Õ-TÄHT JA OTTO WILHELM MASING

Õ-häälik on eesti keeles küllaltki valdav. Teadupoolest on ilma selle ’ümardamata keskkõrge vokaalita’ meil peamiselt suurem osa Saaremaast, kus kohaliku kõnepruugi firmamärgiks on seda asendav ö.

1928. aastal selgitas Theodor Kalju ka välja õ-piiri Ida-Saaremaal – Pöide kihelkonnas asuva piirkonna, kus õ-hääliku kasutusala lõppeb ja selle asemele tuleb ö-häälik, mille poolest Saaremaa kuulus on. Seejuures avaldas Pöide kihelkonnast, Randvere külast pärit keeleuuendaja Johannes Aavik 1923. aastal isegi saarlastele mõeldud käsiraamatu kirjakeele ja õ-hääliku äraõppimiseks. Ent ö-valdus on püsima jäänud ja 2013. aastal jõusid õ-piir ka Regio atlasesse ning 2020. aastal püstitati Saaremaale Kuivastu maantee äärde Põripõllule ka Õ-Ö-hääliku piiritähis.

Ehkki mandri-Eestis on õ-hääliku kasutamine valdav, siis tulevad siingi esile keele- ja murdealad, kus õ-häälik on mänginud suuremat rolli. Näiteks on õ-häälikut rohkem Lõuna-Eestis võru ja setu keeles, edelas Kihnu keeles ning vadja keele mõjul ka Peipsi-äärsete alade idamurdes – nende hulgas ka Torma-Avinurme murrakus. Nii olla Avinurme murraku firmamärgiks olnud ikka ülemääraste õ-dega sõnad. Näiteks meenutati 1927. aastal, kuidas avinurmikud esimesele eestlasest keeleteaduse doktorile Mihkel Veskele Avinurme murrakut demonstreerisid:

Ja kui teie Awinurme murrakust tüübilist näidet tahate saada, siis wastab awinurmlane: “Üle õja, õkaspuu õtsas õli õraw ja süüs õkkaid”. Ehk jälle “Eile õstin ja õksendasin, täna õstaks aga ei õle.” Seda öeldakse muidugi peale liikwa joomist. 

Eesti kirjakeelt hakati looma 16. sajandil ning teiste Euroopa rahvastega võrreldes on eestlaste (ja ka lätlaste) eripäraks see, et meie kirjakeele varased loojad olid valdavalt muukeelsed, peamiselt sakslased, kellele eesti keel oli võõrkeeleks või parimal juhul teiseks keeleks (vt Ross 2019).

Eesti kirjakeele loomisel võeti kasutusele ladina tähestik, ent õ-hääliku jaoks selles eraldi tähte ei olnud. Moel või teisel oli kirjakeele varastel arendajatel probleeme kõikide nüüdseks täpitähtedega tähistatud eesti keele häälikutega, ent ä, ö ja ü tarvis olid vähemalt idee poolest kirjatähed teiste keelte alfabeetides olemas. Aga õ-häälik oli tundmatu nii saksa keelele, kus ladina tähestikule oli lisatud saksa keele häälikusüsteemi vajadustest lähtuvalt Ä, Ö, Ü ja ẞ tähed, samuti ka rootsi keelele, kus ladina tähestikule lisati  Å, Ä ja Ö tähed ning ka soome keelele (kus lisaks Ä ja Ö).

Eesti keelt kirja panema asunud sakslased kirjeldasid õ-häälikut millegi o ja ö vahepealsena, ega olnud kindlad, kas see ikka eraldiseisev häälik ongi. Asja ei teinud lihtsamaks seegi, et õ-häälikul on mitmeid häälduskujusid. Igal juhul ei tundunud see ebamäärane vokaal eraldi kirjatähte vajavat.

Aivar Põldvee (2010) märgib, et saksa kõrvale võõraid eesti keele häälikuid pandi kirja nii tava, suva kui ka trükkali võimaluste järgi – kes-milliseid häälduse nüansse eristas ja mil viisil neid kirja pani (või ära trükkis). Õ-häälik kui saksa kõrvale kõige tundmatum häälik sai ehk ka kõige suvalisema kohtlemise osaks. Nii kasutati varastes eestikeelsetes tekstides õ-hääliku kirja panemiseks O-d (moistus – mõistus), Ö-d (öe – õde), E-d (remu – rõõmu), A-d (sanna – sõna), Å-d (åppetut – õpe(ta)tud), täishäälikuühendeid (nt oe, öe, au) jne. 

