja-eesti murdealal laudnõude üldiseks nimetajaks, 19. sajandil jäi see tähendama mõnd suuremat laudnõud.

Seda nõud, mida üldiselt nimetati sageli astjaks, kutsuti Avinurmes ka jänniks. See on ümmarguse põhjaga, pealt pisut kitsenev (vahel ka silinderjas) kõrvade ja kaanega nõu kolmel madalal jalal liha, kapsaste, kurgi, silgu vm säilitamiseks või kalja jaoks.

Avinurme kandis kutsuti paiguti aga astjaks (asten – asti, astna – astja ) pigem pealt laienevat, kõrvade ja kaanega nõu, milles säilitati samuti mitmesuguseid toiduaineid (või, liha jm). Asten oli länniku-tüüpi nõu, aga viimasest suurem ning neil võisid jalad all olla. Aga jännil olid alati lühikesed jalad all.

Madis Mänd on aga sõnanud:

Mis ümmargune ja kaan peale käib, neid meil kutsutakse kõik jännid.

Nii neid suuremaid nõusid nimetati siis otstarbe järgi: lihaastjas, kapsaastjas, kaljaastjas või –jänn jne – aga sama hästi võidi neid rahvasuus nimetada ka kapsa-tünnideks, lihatõrteks või -nõudeks. Kaljajänn (ka kaljaasten) on pisut kõrgemate jalgadega ja sellel oli kalja väljalaskmiseks allservas või põhjas avaus.

Jänni põhja laius ja külje kõrgus olid sellal tüüpiliselt 22 tolli ehk u. 50 cm, ent neid tehti ka suuremaid ja väiksemaid. Näiteks kapsatõrre põhi ja küljed olid 26 tolli ehk u. 66 cm.

19. sajandi lõpul võeti leivategemisel leivaküna asemel kasutusele leivaastjas või siinses kõnepruugis – leivaasten. See oli leivategemiseks – taina segamiseks, hapendamiseks ja sõtkumiseks – kasutatav kolmel kõrgemal jalal ovaalse ehk pikerguse põhjaga ja kaanega nõu. (vrd. kolmjalg)

Lihaasten, milles hoiti soolatud liha, oli leivaastjast tugevam (küljelaua paksus u. 2 cm) ja mahukam ning selle vitsad olid alati puust, sest soolvesi pani raudvitsad roostetaha.

Kapad ja kibud on ümmarguse põhjaga väikesed pealt laienevad ja ühe kõrvaga nõud: mõlemal on üks küljelaud on pikendatud käepidemeks, ent kapp on kibust suurem.

Kapp on 3–5 toobine (st ümaralt 3,6–6 liitrit). Seda kasutati vee- ja silmapesunõudena, piima lüpsmiseks ja hoidmiseks, ka vasika jootmiseks. 20. sajandi keskpaigaks oli see kasutusele jäänud veel peamiselt saunanõuna. Kibu on 0.5–1 toobine (ümaralt 0,6–1,2 liitrit).

Muuseas, seda pealt kitsenev nikerdatud kõrvaga jooginõud, mida täna sageli õllekapaks kutsutati, nimetati rahvapäraselt kannuks – õlle- või taarikannuks. Ning neid Avinurmes enne UKU ajastut müügiks ei tehtud – või ei tehtud enam ammust aega –, välja arvatud mõne eritellimuse korras.

Kirn oli kitsas ja kõrge, ülespoole pisut kitsenev kõrvade ja kaanega laudnõu. Sageli oli üks kõrv teisest pikem. Umbes 50 cm kõrguses või- või koorekirnus valmistati võid. Koor löödi võiks männaga, mis läbi kaane üles-alla liikus. 19. sajandi lõpul tuli selle asemel ka talumajapidamises kasutusele vändaga võimasin (mida samuti puhuti võikirnuks nimetatakse) ning viimaks meiereide tulekuga 20. sajandi alguses kadus seegi tarvituselt.

