ANUMAPUUDEST

Kes ei tunne Awinurme mehi oma puunõudega? Ei leidu wist ühtki laata kus puuduks üks ehk kaks koormat puunõusid, mille müüjad on tingimata Awinurme mehed; pole ka wist palju talusid, kus ei leiduks üht ehk teist Awinurmes valmistatud asja. 

Puutööstus on Awinurmes õige hästi arenenud ja sellega ollakse alati ametis, kui wähegi wälised tööd mahti annawad.

Peaaegu igas talus leidub tööwaheajal puunõude walmistajaid, iseäranis wanemate meesterahwaste hulgas.

Awinurme külad on enamasti üksiktalukülad, kus talud enam-wähem laiali pillatud; mõnes kohas leidub ka sumbkülasid, kus talud segamini rohkem üksteise lähebuses (Kirbu, Tölga j. t.).

Loomulik on, et niisuguses metsarikkas kohas puuehitused igal pool domineeriwad. Ja igal pool näeme ka puuhooneid enamasti õlest kelpkatustega. Uuemad ehitused, nagu laudad, rehealused, on juba siiski raudkiwist, mida wäljadelt koristatakse; ka pilpast wõi sindlist wiilkatustega elamuid leidub uuemate ehituste hulgas. Kõrged puuaiad piirawad pikki tänawaid, põldusid ja koplid.

Mis aga Awinurme külades iseäraldusena silma paistawad, need on suured puupinud, mille peal kuiwawad igasugused riistade lauad, lühikesed ja pikad, paksud ja õhukesed.

Need on laotud enamasti wirnadena teiste puude peale, kumerus üles poole. Siinsamas puupinu kõrwal on ka laastumaa raiepakkudega, kus westetakse wabal ajal kirwega riista laudu. Laastuhunnikud on suured ja laastudega keedawad perenaised suuremalt jaolt kõik toidud.

Peale selle on kõik seinaäärsed kuiwama pandud lauapuude pooltega täidetud, niisama ka puupinude ääred. Aida mademetel (ukseesisel) on riistawitsade kimbud, rehe all walmis tehtud puunõud, kuuris tünnid ja astjad, mis ootawad turule wiimist. Igal pool paistawad silma puutööstuse saadused. 

Puu aastarõngaid tunnevad kõik: puu kasvab kevadest sügiseni, kevadel hoogsamalt ning juurdekasv – kevadpuit – on “hõredam” ja heledam, sügise poole kasv aeglustub ning moodustub tihkem ja tumedam sügispuit. Nende omavahelisest suhtest tuleneb puidu tihedus. Ning teadupoolest oleneb see omakorda kasvutingimustest – nii pinnasest, ilmastikust, valgusoludest jm. Aga kui puu küpseks saab, siis selle kasv aeglustub, aastarõngad muutuvad kitsamaks.

Puu välimist ja nooremat osa, mis sisaldab elusrakke, nimetatakse tänapäeval maltspuiduks. Sisemine – lülipuit – on vanem, peatunud elutegevusega puuosa, mis on tihkem ja sageli ka tumedama värvusega, sest sinna tungivad vaigud jm ained. Nende ainete tõttu on lülipuit vastupidavam kahjustuste ja kahjurite suhtes ning ilmastikukindlam. Maltspuit on niiskem kui lülipuit, viimane niiskub ja kuivab aeglasemalt. Sellel on omakorda mitmeid tagajärgi puidu omadustele. Näiteks lülipuit paisub ja kahaneb vähem, kui maltspuit.

Mõnel puul, nt kuusel, ei ole malts- ja lülipuit toonilt märgatava erinevusega, samas kui männile, tammele jmt puule on iseloomulik just lüli- ja maltspuidu silmatorkav toonide erinevus. Mõnel puuliigil – kasel, haaval, lepal, vahtral jm – lülipuit puudub ning neid nimetatakse maltspuidulisteks.

Muidugi omad otstarbed on ka puu kooreosal: korbal ning niinel.