Nõnda võis näiteks lugeda Ma Kele Koddo- nink Kirko-Ramatust (1700):

Et meie teame seda Aiga

et Tund nühd on üllestausta Unnest

(sest et meie Ön lähhemb on

kui ko meie usksime) Se Ö on möda leinut

agga Pähw on liggi tulnut,

Seeperrast heitkem ennesest erra Pimedusse Teggut

ja wotkem ennese päle Walgusse Kihsto.

Teiste keelte mõjusid eesti keele ortograafiale ja nende kõrvalelükkamisi oli meie varases kirjakeeles muidugi veel mitmesuguseid. Tähestikku puudutavalt võiks ära nimetada kasvõi Bengt Gottfried Forseliuse (u 1660–1688) poolt uuendatud (vana) kirjaviisi, mis talulaste kirjakeele õppimist silmas pidades lähtus lihtsusest ja häälduspärasusest ning heitis eesti keele kirjapildist välja hulga saksa tähti (c, f, ff, q, ß, v, x, y, z). (vt Põldvee 2010) Sest vanades tekstides võis ju kohata sellise kirjapildiga sõnu, nagu kaeß (kaas), kychwsap (kiusab), weyckgkyne (vägilane), neytzetz (neitsi), wylletzussen (viletsus) jne.

Seega oli küsimus nii selles, millistest häälikutest koosneb eesti kõnekeel(ed), kui ka selles, kuidas neid häälikuid või sõnade hääldumist kirja panna – kas sakslastele harjumuspärasel, saksa keele ortograafiast lähtuvalt või tuletada eesti keelele kirjutusviis selle enese häälikute ja häälduse järgi.

Masing täheldab, et (Kingisepp 2016):

eesti tähestikus on puudu kaks vajalikku märki, mis vastaksid vene tähtedele ь ja ы, s.o puuduvad peenendus-ehk muljeerimismärk ja üks kurguhäälikut (Gurgellaut) märkiv täht, praegune õ. Ta leiab, et oleks vaja isegi kaht õ märki, üht kõrgemat, mis esineb i-diftongilistes sõnades, nagu näiteks tookordsed oigus ’õigus’, moistus ’mõistus’, roigas ’rõigas’, ja teist madalamat, mis esineb näiteks sõnades jölle ’jõle’, sölg ’sõlg’, pöl ’põll’, könne ’kõne’ ja sön ’sõnn’.

Seega oma rolli mängis seegi, et Masing oskas ka vene keelt, kus õ jaoks eraldi täht kasutusel oli. Seejuures valdas Masing enda sõnul saksa ja eesti keelele lisaks veel ladina, kreeka, prantsuse, itaalia ja vene keelt ning lugeda mõistis veel 4-5 keelt. Õ-tähe arendamisel toob ta näiteid ka ungari keelest.

Ehkki Masingu südameasi oli talurahva harimine ja kirjakeele oskamine oli selle võtmeks (sest lugeda oskav inimene saab ennast ise raamatute abil harima hakata), siis Ehstnische‘s vaatleb ta õ-tähe puudumise probleemi eelkõige võõramaalasest õppija-kasutaja (keelemeeste, vaimulike jt) vaatepunktist, kellel pole ilma nimetatud puuduolevate tähemärkideta lootustki hakata eesti keelt õigesti hääldama ja arusaadavalt rääkima, isegi kui nad muus osas seda grammatiliselt õigesti tarvitama õpivad. Eks eesti keelt emakeelena kõnelejad teavad eksitavale kirjapildile vaatamata, kuidas sõnu tegelikult hääldatakse. Kuigi mõni koolmeister osutas, et vildakas kirjapilt tegi eesti lastele lugema õppimise raskemaks.

Muidugi hiljem, kui kirjakeel sai standardkeeleks, hakkasid erinevaid murdeid ja murrakuid kõnelenud eestlased omakorda kirjakeele eeskujul õppima eesti keelt “õigesti” rääkima.

Olgu ka lisatud, et puhuti on ekslikult peetud õ-tähe esimeseks ilmumiskohaks 1788. aasta Masingu sissekandele Lüganuse kirikuraamatus Tönno Toma Jak, ent seal oli siiski tegemist isikupärase sulejoonega ö.