Piimakirnud, milles hoiti hapukoort ja valmistati jooke, olid võikirnust kõrgemad. (vrd. pütt)

Pildil: Võikirn, pildistatud kaevu juures Andres(?) Pillessaare maja esisel Piilsi külas Kõrve raudteejaama lähedal. Väljalõige Epp Siimo 1957. a. fotolt (Eesti Ajaloomuuseum, AM N 12067)

Kolmjalg oli leivaastjaga sarnane kolmel jalal seisev pealt kitsenev ovaalne ehk pikerguse põhjaga nõu, mis tuli koos vanniga 19. sajandi lõpus pesunõuna kasutusele vanade pesukünade ja pesupinkide asemele. Põhja-Eestis oli nende nimetusena levinum ‘pali‘ (ehkki see võis tähistada ka jalgadeta vanni).

Seejuures hakkasid kolmjalad linnades varem levima ja jõudisd maale 19. sajandi lõpul. Ka Awinurme mehed tootsid kolmjalgu peamiselt linnadesse pesupesemiseks.

Kolmjala põhja pikkus oli 55–86 cm vahel.

Külimit ehk külvivakk on külvinõu, mida käsitsi külvates kasutati laialdaselt veel 20. sajandi alguses – ning samuti oli see viljamõõt. Avinurme oli üks peamistest külimitu valmistamise keskustest Eestis.

Külimitte tehti kahte liiki: täis külimit ehk kolmandik (mahutas 1/3 vakka ehk umbes 16 kilo vilja), mille kere oli u. 45 cm, ning neljandik (1/4 vakka), mis oli u. 3 cm lühem.

Lisaks neile tehti ka väiksemaid, kindla mõõduta matte – külimitust väiksemaid vilja mööduvakku, mida kasutati peamiselt veskites naturaalse jahvatustasu (nn. mativilja) võtmiseks. See maht oli piirkonniti erinev.

Männipuust peergkorve müüdi peamiselt Peipsi-äärsetele vene küladele, üheks suuremaks müügikohaks oli Kallaste laat, samuti Tartu linnarahvale ja mereäärsetele kalastuskeskustele (Aseri, Purtse, Valaste, Toila jt) suitsukalade pakkimiseks. Talurahva seas neil suuremat minekut ei olnud, v-a lähiümbruses, kus neis kartuleid hoiti.

Peamisteks peergkorvi liikideks olid (h)ällikorv (pikk korv, pesukorv), mida linnades pesukorvina kasutati, ümbruskonnas aga kasutati vibuhällina; vitsast käänatud sangaga kartulikorv; sellest väiksem marjakorv; ruudukujulise põhjaga kõrged sangata rohukorvid, mida Peipsi-äärsed venelased kandenööridega seljas rohu, heina, kalade jm kandmiseks kasutasid (ja nimetasid seda vasta-selga korviks); alati viltu peergudest, ruudukujulise põhjaga sibulakorv taas vene kogukonnale; samuti viltu peergudest ja peerust painutatud sangaga saiakorv – linnanaiste turukorv; ning madal piklik ja samadest peergudest pealepainutatud kaanega suitsukalakorv. Vahel tehti ka väiksemaid seljakorve, mida kasutati seenekorjamisel.

Lisaks peergkorvidele tehti ka haavalaastust korve – see oli Avinurmes ainuke puutöö, mida naised tegid. Tehti nii viltu– kui õigete laastudega korve, korvidele maaliti vaba käega lilled peale. Neid kasutati lõngakerade jm hoidmiseks, lastele mänguasjaks, marjakorviks, aga olid nad samuti peamiseks laadakaubaks.

See oli länniku-tüüpi pealt laiem, kaane ja sangaga lüpsinõu. Harilikult on see piima kurnamiseks varustatud oksaharust tehtud tilaga (samasugusega, nagu piipkannul). Tilasse pandi piima kurnamiseks õlgi või kadakaoksi. Kasutusest hakkas kaduma 19. sajandi lõpuks.

Samas ei ole (veel) teada, kas selliseid tilaga lüpsikuid Avinurmes siiski müügiks tehti või üksnes oma majapidamise jaoks.