Kõige paremaks loetakse sookõre, tiheda süüga kuuske. Kohalisel malts, ehk põllukõre kuusel on tihti küll süüd sees, on aga kuiwades küll kõwem sookõre kuusest, kuid wiimast peetakse siiski maltsast paremaks. Tarwitatakse ka sookuuske, kuid wähe tema lüliduse tõttu, kuna lodu kuust, mis läbi lüli, tarwitamist ei leia. Lüli puul on nõnda nimetatud “suur kiskumine” ja ta ei seisa isegi palgina seinas, ka tuleb keerd kaunis sagedast, kõigi kuuse seltside juures nähtawale. Puu, mis peri päewa keert, läheb ladwast õigemaks ja annab lõhkudes korrapäraseid laudu, mis aga wastu päewa keret, seda puud ei saa ka ladwa otsast tarwitada. (4)

Hint lisab, et “anumapuul ei tohi olla kuiwanud oksi, samuti keerde, peab olema ühtlane toim jne. Puu, mis on keerd peripäewa, see kõlbab weel anumapuuks, sest see kuiwawat sirgeks. Puu aga, mis on keerd wastupäewa, see anumapuuks ei kõlba. Lülikuusk (ränikuusk) ka ei kõlba, see kõmmeldab niiskusest ja ilmade muutusest” (2)

Esimene nõudmine riistapuu kuuselt on, et ta lüli ega keert ei ole ja otse lõhkneb. Nõude ja anumate tarbeks walitakse jala peal seisew kuusk paaris okste ja pika okste wahedega, võimalikult sarnane sookõre kuusk, mis on õige süüga. Kui juurikad jämedad ja suurel kõrgel maa seest väljas, siis on see tundemärgiks, et puu õige ja hästi lõhkeb. Ka võetakse puu küljest oks, kui viimane korrapäraselt lõhki läheb, jaguneb tüvi samuti. Ripuvad kuuse oksad alla poole terava nurga all längus, võib kindel olla, et sarnane puu hästi lõhkudes jaguneb. (4)

Teisalt aga on teada siitkandist ütlemine: “kõre kuusk on süü poolt `tihkemb kui malts kuusk, kõre kuusel kasvavad õksad `risti, malts kuusel poaris“.

Kuuske loetakse kõige sündsamaks materjaaliks, puuriistana püsib kaua walge, ei wetti ruttu, ei anna enesest ka palju puu maiku, kuna männal need omadused nõrgemaks loetakse. Malts (põllukõre) männast walmistatakse riistu wähesel mõõdul, sest nõutakse neid ainult mõnes kohas Wõrumaal (pedaja anum). Kuid kes wee hoidmise jaoks riista tawitab, pruugib ainult kuuse nõusid. Ka põranda ja lae laudadeks on kuusk männast sündsam, sest et püsib kauem walge. (4)

Seda, kas tegemist on hea anumapuuga, oskavat avinurmik aga üheainsa pilguga hinnata:

Mitte iga puu ei kõlba „riistapuuks”, vaid selleks peab olema hea lahe puu, ilma oksteta, võimalikult vanema eaga ja jäme ja ilma igasuguste vigastuste ja vigadeta. Ses suhtes Avinurme riistameistrid metsameestel ja metsakaupmeestel ei lase ennast petta, nad on väga head puude tundjad. Üheainsa pilguga nad hindavad juba kasvava puu ära, arvesse võttes tema tervislikku seisukorda. Riistur arvutab kohe välja, mis sealt võib saada ja kui palju tema eest võib maksa. (2)

Viires lisab, et ehkki kuusk on männist nõrgem puu, oli selle eeliseks see, et kuusk ei pakata (lõhene) ja kõmmelda (kõverdu, kummita) nii kergesti. (3)

Ning nagu Viires on üles täheldanud, siis heaks, tiheda puiduga anumamaterjaliks olid vanades laantes kasvanud kõrekuused, noores metsas kasvanud puud aga lopsaka kasvuga maltsad ning suurte aastaringi vahedega maltspuit laseb vett läbi.

Nagu mainitud, siis mändi (Pinus silvestris) Avinurmes kuuse kõrval heaks riistapuuks ei peetud. Ants Viires küll mainib, et mõnes riigis on see olnud vastupidi: anumaid tehakse männist ning kuuske peetakse sellest vähemväärtuslikuks. Mandri-Euroopas peetakse kõige paremaks anumapuuks aga hoopis tamme, mida siinmail kasvab vähe ning tarvitati peamiselt õllevaatide tegemiseks.