Oma varaseid katsetusi jagas Masing Rosenplänterile 1817. aasta 5. veebruaril saadetud kirjas. Seal pakub ta sellele “raskesti hääldatavale kõritoonile, mis kõlab täiesti samamoodi kui vene ы” välja neli tähekuju:

(1) kreeka punctum diaereseos virgulatum‘iga (kahte punkti lahutava püstkriipsukega),
(2) ristipidi lookega (või tilde ehk “kapsarauaga”),
(3) haagi ehk “linnukesega” ja
(4) akuudi ehk rõhumärgiga.

Masing lisab kirja lõpus:

Kõik, mis Te siin saate, on vaid lõpetamata mõtted ja ühekülgsed, osalt hetkearvamused. [..] Kuidas asi Teie meelest ka poleks, ometi ei saa ma eitada mõtet, et selles tähelepanekus on midagi põhjendatut ning ümberlükkamatut. Märgid valitagu muide kuidas tahes. Mitte-eestlastele, jah, koguni eestlastele – vilumata lugejate puhul rahva seast olen ise nii sageli selles veendunud – pole need sugugi liigsed. (Kirjad 1, lk 183)

Aasta lõpupoole, 30. novembril pakub ta kirja lõpus “raskesti hääldatavale õ-le tooni andmiseks” välja kaks märki: punctumi ja rõhumärgiga looke (betonten Bogen), nagu ta seda läbikriipsutatud tildega märki ise nimetas (Kirjad 1, lk 203, 220).

Kui nõustutakse tema vastuvõtmisega, siis kaob ö ja o ebakindel, hääldust siiski mitte abistav kasutamine. (Kirjad 1, lk 203)

Masing näis ise eelistavat just rõhumärgiga looget. Seejuures Kirjade kommentaator märgib, et just seda versiooni kasutas Masing oma kirjades elu lõpuni, ehkki trükimärgiks see ei saanud. (Kirjad 1, lk 209)

O-st ja ö-st erineva õ-hääliku olemasolus veenmise kõrval oli õ-tähe kasutusse toomisel probleem ka trükitehnoloogias: uue tähe jaoks ei olnud trükikodadel trükitüüpe. Pealegi võib käekirjaliselt tähte erineval viisil joonistada, aga kõik need ei jää trükituna loetavad või nägusad.

Aga Schünmann mingil põhjusel Masingu soovitud rõhumärgiga lookega tähte tellitud ei saanud, vaid pakkus talle ikkagi “valmis pusitud” punctum‘iga o-d. (Kirjad 2, lk 116)

Tänase õ-pookstavi sünni kohta kirjutab Masing Rosenplänterile 1819. aasta 14. (või 15.) juuli kirjas (samas, 120), et ta oli siiski sunnitud Wanna-seädusse-aja sündinud asjade trükkimiseks Schünmanniga lepingu sõlmima:

Kuna ma täna tema nigela [punctum‘iga] ö́ proskribeerisin [ära põlgasin], tuli laduja Michel [Carl Michler], üks tragi mees, mõttele panna [rõhumärgiga loogaga] ó-le peale kreeka tsirkumfleks. Samas tehti katset ja täht näeb nüüd suurepärane välja (õ õ). Ma ei suuda talle ainult [käsikirjas] nii kena kuju anda. See märk on parem kui [punctum], sest viimane ajab kirja kirjuks.

Seega sai osalt juhuse, osalt trükitehniliste võimaluste läbi õ-tähe katuseks vanakreeka tsirkumfleks ehk lihtsalt looge, ~ ilma seda läbiva rõhumärgita.

Kreeka tsirkumfleks oli tuttav nii Masingule kui trükkalitele. Seejuures arutles Masing selle kasutamise üle juba 1817. aasta veebruari kirjas, ent toona kaalus ta selle kasutamist hoopis muljeerimismärgina (palatalisatsiooni tähiseks).

Seega võib tinglikult pidada tänase Õ sünnipäevaks 14./15. juulit 1819.

Esimene õ-tähega raamat, Wanna-seädusse–aja … nägi trükivalgust 1819. a. oktoobri lõpus–novembris.

21. novembril kirjutab Masing Rosenplänterile:

mõelge ometi, siin ja sealt tullakse õ eest tänama, ja Kursist tuli keegi Kirstjani-nimeline mees, raamatuköitja, ainult selleks minu poole, et ütelda: “meie olleme sedda lapse põlwest sadik, kui issi weel luggemist õppisime, wägga tundnud, et sesamma õ meie kirjas puddus“

Samal aastal tõlkis Masing (põhja)eesti keelde Liivimaa Talurahvaseaduse (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus. Essimenne-Kolmas jaggu, ilmus 1920) – seaduse, millega kaotati pärisorjus ning talupoegadele anti õigus soetada kinnisvara, moodustati talurahva kogukonnad ja -kohtud jne. Masingu-poolsete kirjakeele täiustamise ettepanekutest jõudis seaduse trükiteksti õ-täht.