Panged on Euroopas üks vanimaid laudnõude liike, mida siinkandis kasutati 20. sajandi keskpaigani. Need olid tüüpiliselt pealt kitsenevad ja väikeste kõrvadega, millesse kinnitati sang (puust painutatud, vitsast või rauast). Nende nime kohta ütles Jüri Kalaus toredasti:

Kes ikke valmis tegi, sel ikke pange nimi. Aga kes müüma läks, see ütles välismaal ämber ja nõnna.

Aga puhuti võidi ka Avinurmes neid hoopis tuorviteks ehk toobriteks nimetada.

Panged rippusid kaevukoogu otsas, neid kasutati joogivee jaoks, ka loomade söötmiseks-jootmiseks, solgi kogumiseks. Aga pangele võis ka kaas peale käia.

20. sajandi keskpaiku tehti neid veel vähe, ent tsaariajal olla Tartu kaupmehed neid sadade viisi ostnud – heeringamüügil pandud heeringad ostjale kohe pange.

Maht oli tavaliselt 10–15 toopi (ümaralt 12–18 liitrit). Avinurmes tehtud pangede põhja laius oli 12 tolli ehk u. 30 cm, küljelaudade pikkus sellest “tsuti tagasi”. Pange sang tehti nöörist või pärna niinest.

Pütt ehk lännik tähistas mitut sorti nõud, mida täpsustati tavaliselt liitsõnaliselt. Üldiselt oli see ümmarguse põhjaga ülalt laienev, väikeste kõrvade, kaane ja puust painutatud kandesangaga laudnõu, milles hoiti ja veeti hapu- ja kohupiima, võid, silke, liha jm toiduaineid – see võis olla “ükskõik mis ametis”. Maht kuni 10 toopi (ehk ümmarguselt 12 liitrit).

Viires täpsustab, et olenevalt suurusest ja otstarbest kandis see piirkonniti eri nimesid. Lännik on Lõuna-Eestis kasutatud nimetus rohkem kui 4–5 toobisele nõule, väiksemate jaoks olid eriterminid. Põhja-Eestis nimetati seda pütiks. Avinurmes oli seda nõud pigem lännikuks nimetatud – samas piima hapendamise nõusid nimetati siiski püttideks.

Länniku küljelaua ja põhja pikkuseks olnud 22 cm, suuremal u. 30 cm.

Piimapütiks nimetati ümmargust, umbes 25 cm läbimõõduga ja 15 cm kõrgust kaaneta lauanõud, milles piima hapendati ja lauale toodi. Mahutas 3–5 toopi (3,5–6 liitrit). Mõnel pool kasutati ka kausi asemel lauanõuna. (vt ka võivitsik ehk võipütt)

Vanemal ajal olid talu piimaaitade seinas riiulid, mis suvel olid piimepütte täis olnud, ent koorelahutajate ja meiereide ilmumise järel kadus püttide otstarve piima hapendamise nõuna.

Sarjad ja külimitud olid omal ajal samasugune laadakaup nagu laudnõud – ka nendega varustati pea tervet Eestit. See oli tulus tööstus rehepeksumasinate tulekuni, peale mida sarjade tegemine hääbus.

Sarju tehti kuues mõõdus, nii et nad mahtusid üksteise sisse rongi. Suurim sarja põhi oli laialiaetud käte laiune, iga järgmine u. 15 cm lühem.

Sarju oli kolme sorti: harv sari haganate ja sasi tuulamiseks, tihke sari suvivilja teistkordseks ja rukki tuulamiseks ning pisim, linaseemnesõel, linaseemnete tuulamiseks.

Fotol Eduard Kalaus sarja põhja viimistlemas. Ulvi küla, Otsara talu. (Foto: Ants Viires, allikas: ERM Fk 1089:118)

Toober on pealt laienev ümmarguse põhjaga laudnõu, mille põhja laius ja külje kõrgus oli e-v sama, tüüpiliselt 17 tolli ehk u. 43 cm, ent mahult võisid nad olla 25–60 liitrini.