Noored lopsaka kasvuga maltsmännid ei kõlba tarbepuuks (on vett täis, kuivavad siniseks, mädanevad ruttu). Head tarbepuud aga annavad tiheda ja kuiva süüga ning vaigurikkad lüli– ehk kõrepuud, eriti vanad suured hõngamännid (Avinurme). (3)

Lisaks uste, mööbli (pingid, lauad, sängid, kirstud), kangastelgede jm valmistamisele olid männid kasutuses laevaehituses – ja omaette teemaks on ka siinsed (ajalukku jäänud) laevametsad.

Aga ka männil omad otstarbed ka siinses puutöönduses:

Mändi [oli] tavaline peerupuu, millest lõhestati peerud nii põletamiseks kui korvipunumiseks. Ka katusepilbaste kiskumisel oli peamiseks materjaliks mänd. (3)

Lisaks kirjutatakse männi kasutamisest anumapuuna:

Männast juttu tehes peab nimetama nüüd juba haruldaseks jääma kippuwat lüpsikut. Wana malts männa ladwa küljest lõigatakse nõuetawas suuruses kild ühes tugewa oksaga wälja. Ots õõnestatakse oherdiga seest ära ja kinnitakse ühes teiste laudadega, mis harilikult kadakast, lüpsiku põhilaua külge. Waremalt oli igas talus piima lüpsik, kuid nüüd leidub seda muuseumi kraami erakordselt harwa wanemates taludes. Kadakast (Juniperus Cornmunis) tehakse kõige otsitawamad lähkrid ja piima pütid, sest et sarnane nõu kunagi enesest kõlwalist maiku wälja ei anna. (4)

Ja kui juba kadakast juttu tuli, siis võib meenutada ka siinse kapameistri Madis Kalause juttu: kadakas on kõige parem õllekannu tegemiseks – on tihke, vaiguta, ei kuiva ja annab hea maitse. (5)

Puutööstuse etendab ta lepp tähtist osa, sest et ka lepa riist wõerast maiku eneses sisaldawale kraamile ei anna. Sellepärast walmistakse ka kõik wõi hoidmise riistad, wõi tegemise käsimasinad ja tünnid lepast. Iseäranis palju tünnisi tehakse tellimiste peale meiereidele.

Õõnes mädasüdamega lepp läheb weetünniks, wõimasinaks, n. nimet. „umku” ja linnupuiks. Lepariist läheb ruttu mustaks, pole kuigi weekindel ja sellega jääb kuusest taha, kuid puhta maitse poolest on ees. Paremaks peetakse paskleppa (A. incana), sest ta püsib kauemini pealt walge kui sanglepp (A. glutinosa), pealegi on wiimane rabedam painutamise juures. (4)

Siiski olgu märgitud, et Viires kirjutab just vastupidist: anumapuuna kasutati sangleppa, samas kui pasklepp kõlbas vaid küttepuuks. (3)

Haawa puu leiab Awinurmes õige mitmekesist tarwitamist, eriti sarjatööstuses, kus temast sarja, külimiku, mati ja wõikarpide kered tehakse.
Tihke sarja põhja jaoks läheb peaasjalikult waher, sest wiimane jookseb peenikesteks niinekujulisteks ribadeks, kuna harwa sarja põhjaks tomingast (Prunus padus) tarwitada wõib. (4)

Teisalt märgitakse, et sarjade põhjaks tarvitatakse vahtrat, toomingat jne, külimitu põhjaks kuuske ja sõelade põhjaks niint ja jõhvi. (2)

Haawast tulewad ka katuse pilpad, missugused isegi männa omadega wõistelda wõiwad. Haawa pilpad kaks korda männast paksemad tõmmatakse.

Haawast tehakse suuskasi mis hästi kerged, kuid wiimseid tehakse ka remmelgast (Salix Caprea) ja raeremmelgast (S. frangula). Remelga suusad on kõige paremad oma libeduse tõttu.