1821. aastal hakkas Masing välja andma valgustusliku sisuga ajalehte Marahwa Näddala-Lehte (ilmus 1821–1825), kus ta juba esimesest numbrist alates kasutas oma “kapsarauaga” õ-d. 1822. aastal, mil seda Pärnus trükitakse ja trükkal oli vajalikud märgid muretsenud, ilmuvad ajalehte ka muud Masingi kirjauuendused (aktsendimärgid ja punktid tähtede all).

N-ö käekirjalises tähestikus kasutab ta “rõhumärgiga looget” ehk läbikriipsutatud looget (nii nagu täpitähedki olid trükitult ühe täpiga, käsitsi kirjutades kahe täpiga).

Lugemislehtede juhendis (Õppetus kuida neid luggemise lehti kassuga prukida, 1821) kirjutab ta selgituseks:

Tänini on makele [maakeele] ABD ja makele kirri weel aina seggane ja polik, egga weel poleltki täieline olnud. Pudus weel päalegi seie ajani hopis üks pohkstaw meie awitsas ja kirjas. Waene luggu! mis üllewägga waewa teeb, ja kirja ja luggemist liastegi seggab. Sesinnane pohkstaw, mis weel pudus olli, on sesamma õ, mis neist luggemise lehtedest tunda sate.

Tännapäwani wõeti o ehk ö temma assemele, agga ei kõlba kumbki, kui kirri könne ja kelega ühhe korra peäl peab ollema.

Kirjutawad siis mitmed ja mitmed sõnnad üht wisi, mis räkides hopis tõist wisi suust kõllawad, ning ka hopis tõist asja tähhendawad. Selle kele ja kirjutamise murdmisele teeb sesamma õ õtsa peale. […] Sest et õ weel ei olnud, ei wõinud parremaste kirjutada, egga wõi sedda kirjutajate süüks anda, waid agga aina üksi selle asja süüks, et se pohkstaw (õ) meil pudus. Nüüd saab kirri sest kohhast selgeks […].

Ka Tartu Õpetatud Eesti Selts oli õ-tähe ja teiste täienduste vajalikkuse ära tundnud (Kirjad 3, lk 18) ja võttis need soodsalt vastu, samas kui Saaremaa keelemehed olid arusaadavalt leidnud, et eesti kirjakeeles puudub vajadus õ-tähe järele, kuna õ, o, ja ö kasutaisel on suured piirkondlikud erinevused ning uus täht tekitaks segadust juurde (Kirjad 2, 278–9). Ka mandril oli neid, kes arvasid, et Masing tarvitab õ-tähte liiga palju. Kriitikanoote tuli ka selle osas, et uued tähed muudavad trükkimise kallimaks (uusi tähti oleks pidanud ju iga kirjastiili jaoks välismaalt tellima vähemalt nii palju, kui ühele trükipoognale ladumiseks keskmiselt tarvis läheks).

Igal juhul loetleb Masing 1820. aasta novembris hinnanguid järgmiselt:

Täht õ retsipieeritakse [võetakse vastu] seistme häälega kahe vastu kui tänini märkamata jäänud ja alfabeedis puudunud vokaal. Hirschausen ja Saaremaa selts lükkavad selle tagasi; aga isegi tartu keele mehed tunnistavad õ-d – sest nad ütlevad: moksma, möksma ei tähenda mitte mõksma, mots ja möts ei kõla nii nagu mõts, der Wald. (Kirjad 2, lk 303)

Mitmed esmased kriitikud muutsid ka järgnevate aastate jooksul õ-tähe tarvilikkuses osas meelt, ent teatav vastuseis jäi õ-suhtes sakste poolel püsima. Nii kirjutab Masing 1823. aasta augustis (Kirjad 3, lk 306-7), et Tartu härrad ja Eestimaa maakonsistoorium räägivad masingismidest, millest tuleks keel rikkumata jätta. Rahva õpetatum osa aga hindab asja teisiti:

Täht õ on siinmail juba kõigis koolmeistrite, aidameeste ja köstrite kirjutatud pabereis näha ning lugeda, kuna härrad konsistooriumis ja suur osa meie kirikute rasvaküünaldest tõstavad hädakisa ennekuulmatute uuenduste pärast.