Samas märgibki Viires, et ülalt laienevate kaanteta nõude, nagu toobrid ja vannid, mõõdud olid Avinurmes sama nõuliigi lõikes tihti väga erinevad, sest neid valmistati eri mõõdus, 5–6 mõõdus, nii et neid sai üksteise sisse virna, nn. rongiks paigutada, sest rongides oli neid lihtsam ladustada ja ka transportida.

Artur Lauringson märgib, et toobril pandi puu(kaigas) “kõrvadest” läbi ning sel viisil toodi tuppa, lauta või sauna vett ning toobris tehti ka loomadele sulpi.

Fotol Jüri Kalaus toobrit vitsutamas, 17.VII 47. Avinurme vald, Vadi küla, Mulgi talu. (Foto: Ants Viires, allikas: ERM Fk 1089:71)

Tõrs on üks suuremaid laudnõusid. Tõrs on samuti ümmarguse põhjaga, pealt kergelt kitsenev, kuid tüüpiliselt kaaneta, jalgadeta ja kõrvadeta suur nõu. Kõrvade puudumise tõttu nimetatakse seda ka nudiks.

Kapsatõrrel aga tehti kaan selline, mida tõrre sisse kapsaste peale pandi, aga selle kohta ütles näiteks Kõre Johannes:

sellepärast ei taha täda teha, et inimesed ei maksa seda välja, inimesed ise otsivad peale mes soavad.

Jännide ja tõrte puhul olid põhja laius ja külje kõrgus uuemal ajal võrdsed, ent varasemal ajal olid tõrred olnud laiad ja madalad.

Tõrtes hoiti kapsaid, vilja, karjalaudas vett jne; neid kasutati õlletegemise, riidevanutamise, nahaparkimise nõuna jne. Nende suurus on varieeruv (“tie nii suured kui tahes“), ent suuremate tõrte (nt õlletõrte) kõrgus ja läbimõõt on meetri ümber.

Vann oli pesemiseks või kümblemiseks kasutatav madal, ovaalse põhjaga ja kahe kõrvaga, pisut ülespoole laienev laudnõu, mis sai Eestis üldlevinuks 19. sajandi II poolel ja kasutati 20. sajandi keskpaigani.

Vanne valmistati eri mõõdus. Väiksemad, silmapesuvannid ehk silmavannid olid pikkusega u. 30–50 cm (Avinurmes tüüpiliselt u. 30 cm), suuremate, nn supelvannide või kümblusvannide põhja pikkus oli u. meeter. Siinkandis 55–75 cm pikkused, laius pikkusest kolmandiku võrra väiksem.

Ent samuti kasutati neid toidu valmistamisel: või pesemisel, või, kilude jm soolamisel jne. Samuti riiete pesemisel.

Vitsik on väike pütt (või lännik), 0,5–4-liitriline ülalt laienev kaanega laudnõu, kus hoiti võid ning levinud oli ka või turule müümiseks viimine vitsikuga/võipütiga. Mõõdult oli see kõige väiksem puuriist, kuhu mahtus 0.5–1 kg võid.

Vitsikud olid vahel tihedasti (üleni) vitstega kaetud, millest ilmselt pärineb ka selle nimi.

Pildil võivitsik ehk -pütt, mille kinkis Vabaõhumuuseumile Salme Aav (s 1912) Piilsist, Kubja talust. (allikas: Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM E 242:97/abc)

Samas funktsioonis olid painutatud kerega ovaalse põhjaga pisikesed, u 10–20 cm läbimõõduga võikarbid, mida samuti Avinurmes veel 19. sajandi lõpul (ja võimalik, et ka 20. sajandi alguses) toodeti.

Pildil Mõdrikult, Jaagu talust Hugo Lepikult saadud võikarp, mis ol 1900–1910 aasta paiku laadalt Avinurme meeste käest ostetud. (Eesti Vabaõhumuuseum SA, EVM E 31:86/ab)