Haawast tehakse n. nimet. “petu riistu“, mis hästi walged ja ilusad wälja näewad, kuid wett rohkem ei pea kui kaks päewa. Laatadel ehk maal oma riista koormaga ümber rännates, leiab Awinurme mees ruttu wilumata ostja, kellele sarnase haawa nõu wahtra pähe, kui harulduse, edasi müüb. (4)

Mis puutub kaske, siis on nimetatu siin tuttaw wäljarandaja toolide, wankri kerede ja lihtsama mööbli näol. Toolisi walgub siit koormate kaupa, kuna wankri keresi wähemal mõõdul tehakse; wankri ratastele pöias ja kodarad pannakse saarest ja pihlakast. Tarwitatakse ka kaske rangi pale puudeks. 3—7 tollisel kasel, mis alt juurikast oma kõwerdusega rangi pale puule wastab, lõigatakse luni 2.5 jala pikune tüwi ära, ülejäänud puud maha mädanema jättes.

Mõned perekonnad walmistawad ka regesi müügi tarbeks, jalasteks kõige wastupidawam on saar, kuid läheb ka kask ja paju. Painaldiks loetakse soo wesipajut (S. amygdalina) ja raudpajut (S. pentandra) kõige paremaks, on wastupidawam isegi saarest, mis wali ja murduw. (4)

Ent kasest rääkides ei saa unustada ka selle tohtu. Viires kirjutab:

Puutöö kõrval on Avinurmes vanemas kodutöönduses teatav tähtsus olnud ka tohutöödel. Laasakaubaks punuti siin rohkesti kasetohust leivamärsse ja soolavakku. Nii võeti siin 1977. a. kohapeal kahelt metsavargalt ära ja müüdi oksjonil maha 55 “tohhomärsi”. (3)

Märsse valmistati vähesel määral veel ka 20. sajandi alguses, samuti tegeleti kasetohust tökati ajamisega.

Pange, kapa, tünnide jne. witsadeks loetakse pajut kõige otsitawamaks, wiimane paindub hästi ja riistale pandult hoidub kaua walge. Hääd on wahtra witsad, kuna kaske ja kuuske, millede häädus teises järjekorras, ka palju tarwitatakse. (4)

Viires lisab, et kuuseoski ja noori kuuski kasutati just suuremate nõude vitsutamiseks. (3)

Lisakase, et tsemendi tünnidele tehti vitsad just kasest, mistõttu vitsasid valmistati neis paikades, kus noori kaski piisavalt palju saadaval oli. (5)

Omaette tööstusharuks oli Avinurmes loogatööstus, milles eelistatud materjalidest kirjutatakse:

Suuremal arwul läheb ka lookasi turule. Hääd loogad tehtakse wesipajust ja toomingast, wiimane on üsna kõwa ja otsitaw. Petukaubana lastakse weel turule paatspuud (Rhamnus frangula) mis soojalt paindub ilusaks loogaks, on toominga karwa, kuid kuiwalt tarwitamise juures praksti katki läheb. Sarnase petisena lastakse esineda ka walge ehk pasklepa looke. Hää on looga puuks ka waher ja saar, kuid kõige tublimaks wõiks pidada jalakat (Ulmus Carnpestris), sest sarnane tarwitamine juures kisub ennemini kokku kui et laiali weniks. (4)

Möödaminnes sai juba mainitud mitme muu puuliigi – saare, vahtra, toominga, pihlaka, jalaka, kadaka jne – kasutamise viise puutöönduses. Ja eks igal puul oligi oma tarvidus vitsajämedusest kuni täispuuni, lehtedest ja okstest tüveni. Näiteks kuslapuust tehti rehapulki ja kanga piirdeid. Häid rehapulki sai ka sirelist jne. Ei olnud puud, mis ei oleks leidnud omale sobivat kohta. Nii räägitakse siinkandist lugu:

Mõni aasta tagasi leidis kraawi kaewades kohalik talupoeg 3—4 jala sügawuselt tamme tüwisid lademes, mis risti-rästi maa sees tihedalt asetunud olid. Wälja kaewades olid need jäänused rabedad, söestunud seisukorras, kuiwades omasid aga sarnase köwaduse, et waewalt weel wõimalik oli terariistaga neist jagu saada. Leidja müütas seda kiwikõwat tamme hööwli pakkudeks. (4)