Siiski jäi õ-tähe kasutajaskond Masingu elu ajal küllaltki väikseks ja ebaühtlaseks. Osalt oli see taas seotud trükitehniliste võimalustega – millistes trükikodades oli uus täht saadaval, millistes mitte. Nii võis täheuuendus kiiremini levida käsitsi kirjutatud tekstides.

Oma rolli mängis ehk ka see, et Masing pakkus õ välja ühe osana oma ortograafilistest uuendustest, millest õ ehk enim poolehoidu leidis kui teised täiendused.

Masingu kirjakeele-uuendus ei piirdunud üksnes õ-tähega, vaid ta soovis ja soovitas erinevaid rõhu- ja peenendusmärke jm. Näiteks konsonandi palatalisatsiooni markeerimiseks soovitas ka sellele eelneva vokaali alla täpi lisamist ehk punktiga subskribeerimist (jota subscriptum, nt palk ‹–› pạlk häälduserinevuse markeerimiseks), seevastu konsonandi pikkuse markeerimiseks soovitas ta sellele eelneva vokaali peale rõhumärgi lisamist ehk aktsentueerimist (kanna pessas on munna ‹-› kánna tagga kánnus).

Konsonantide pikkuse probleem tulenes toonasest vanast saksapärasest kirjaviisist, kus rõhulise lahtise silbi pikk vokaal kirjutati ühe tähega, aga lühikest vokaali tähistamiseks kirjutati vokaalile järgnev konsonant kahekordselt (rõmus = rõõmus, makele = maakeele; wagga = vaga, ommasugguste = omasuguste). Seega võis topeltkonsonant tähistada nii vokaali kui ka konsonandi enese pikkust (warras = varas või varras). Seega Masingu pakutud lahenduseks oli konsonandi pikkuse markeerimiseks rõhumärgi lisamine pikale konsonandile eelnevale vokaalile.

Ent lihtsam, Eduard Ahrensi pakutud soome ortograafiast lähtuva – ja täna kasutusel oleva – uue kirjaviisi lahendus (1843/1853) oli kirjutada pikad vokaalid kahekordselt, lühikesed vokaalid ühekordselt. Nii kadus ka kahekordsete konsonantide kahemõttelisus ning Masingu soovitatud rõhmärk oli ebavajalik. Ehkki palatalisatsiooni ning teise ja kolmanda välte osas jäi ka uus kirjaviis ebatäpseks.

Kuigi Ahrens ülistas Masingu erakordselt head eesti keele oskust, pidas ta siiski õ-d “ebapuhtaks o-ks”, mis eraldi tähte ei vaja. Ehkki ta nõustus, et õ ja teised Masingu poolt välja toodus häälduse aspektid väljendavad keeles olulist hääldusjooni, arvas ta, et eraldi tähemärkide kasutamine segaks lugejat tõmbaks tähelepanu sellele, mis on nende jaoks niigi iseenesestmõistetav.

Ent esimeses uues kirjaviisis avaldatud Gustav Heinrich Schüdlöffeli raamatus Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal (1844) oli siiski kasutatud ka õ-tähte. 

Jakob Hurt avaldas 1864. aastal õppematerjali Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud wiisi, kus tutvustas uut kirjaviisi ja ka õ-hääliku olemust ja seda tähistava tähemärgi vajalikkust. 1888. aastal juhib ta ka murdekogujate tähelepanu sellele, et nad vokaalide märkimisel teise seas ka õ ja ö eristamisel vahet teeks.

Uus kirjaviisi ja selle osana ka õ-tähe kasutamine muutusid üleüldiseks suuresti peale seda, kui vastasutatud Eesti Kirjameeste Seltsis otsustati 1872. aastal  Hurda ettepanekul hakata seltsi väljaannetes kasutama ainult uut kirjaviisi ühes õ-tähega. Sellega oli õ-täht siinsete keelearendajate seas lõpliku poolehoiu saanud.

Eesti Postimees ehk Näddalaleht (1863), Sakala (1878) ja Olevik (1881) hakkasid lookega õ-d kasutama esimesest numbrist alates, ent esimene eestikeelne perioodiline ajaleht Perno Postimees ei kasutanud seda kogu ilmumisajal (1857–1885) kordagi.

Õ-tähe paiknemine tähestikus pandi paika alles 1918. aastal ilmunud Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus.